Proovikivid karjaimmuunsuse saavutamisel COVID-19 vaktsineerimisega

Iga vaktsiini juures on võtmeküsimused efektiivsus ja kaitse kestus. Vaktsiinide efektiivsus võiks soovituslikult olla üle 80%, aga kui kaua kestab vaktsineerimisega saavutatud kaitse COVID-19 suhtes, jääb teadmata veel võib-olla aastateks. COVID-19 läbipõdenud inimestel on esialgsetes uuringutes näidatud antikehade tiitri vähenemist, aga antikehad on vaid üks osa inimeste immuunvastusest. Teiste koroonaviiruste vastase immuunsuse kohta on teada, et kaitse on lühiajaline, kestusega võib-olla 12–18 kuud. Kas varasem raskelt põetud COVID-19 kaitseb korduval kokkupuutel uue nakatumise eest, pole praegu samuti teada.

Kuigi praegu on kolmanda faasi kliinilistesse uuringutesse jõudnud 13 vaktsiini (9. detsembri seisuga), ei oodata vaktsiinide ulatuslikku kättesaadavaks muutmist enne 2021. aasta keskpaika või teist poolt. Lisaks vaktsiinide logistika paikapanekule ja prioriteetsete sihtgruppide kaardistamisele tuleb avalikkuses tähelepanu pöörata ka vaktsiinides kõhklejatele.

Kuigi suurem osa riike on pannud paika vaktsineerimise tähtsaimad sihtgrupid (meedikud, eesliinitöötajad, vanuse ja tervise tõttu riskigruppi kuuluvad inimesed), on vähem selge, mis on ulatuslike immuniseerimiste peamine prioriteet lühikeses perspektiivis. On see suremuse vähendamine või vaktsineeritud inimestele eluaastate lisamine? Eluaastate lisamise eesmärk vajaks arvutusi, mis kasutavad demograafilisi ja epidemioloogilisi andmeid. Suremuse vähendamise prioriteediga tuleks aga võtta arvesse ka teisi haigusi põdevaid inimesi, näiteks on COVID-19 pandeemia mõjutanud mitmel pool negatiivselt vähiga haigete elulemust, ja soovides suremust vähendada, tuleks ka selle küsimusega aktiivselt tegeleda.

Teadmine, kui palju vaktsiini läheb igas riigis vaja, et saavutada karjaimmuunsuse taset ja pidurdada SARS-CoV-2 levikut, ning kui kaua aega läheb selleks vaja, nõuab arvutusteks selgelt defineeritud eeldusi. Vaktsiinid muutuvad kättesaadavaks ilmselt järk-järgult sedamööda, kuidas tootmisvõimekus paraneb. Võib oodata, et vaktsineerimise mõju SARS-CoV-2 levikule hakkab avalduma aeglaselt ja täit efekti saab näha alles mõne aasta pärast, mil on saavutatud piisavalt hea vaktsineerimisega hõlmatus.

Võttes arvesse, et enne riikide lukkupanekuid oli nakatumiskordaja R0 enamasti 2,5–3,5 vahel, võib oletada, et karjaimmuunsuse saavutamiseks vajalik vaktsineerimisega hõlmatus jääb 60–72% juurde kogu elanikkonnast. Kui vaktsiini efektiivsus oleks 80%, on karjaimmuunsuse saavutamiseks vaja vaktsineerida 75–90% elanikkonnast. Need arvutused muutuvad veel keerukamaks, kui vaktsiinist saadav kaitse on ajutine. Kui vaktsineerimisega saadav kaitse püsiks 1-–2 aastat, tuleb viiruse leviku blokeerimiseks esimese hooga vaktsineerida väga suur osa kogu elanikkonnast.

Pärast kolmanda faasi kliinilisi uuringuid, mis annavad infot vaktsiini efektiivsuse ja ohutuse kohta, on vajalikud hästi disainitud neljanda faasi uuringud, mis peaksid hõlmama representatiivset osa vaktsineeritutest ja jälgima neid pika aja jooksul. Nendes uuringutes registreeritakse rasked kõrvalnähud, jälgitakse vaktsineeritud isikute nakatumist pikema aja jooksul ning nakatumise korral tekkivat haiguse raskust. Erilise hoolega tuleb neljanda faasi uuringutes vaadelda suure riskiga gruppe, nagu eakad või krooniliste haigustega inimesed. Pidades silmas vaktsiinist saadava kaitse võimalikku lühiajalisust, tuleb järgnevatel aastatel panna rõhku vaktsiinide efektiivsuse parandamisele.

Mis saab siis, kui riikides ei saavutata suurt vaktsineerimisega hõlmatust? Esiteks muutub SARS-CoV-2 ilmselt endeemiliseks, aga madalal tasemel, sõltuvalt vaktsineerimisega hõlmatusest, põhjapoolkeral tõenäoliselt suuremate haigestumistega talveperioodil. Teiseks tuleb kaaluda vaktsiinide kaudselt kohustuslikuks muutmist, näiteks oleks vaktsineeritus eelduseks kooli, ülikooli või osadesse töökohtadesse saamiseks. Vaktsiinides kõhklemise tõttu võib karjaimmuunsuse saavutamine paljudes riikides osutuda katsumuseks.

Lisaks on vaja jälgida SARS-CoV-2 molekulaarset evolutsiooni. Vaktsiini efektiivsus sõltub sellest, kui stabiilne on viirus, ning juba praegu näitavad uuringud SARS-CoV-2 pidevat muutumist. Välistatud ei ole muidugi ka A-gripiga sarnane olukord, kus järgneval hooajal domineerivat SARS-CoV-2 varianti ennustatakse ette ja vaktsineerimine nõuab regulaarse intervalliga uuendamist sarnaselt gripiga.

Allikas: Anderson RM, et al. Challenges in creating herd immunity to SARS-CoV-2 infection by mass vaccination. 2020. 04 Nov. doi: 10.1016/S0140-6736(20)32318-7.