Rasedate kerge kroonilise hüpertensiooni ravi vähendab rasedustüsistuste tõenäosust

Uuring avaldati 2.–4. aprillil toimunud Ameerika Kardioloogide Kolleegiumi konverentsil esitlemisega samaaegselt ajakirjas The New England Journal of Medicine.

Kergeks loetakse hüpertensiooni, kui vererõhuväärtused jäävad alla 160/100 mm Hg. Ammu on teada, et väljaspool raseduse aega on kõrge vererõhu normaliseerimine hädavajalik. Seni on aga murekohaks olnud raseduse ajal mitteraske kroonilise hüpertensiooni ravi, mille korral on kardetud loote üsasisese kasvupeetuse teket, eeskätt emaka ja platsenta verevoolutuse halvenemise kaudu.

CHAP projekti (The Chronic Hypertension and Pregnancy Project) uuring toimus 61 keskuses aastatel 2015–2021. Uuringu alguses võttis vererõhuravimeid 56% naistest. Pimendamata randomiseeritud uuringus jagati kroonilise kerge hüpertensiooniga ja üksikrasedusega naised gestatsiooniajaga vähem kui 23 nädalat saama raseduse ajal lubatud antihüpertensiivseid ravimeid (aktiivravi grupp) või ootama ilma ravita nii kaua, kuni kujunes raske hüpertensioon (süstoolne vererõhk ≥ 160 mm Hg või diastoolne vererõhk ≥ 105 mm Hg). Vererõhu ravi eesmärk oli saavutada väärtused < 140/90 mm Hg.

Uuringu esmane tulemusnäitaja oli liittulemusnäitaja, mis koosnes raskest preeklampsiast, meditsiiniliselt näidustatud enneaegsest sünnitusest enne 35. gestatsiooninädalat, platsenta irdumisest, loote või vastsündinu surmast. Ohutusnäitajatena hinnati gestatsiooniea kohta liiga väikest (< 10. protsentiili) sünnikaalu. Teisese tulemusnäitajana hinnati jälle liittulemusnäitajat, kuhu kuulusid emapoolsed tüsistused, preeklampsia ja enneaegne sünnitus.

Uuringusse kaasati 2408 naist. Aktiivravi grupis kasutati peamiselt labetalooli või nifedipiini. Esmase tulemusnäitaja esinemissagedus oli aktiivravi grupis väiksem (30%) kui kontrollgrupis (37%); kohandatud riskisuhe 0,82. Selge paremus oli aktiivravi grupis raske preeklampsia ja enneaegse, enne 35. gestatsiooninädalat sünnituse osas. Seevastu platsenta irdumises, loote või vastsündinu surmade esinemissageduses gruppide vahel erinevust ei olnud.

Ohutusnäitajaks valitud gestatsiooniea kohta liiga väikse (< 10. protsentiili) sünnikaaluga lapsi sündis aktiivravi grupis 11% ja kontrollgrupis 10%. See erinevus ei olnud statistiliselt oluline.

Emapoolseid raskeid tüsistusi tekkis aktiivravi grupis 2,1%-l ja kontrollgrupis 2,8%-l (statistiliselt ebaoluline erinevus). Liittulemusnäitaja komponente ükshaaval vaadates olid selgeimad seosed preeklampsia esinemissageduses (aktiivravi grupis 24%-l ja kontrollgrupis 31%-l) ning enneaegsetes sündides (vastavalt 28% ja 31% lastest). Emade suremus oli väike ja gruppide vahel sarnane. Emade kardiovaskulaarsed tulemusnäitajad olid aktiivravi saanutel paremad, kuigi statistiliselt ebaoluliselt. Tugevaim trend paremuse suunas oli kopsuturse, neerupuudulikkuse ja intensiivravi vajaduse osas.

Seega ka kerge kroonilise hüpertensiooni korral, kus raseda vererõhk ei ületa 160/100 mm Hg, toob vererõhu ravimine kaasa paremad rasedustulemid kui raviga venitamine raske hüpertensiooni faasi jõudmiseni. Kerge hüpertensiooni ravi ei suurenda gestatsiooniea kohta liiga väikse sünnikaaluga laste sündimist ega emapoolseid raskeid tüsistusi.

Allikas: Tita AT et al. Treatment for Mild Chronic Hypertension during Pregnancy. N Engl J Med. 2022 Apr 2. doi: 10.1056/NEJMoa2201295.