Ravimiamet: HI-viiruse leid näitab, et verekeskus teeb head tööd

Artikli autorid: ravimiameti bioloogiliste preparaatide osakonna juhataja Triin Suvi ja bioloogiliste preparaatide osakonna spetsialist Pille Säälik

Augustikuu lõpus avaldas veebiväljaanne Med24 artikli, kus kajastati Ravimiameti poolaasta kokkuvõtet. Artikkel oli pealkirjastatud „Ravimiamet: ühel korduvdoonoril tuvastati verest HI-viirus“. Artikli pealkiri jätab mulje, et tegu oli negatiivse sündmusega. Tõsi – doonori jaoks oli see kahtlemata väga halb uudis, kuid tegelikult leiti üles nakkusohtlik veri ja see hävitati enne patsientideni jõudmist. See näitab, et verekeskus teeb head tööd.

Arusaadavalt on ka doonor inimene nagu teised – reisib, suhtleb, võib-olla teeb tätoveeringu, on aeg-ajalt haige. Enamik haigusi on mööduvad ning ei takista pärast tervenemist uuesti verd anda, kuid osa nakkushaigusi teevad doonori vere patsientidele ülekandmiseks sobimatuks. Et doonorvere ohutuses kindel olla, peab doonor ja temalt võetud veri vastama tervele reale nõuetele. Osa neid puudutab ka nakkushaigusi, nende hulgas ka inimese immuunpuudulikkuse viirust ehk HI-viirust.

Veredoonorlust reguleerib Eestis Vereseadus ning mitu määrust. Üks neist kehtestab veredoonoriks sobivuse kriteeriumid, nagu näiteks vanus, kehamass, põetud haigused jne. Teine määrab, milliste nakkustekitajate suhtes tuleb doonoriverd ja verekomponente uurida. Neid nakkustekitajaid on neli: HI-viirus, hepatiit B, hepatiit C ning süüfilist põhjustav bakter Treponema pallidum. See tähendab, et kui doonorilt verd võetakse, saadetakse väike kogus sellest laborisse testimisele, kus muuhulgas pannakse väike proov viieks aastaks sügavkülma – nii-öelda säilitusproov. Kogutud verd enne patsiendile üle ei kanta, kui nakkustekitajate analüüside vastused on teada ning need on negatiivsed. Kui selgub, et veri sisaldabki mõnda eelpool nimetatud nakkustekitajat, siis doonorilt võetud veri hävitatakse.

Samas on väga oluline, et doonor vastaks ausalt kõigile enne vereloovutust küsitud küsimustele, sest igal nakkustekitajal on nii-öelda aknaperiood. See on aeg, mil inimene on küll nakatunud, kuid tavapäraste laborianalüüsidega ei ole seda veel võimalik tuvastada, kuna nakkustekitaja tase on veres väga madal ning organismi immuunvastus on alles kujunemisel. Aknaperiood on varieeruv ning oleneb nakkustekitajast ja selle määramise meetodist. Kui verd uuritakse molekulaarsete meetoditega on HI-viiruse aknaperiood umbes kaks nädalat. Kui doonor loovutab haiguse aknaperioodil verd ja see patsiendile üle kantakse, võib ka patsient nakkuse saada. Seda aga ei tohi juhtuda ning seepärast ongi väga oluline, et doonor ise oma tervisekäitumisest tingitud riske teadvustaks ja verekeskusele enne vereloovutust ausalt infot jagaks.

Juhul kui korduvdoonoril tuvastatakse mõni eelpool mainitud nakkushaigus, algatatakse verekeskuses nn tagasivaateprotseduur, sest on oht, et doonor võis olla nakatunud juba eelmise loovutuse ajal, kuid seda ei suudetud tuvastada – näiteks aknaperioodi tõttu. Tagasivaateprotseduur tähendab, et vaadatakse üle doonori viimase viie aasta vereloovutuste säilitusproovid, et veelkord veenduda, et doonor ei olnud eelmis(t)e loovutus(t)e ajal nakatunud. Seetõttu antakse sellistest juhtumistest teada ka Ravimiametile.

Doonorluse kohta leiab lisainfot ravimiameti kodulehelt:

https://ravimiamet.ee/veri-rakud-koed-elundid-uudne-ravim/veri/vere-kaitlemine ning tutvustusvideost: https://www.youtube.com/watch?v=VOir7MLQAT8