Rahastuses muudatusi tegemata praegust tervishoiusüsteemi pikalt üleval ei pea

Tervisekassa juhatuse liige Pille Banhard rääkis Arenguseire Keskuse seminaril „Mida teha Tervisekassa tulevase puudujäägiga?“ kuludest ja tuludest Tervisekassa vaates.

„Eesti tervishoiu rahastamise põhimõtted pandi paika 1990ndate aastate alguses ning solidaarne ravikindlustus ja tööjõumaksudel põhinev rahastus on siiani toiminud täitsa kenasti,“ rääkis Banhard teemat sisse juhatades. Ta märkis, et viimase 20 aastaga on Tervisekassa eelarve ja koos sellega tervishoiule suunatud vahendid kasvanud ligi viis korda jõudes tänaseks juba 2,2 miljardi euroni.

Banhard seletas, et meie tervishoiukulude osakaal on ligi 7 protsenti SKP-st. Kuni 2018. aastani moodustas sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa ligi 99% tervishoiu tulubaasist. Alates 2018. aastast suunati eelarvesse vahendid pensionäride eest panustamiseks. Praeguseks moodustab see 2,2 miljardilisest eelarvest veidi üle 11 protsendi.

„2018. aastal toimunud rahastuse muudatust võiks nimetada viimaste aastate suurimaks tervishoiureformiks,“ ütles Banhard. „Jah, selle reformiga koos tuli Tervisekassa eelarvesse üle päris palju kulusid, mis varem olid rahastatud riigieelarvest, näiteks kiirabi, residentuur ja erinevad ravimid, ning need kohustused on ajas kasvanud, aga hetkel saame öelda, et täiendav tulu, mis lisandus, on suurem kui kaasnenud kulu. Ehkki netoarvestuses veidi väiksem, kui olid esialgsed eeldused.“

Banhard juhtis tähelepanu ka aastatel 2020-2024 täiendavalt riigieelarvest eraldatud vahenditele. Kui neid poleks olnud, oleks see tema sõnul tähendanud tervishoidu suunatavate vahendite kärpimist ehk ravijärjekordade kasvu ja kättesaadavuse halvenemist.

Laste osa kuludest on katmata

„Tänase poliitika muutumatuse juures ilmestab tervishoiu rahastamise jätkusuutlikkust väga hästi aastani 2060 koostatud prognoosimudel,“ lausus Banhard. „Tänase rahastussüsteemi ja teenuste struktuuri juures ja demograafiast tulenevalt, oleme lähiaastatel sügavas miinuses. Peale 2024. aasta lisarahastuse lõppemist ületavad kulud tervishoius tulusid juba enam kui 100 miljoni euroga ning edasi kasvab puudujääk aina kiiremas tempos.“

Ta tõdes, et rahastamise jätkusuutlikkusest on räägitud pikalt. Juba ligi 10 aastat tagasi olid hoiatavad märgid, et enne 2020. aastat oleme sügavas miinuses. Olukorda leevendasid vahepealsed rahasüstid riigieelarvest.

Inimesed hakkavad tervishoiusüsteemi panustama juba noores eas tööle minnes, kuid kulud hakkavad märgatavalt suurenema alates 50. eluaastatest. Banhard märkis, et kui tulu tuleb peamiselt tööjõumaksudest ning täiendavalt on süsteemi panustatud pensionäride eest, siis võib öelda, et täna on tulubaas katmata laste poolt tarbitavatele teenustele.

Millest koosnevad tervishoiukulud?

Banhard tõdes, et inimeste rahulolu teenuste kättesaadavusega ei ole väga suur, kuna ravijärjekorrad on pikad. Lisaks on COVID-i tõttu tekkinud ravivõlg, mille leevendamiseks on süsteemi juurde vaja hinnanguliselt ligi 30 miljonit eurot.

