Raido Paasma: võime üsna varsti olla totaalses kriisis

Pärnu Haigla tähistas reedel oma intensiivravi osakonna 40. aastapäeva. 1981. aasta 1. oktoobril alustas Pärnu Haiglas Vilme Truija juhtimise all tööd 5-kohaline intensiivravi osakond. Osakonda luues oli Pärnu Haigla kõige suuremaks väljakutseks haigla paiknemine mitmes erinevas hoones, mis tähendas personalile liikumist erinevate haigla hoonete vahel.

Suurimateks väljakutseteks läbi aastate on intensiivravi osakonnale olnud metanoolitragöödia 2001. aastal, Pärnu Haigla uude majja kolimine 2005. aastal ja COVID-19 pandeemia 2020. aastal.

Intensiivravi osakonna juhataja Raido Paasma sõnul aitab igapäevaste väljakutsetega toime tulla suurepärane ja üksteisest hooliv ning toetav meeskond. Aastas ravitakse intensiivravi osakonnas 500-575 haiget. Raido Paasma tutvustas 40. aastapäeva puhul Med24-le osakonna tööd.

Missugune on Pärnu Haigla intensiivravi osakond praegu?

Pärnu Haigla intensiivraviosakond on keskhaigla tasemel väga hea võimekuse ja valmisolekuga. Meil on tavapäraselt kümme kohta. Kõigil kohtadel on kopsude kunstliku ventilatsiooni võimekus. Meil on võimalus kõiki patsiente monitoorida, sh on invasiivsem jälgimisvõimekus. Meil on olemas kaks pideva hemodialüüsi seadet. Igapäevaselt on kasutusel ultraheliseade, võimalus kasutada EHHO kardiograafiat. On olemas patsiendi jahutusseade, mida aegajalt kasutame. Varem, kui me ta soetasime, oli ta suunitlusega elustamisjärgsele jahutamisele, aga nüüd pigem normotermia hoidmine raskesti juhitavatel hüpotermilistel patsientidel. Meil on viis operatsioonituba. Nii et ma julgen küll öelda, et meie intensiivravi osakond on väga kaasaegne.

Mis hetkel tuleb patsient edasi saata regionaalhaiglasse?

Selleks on kahte laadi näidustusi. Kui vaatame intensiivravi aspektist, siis on selleks kehaväline hapniku lisamine ehk ECMO, mille võimekust meil ei ole ja on küsitav, kas üldse on vajagi. Sagedasem edasi saatmise põhjus on see, et Pärnu Haigla on keskhaigla ja ei oma kõiki professioone. Näiteks saadetakse patsient edasi neurokirurgilisel põhjusel või kui on tegemist onkokirurgilise haigega, keerulise kirurgilise juhuga. Siis me kaalume teiste erialade arstidega, kus on parim võimalik ravikoht.

Missugune on olnud osakonna töö koroonaajal?

Avasime esimese ja teise laine ajal lisaks kuuekohalise intensiivravi osakonna. Kui meil on tavapäraselt kümnekohaline intensiiv, siis esimese ja teise laine ajal oli tegemist 16-kohalise intensiivravi osakonnaga. Kasutasime selleks ära operatsioonijärgse ärkamisruumi.

Kuidas koroonaolukord intensiivravi osakonna vaates mõjutas teiste haiguste ravi?

Intensiivravi aspektist ma arvan, et mitte oluliselt, sest kõik haiged, kes intensiivravi vajasid, seda ka said. Kuna me avasime lisavõimekuse, siis tegelikult meil ei jäänud ükski haige intensiivravita. Küll aga mõjutasid COVID-19 ja operatsioonijärgse ärkamisruumi kasutuselevõtt seda, et plaaniliste haigete, kes ootasid oma plaanilist kirurgilist ravi, järjekorrad pikenesid. Üks põhjus oli selles, et kui on kümne intensiivravi koha asemel vaja mehitada 16, siis peab ka personali kuskilt juurde saama. Võtsime inimesi ära operatsiooniosakonnast, nii anestesiste kui operatsiooniõdesid, ja loomulikult kiirabist ning lisaks üksikutest statsionaarsetest osakondadest. Paralleelselt osalesime üleeuroopalisel mitteintensiivraviarstide ja -õdede intensiivravialasel koolitusel ehk koolitasime oma maja inimesi. Nii, et parandasime valmisolekut mitmel tasandil.

Kas praegu on olukord rahulik?

Olukord on stabiilne. Ma ei ütleks, et rahulik, aga stabiilne. Meil on pidevalt 1-2 COVID haiget sees. Alates juulikuust pole tühja COVID-palatit olnud. Personali nappuse tõttu töötame praegu nii, et meil on seitse tavakohta, kaks COVID-intensiivravi kohta ja üks puhverpind. Praegu kolmanda laine ajal opereerime kümne kohaga.

Mida intensiivne koroonaaeg personalile tähendas?

