Puuetega inimeste koda visiiditasu tõusu heaks ei kiida

Järgmise aasta 1. aprillist peaks senine 5-eurone eriarsti visiiditasu tõusma 20 euroni.

Eesti Puuetega Inimeste Koda (EPIKoda) leiab, et nii eriarsti visiidi- kui teiste planeeritavate tasude tõstmise analüüsimisel, arutamisel ja menetlemisel pole arvestatud hea kaasamise tavaga.

"Leiame, et planeeritav muudatus ei arvesta sihtgrupi huve ja vajadusi, muudatus on ennatlik ning krooniliste haigete ja teiste sihtgruppidega kooskõlastamata, muudatuse tagajärg on patsientide kui mõjutatud osapoolte jaoks lubamatult koormav," seisab EPIKoja tagasisides sotsiaalministeeriumile. Lisaks puudub muudatuste mõju terviklik hinnang, mis arvestaks erinevate sihtgruppide vajadustega ning hindaks ka võimalikke tagajärgi (ravimata haiguste ägenemine, vaesusriski suurenemine jms). "Lähtudes eeltoodust leiame, et juhul kui sotsiaalministeerium ka planeerib retsepti-, eriarsti visiidi- ja voodipäevatasude tõstmist, siis tuleb algatada korrektne protsess kaasates kõiki olulisi ja puudutatud osapooli ning teostada põhjalik mõjude analüüs."

EPIKoja poole on viimase nädala jooksul pöördunud arvukalt inimesi, kelle jaoks on planeeritavad muudatused arusaamatud. Inimestel on suur mure muudatustega kaasnevate kasvavate kuludega, ravi kättesaadavuse vähenemise ning võimaliku krooniliste terviseprobleemide ägenemistega seoses. Avalikkuses on toodud välja erinevaid sihtgruppe, keda visiiditasu tõus ei puuduta, kuid praeguseks puudub selge arusaam, keda ja millisel määral on plaanis tasude tõusust vabastada.

Koda küsis planeeritava muudatusega seoses oma liikmete arvamust ja tegi neist kokkuvõtted:

- Autoimmuunse haiguse puhul peab suurem osa sihtrühma patsiente peale peamise eriarsti külastama ka teisi eriarste, mistõttu hakkab visiiditasu tõus nimetatud patsientide toimetulekut mõjutama ning seda eeskätt madala sissetulekuga patsientide puhul ning patsientide puhul, kelle peamiseks sissetulekuks on töövõimetoetus ja puudega inimese sotsiaaltoetus. Muudatusega seonduvalt tekivad küsimused: kas kõrgem visiiditasu tähendab, et ravijärjekorrad lühenevad ja eriarstide koormus väheneb; kas ravikvaliteet tõuseb ning paraneb eriarsti ja patsiendi vaheline koostöö; kuidas reguleeritakse raviasutustes Tervisekassa poolt eraldatud visiidiaegade ja tasuliste visiidiaegade suhe.

- Krooniliste haigete hulgas on väga palju inimesi, kellel ei ole töövõimet hinnatud või vähenenud töövõime tuvastatud, aga eriarsti juures peavad palju käima (näiteks diabeetikud peavad külastama lisaks endokrinoloogile veel 3-4 eriarsti), mistõttu tähendab hinnatõus diabeetikule mitmekordset lisakulu (20 euro asemel 100 eurot) ning seda kas iga kuu või iga paari kuu järel ning pidevalt.