Suurima osa (76,6%) tervishoiukulude eelarvest ehk 2,2 miljardist moodustavad tervishoiuteenused nagu eriarstiabi, üldarstiabi, õendusteenused, hambaravi, kiirabi. Eriarstiabi moodustab Tervisekassa eelarvest 47,7%, üldarstiabi 10,2%, ravimid 9,7%, ajutise töövõimetuse hüvitised 8,9%, hambaravi 3,8%, õendusabi 3,3%, kiirabi 3,3%.

„Igal aastal prognoosime enne eelarve koostamist tervishoiuteenuste hinnatud nõudlust ehk tegelikku ravivajadust, mida peaksime rahastama, kui poleks ressursside piiratust,“ jätkas Banhard. „Eelarve piiratuse tingimustes tähendab see, et me surume hinnatud nõudluse oma eelarve raamidesse. Me oleme suutnud rahastada igal aastal ca 95-96% tegelikust ravivajadusest ehk igal aastal jääb lepingutesse suunamata ca 50-60 miljonit eurot.“

Banhard pidas oluliseks rõhutada, et Tervisekassa enda tegevuskulud on eelarves olnud läbi aastate alla ühe protsendi. 2023. aastal on see 0,96%. See on tema sõnul võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega üks madalamaid.

„See on riikliku süsteemi eelis erakindlustuste ees, kus ettevõtete eesmärgid on veidi teistsugused ja administreerimiskulud on kõrgemad,“ lisas ta.

Millistest komponentidest koosnevad tervishoiuteenuste hinnad?

Banhard seletas, et kõige suurem osakaal kõikides teenustes on tööjõukuludel. Suurim on see kiirabis (83%) ning üldarstiabis (72%), eriarstiabis aga 52%.

„Tööjõu olemasolu tervishoiusüsteemis on olnud murekoht läbi aastate ning viimastel aastatel muutunud järjest kriitilisemaks. Selleks, et hoida olemasolevaid töötajaid ning motiveerida noori tervishoiusüsteemi tööle tulema, on meditsiinitöötajate palgakasv olnud Eesti keskmisest palgakasvust suurem,“ rääkis Banhard. „Samas mõjutab Eesti keskmine palgakasv meie tulubaasi kasvu.“

Tööjõukulu komponent moodustab tervishoiuteenuste hinnast üle poole ning teise poole kõik muu – varade haldus, IT-, majandus- ja muud kulud.

„Infotehnoloogia kulud muutuvad järjest olulisemaks,“ lisas Banhard. „Oleme püüdnud suunata täiendavaid vahendeid, et tagada süsteemide töökindlust, uusi arendusi ja küberturvalisust.“

Inimeste omaosalus on liiga suur

„Üks suurim mure on meil praegu inimeste omaosalus tervishoius. Peamiselt puudutab see ravimeid, hambaravi, aga ka visiiditasu ja ise ostetud teenuseid,“ ütles Banhard. Kui rahvusvaheliselt peetakse heaks tulemuseks 15% juurde jäävat inimeste omaosalust tervishoius, siis Eestis on see juba aastaid üle 20 protsendi.

Omaosaluse määr langes veidi pärast seda, kui 2018. aastal tuli süsteemi lisaraha.

Banhard tõdes, et ootused süsteemile on suured, kuid täna puudub ravikindlustus paljudel inimestel või on see katkendlik, aina rohkem inimesi teeb nn tööampse.

„Omaosaluse vähendamise poole liikumine, ravikindlustuse kaitse laiendamine kogu elanikkonnale – see kõik nõuab täiendavat rahalist ressurssi,“ tõdes ta. „Kui me räägime, et ilma muutusteta terendab meil süsteemis suur puudujääk, siis täiendavate kaitsete pakkumine suurendab seda veelgi.“

Artikkel on kirjutatud Pille Banhardi 22. veebruaril veebiseminaril “Mida teha Tervisekassa tulevase puudujäägiga?” esitatud ettekande põhjal.