Puukborrelioosijärgseid kaebusi põhjustavad persisteeruvad peptidoglükaanid

Pärast puukborrelioosi ravi pikaks ajaks püsima jäävad sümptomid ei ole ebatavalised – 14%-l patsientidest, kes jõudsid varakult borrelioosi diagnoosini ja said ravi, kujunes kõigest hoolimata välja Lyme’i tõve järgne sündroom. Tegemist on nii arstidele kui ka patsientidele peavalu põhjustava seisundiga, mille patobioloogia pole selge ja mille korral on patsiente aidata raske.

Nüüd leiti, et ravijärgselt püsima jäävaid pikaajalisi kaebusi põhjustavad Borrelia burgdorferi rakuseina jupid, mis maksas persisteerudes hoiavad immuunvastust käigus. Peptidoglükaan on praktiliselt kõigi bakterirakkude struktuurikomponent ja selle süntees on antibiootikumide, sealhulgas penitsilliini sage sihtmärk. Borrelia peptidoglükaani struktuur on aga unikaalne ja see võib olla põhjus, miks molekul sedasi inimkehasse persisteeruma jääb, mitte ei koristata seda ära nii nagu tavaliste bakterite peptidoglükaane.

Juba varasemates uuringutes on näidatud, et pärast puukborrelioosi ravi püsib peptidoglükaan Lyme’i artriidist haaratud liigeste sünoviaalvedelikus. Nüüd näidati hiirtel, et pärast antibakteriaalset ravi, mis Borrelia surmab, kipuvad olemasolevad peptidoglükaanimolekulid kogunema maksa, seal aga ebatavalist molekuli lagundada ei suudeta ja sedasi persisteerub peptidoglükaan maksas nädalaid. Kupfferi rakud ja hepatotsüüdid fagotsüteerivad ja säilitavad Borrelia peptidoglükaani ja kuigi sellele maksahaigust ei järgne, kujunevad organismis teiste infektsioonijärgsete krooniliste seisunditega sarnased organspetsiifilised ja sekreteeritavate valkude profiilid. Lisaks näitas transkriptoomiline profileerimine, et Borrelia burgdorferi peptidoglükaan mõjutab perifeerse vere mononukleaarsete rakkude energiaainevahetust.

Seega osal inimestel põhjustab peptidoglükaan intensiivse immuunreaktsiooni, mis selgitab Lyme’i tõve järgset sündroomi, samas teistel immuunsüsteem suures osas ignoreerib peptidoglükaani olemasolu. Seega ei ennusta Lyme’i tõve järgsete kaebuste esinemist mitte peptidoglükaani persisteerumine, vaid immuunsüsteemi käitumine vastusena sellele.

Kuna peptidoglükaan ei ole elus bakter, vaid ammu surnud bakterite struktuurikomponent, pole loogilist põhjust, miks ravida Lyme’i tõve järgseid kaebusi antibiootikumidega.

Allikas: McClune ME, et al. The peptidoglycan of Borrelia burgdorferi can persist in discrete tissues and cause systemic responses consistent with chronic illness. Sci Transl Med. 2025 Apr 23; 17 (795): eadr2955. doi: 10.1126/scitranslmed.adr2955.