- Reumahaiged on aktiivsed ja võimalusel töötavad, kuid saavad sageli üksnes miinimumpalka. Haiguse kontrolli all hoidmiseks tuleb iga 1-3 kuu tagant reumatoloogi konsultatsioonil käia, et hinnata ravi efektiivsust ja vajadusel seda muuta, mis tähendab muudatuse pinnal olulist lisakulu. Haiguse ägenemisel vajavad reumahaiged enamasti erinevate eriarstide visiite. Lisaks on reumahaigetel sageli mitmed kaasuvad haigused nagu südame-veresoonkonna haigused, diabeet, neeruhaigused, kopsuhaigused, mis tähendab samuti erinevaid eriarstide visiite. Taastusraviarsti juures tuleb käia regulaarselt töövõime säilitamise eesmärgil ning peale ägenemist taastumise eesmärgil. Kõik eelnev kogumina tähendab erinevaid eriarstide visiite ja seda korduvalt, tegemist ei ole üksnes ühekordse 20-eurose visiiditasu tasumisega. Samas ei ole eriarstiabi kättesaadav igas piirkonnas, mis tähendab veel täiendavat transpordikulu ja töölt eemal viibimisega seonduvat kulu. Ka taastusraviarstid on väga mures, kuna plaan on tõsta ka statsionaarse taastusravi omaosalust.

Omaosaluse tõstmine tööealiste puhul on suure koormusega just kroonilistele haigetele. Juba praegu on keeruline, kohati lausa võimatu saada eriarstile aega. Lisaks aja saamise keerukusele võib nüüd piiravaks faktoriks saada ka suurenenud visiiditasu. Samas on ravi katkestamine juba praegu väga suur probleem, mis hiljem muutub suureks koormaks erakorralise meditsiini osakonnale. E-konsultatsioonid ei ole reumahaigete puhul haiguse ägenemise korral alternatiiv, kuna paistes ja haigete liigeste palpeerimine ei ole virtuaalselt võimalik, samuti tuleb vaatluse teel jälgida patsiendi kõnnimustrit ja mõõta liigeste liikumisulatust jms. EMO tasu tõstmine võib viia omakorda hoopis kiirabi kutsumise tõusuni.

- Insuldipatsiendid seisavad täna sageli silmitsi sellega, et korduvhindamise perioodil enam vähenenud töövõimet ei tuvastata, mistõttu on sissetulek piiratud ning igasugune raviga seonduvate kulude tõus on mõeldamatu. Eriarsti juurde pääsemine on samuti insuldipatsientide jaoks väga keeruline ja kui järjekorrad veel pikemaks venivad ning visiiditasud ka lisaks kasvavad, halveneb inimeste olukord drastiliselt. Insult on raske, sageli surmaga lõppev haigus, abi saamine on juba täna väga konarlik. Meie hinnangul ei too muudatus ka EMO koormuse vähenemist, kuna insuldist tingitud valud jm tekitavad sageli ärevust ja hirmu, mil helistatakse pigem kiirabisse, kui pöördutakse perearsti poole.

- Enamus Eesti Põletikulise Soolehaiguse Seltsi liikmeid ei ole puuduva töövõimega ega ole tuvastatud ka puude raskusastet. Eriarsti visiiditasu tõus kuni 20 euroni võib tuua patsientidele kaasa mitmeid tõsiseid ohte ehk kõrgem visiiditasu võib takistada väiksema sissetulekuga patsientidel arsti juurde jõudmist, mis võib omakorda halvendada nende tervislikku seisundit. Ka võib kõrgema hinna tõttu tekkida kiusatus arsti juurde minekut edasi lükata, mis omakorda toob kaasa hilinenud diagnoosid ja ravivõimalused süvendades haiguse kulgu. Kui arsti ei külastata hinna tõttu, võivad terviseprobleemid süveneda ja hiljem vajada keerulisemat ning kallimat ravi. Tööinimestele ja sagedast arstiabi vajavatele patsientidele tähendab kõrgem tasu täiendavat rahalist survet, mis võib mõjutada nende igapäevast toimetulekut. Visiiditasu tõus suurendab tervishoiuteenuste kättesaamatust madalama sissetulekuga inimestele, süvendades sotsiaalset ebavõrdsust ja luues suurema lõhe tervishoiusüsteemi kasutamise õimalustes.