See on meeskonnatöö ja ma olen Pärnu Haigla intensiivravi meeskonna üle väga uhke. Üksteist toetades, tulles üksteisele appi, saime sellega hakkama. Meil pole läinud inimesi konkreetselt COVIDi pärast töölt ära. Pigem said tugevamaks inimeste omavahelised suhted. Loomulikult ei saa eitada, et oli läbipõlemist, stressi. Sel on mitu põhjust. Näiteks suur töökoormus ja mure oma pereliikmete pärast, et äkki sa viid nakkust koju. Kõik need asjad on mõju avaldanud ja selles suhtes on kurb, kui tervishoiusüsteem ja riik ei suuda mõelda natuke teistmoodi kontseptsiooni. Praegune kontseptsioon viib tõenäoliselt üsna varsti selleni, et tervishoiutöötajatest tuleb äge põud. Töö on keeruline, osa lähevad erasektorisse. Väikesegi rahulolematuse tõttu on väga kerge sinna suunduda. Tasud on seal kõrgemad. Me võime olla üsna varsti totaalses kriisis.

Mis oleks lahendus? Kas küsimus on rahas?

Ei, nii lihtsaid lahendusi pole. Ma arvan, et selle taga on mitme osapoole tahtmatus. Kasvõi see, et tervishoiusüsteem ja ülikool on nagu kaks eraldi maailma, põhjendades sellega, et üks allub terviseameti läbi sotsiaalministeeriumile ja teine haridusministeeriumile. Kui koroonakriisi tipphetkel küsivad haiglad arste ja õdesid, siis medkoolid tulevad sellega veel kaasa, aga kahjuks tulevad sealt n-ö toorikud. Kui küsime residenti, kes on ju arstiõppe lõpetanud, siis ülikool ütleb selle peale, et residentidele on tehtud õppegraafik ja nemad seda muutma ei hakka. Jääb mulje, et COVID-kriis on haiglate ja tervishoiuteenuse osutajate mure, aga mitte riigi ega ülikooli mure. See teeb kurvaks. Eks kindlasti on ka rahastusel oma roll. Kindlasti oleks vajalik leida ressurss, et vaadata üle haiglate võimekus seda tüüpi nakkustega üldse hakkama saada, sest meil pole Eestis haiglad reeglina ehitatud selliselt, et nad suudaksid käsitleda seda tüüpi nakkushaigeid, pandeemiat. Oleme eeldanud, et meil on Põhja regioonis selleks kaks haiglat ehk Pärnu ja Lääne-Tallinna Keskhaigla, kel on nakkusüksus olemas, ja kõik nakkushaiged suudame seal ära manageerida. Kui tegemist on pandeemiaga, siis viimased poolteist aastat on näidanud, et ei suuda. Meil peab olema lisaplaan.

Kelle vedada see oleks?

Raske öelda. Osapooled peavad kõigepealt leidma ühise keele ja eesmärgi, mida tahetakse saavutada. Kahjuks on sageli vestmanlik ja piibelehelik lähenemine. Natuke tõmbab enda poole üks ja natuke teine, selle asemel, et koos lahendusi otsida ja ära teha.

Tervishoiusüsteem on kriisis, aga paljude teiste jaoks taastub tavapärane elurütm. See viirus jääb meile üsna pikaks ajaks, seega on hädavajalik kujundada konkreetne strateegia, mitte elada ühest COVID-lainest teiseni.

Milliseid arenguid te Pärnu intensiivravi osakonnas hea meelega näeksite?

Me oleme kaasaegne ja väga heas seisus osakond. Natuke raske on öelda, mida tuleks muuta. Üks põhjus on selles, et intensiivravi spekter muutub, kui muutub patsientide profiil. Teine on see, et kui toimuvad mingisugused innovaatilised muutused intensiivravi enda aspektist, siis neid praegu prognoosida on üsna keeruline. Küll aga, kui vaatame mitte intensiivravi, vaid patsientide ja nende raviefekti aspektist, siis minu arvates peaksime ühel hetkel mõtlema sellele, kas kõigile patsientidele, kellele tahaksime osutada intensiivravi, on seda ka päriselt vaja. Peame küsima, kas see parandab nende elukvaliteeti ja pikendab elu või hoopis piinu.

Sellega jõuame otsapidi patsienditestamendi teemani…

Seda ka. Kui patsiendil on raske krooniline haigus ja see ägeneb, siis intensiivravi ei pane teda uuesti jooksma, see ei kaota kroonilist haigust ära. Küll aga need piinad, mida patsient võib intensiivravis sõltuvalt tema seisundist tunda, võivad olla negatiivse efektiga. See on elulõpu planeerimise küsimus. On patsiente, kes paluvad, et nad koju lastaks. Ta ei taha haiglast midagi, aga kui ta on juba intensiivravile sattunud, siis kuidas sa jätad kõik pooleli? Kui see soov oleks ka kuskil varasemast kirjas, siis kas meil ikka oleks juriidilist alust sellest juhinduda? Juristid ütlevad, et ei ole. Kõigil on õigus parimale ravile. Inimene ei pruugi seda aga soovida.