Prokuratuur ei toeta arstide suhtes toimingupiirangu erandi kehtestamist
Tervishoiutöötaja peab teatud olukordades enda lähedast ravides kohaldama toimingupiirangut ehk end taandama. Seda soovitakse muuta, kuid prokuratuur ei toeta arstide ja teiste tervishoiutöötajate suhtes toimingupiirangute erandite kehtestamist.
Korruptsioonivastase seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsusest selgub, et arstidele ja teistele tervishoiutöötajatele tahetakse toimingupiirangute küsimuses erandit teha.
Arsti ja teiste tervishoiutöötajate tegevus vastab korruptsioonivastase seaduse (KVS) järgi ametiisiku tunnustele näiteks töövõimetuslehe väljastamisel, töövõimetuse tuvastamisel, retsepti väljakirjutamisel ja patsiendi uuringule saatmisel. Olukordades, kus arstil puudub voli otsustada isikute üle, näiteks patsiendi läbivaatus, analüüsitulemuste väljastamine jms, kus arst tegeleb vahetult patsiendi diagnoosimise ja ravimisega, ta selle seaduse mõistes üldjuhul ametiisik ei ole. Samas näiteks uuringutele saatmine diagnoosi panemiseks võib endas kätkeda ka ametiisiku tunnuseid, kuna tekitatakse kohustusi avalikku ülesannet täitvale asutusele (näiteks haigekassale kohustus tasuda raviarve).
See tähendab, et arst peab nendes olukordades enda lähedast ravides tänase regulatsiooni järgi kohaldama toimingupiirangut (end taandama) või kohaldama toimingupiirangu erandit, muutes sellega keerulisemaks oma lähedastele abi andmise retsepti väljastamise jms.
Viimase kümne aasta praktikas pole alustatud ühtegi süüteomenetlust, kus arsti või muud tervishoiutöötajat oleks kahtlustatud või süüdistatud toimingupiirangu rikkumises oma lähedase ravimise pärast ning probleemipüstitus on mõneti teoreetiline. Samas on see mõnedes sihtrühmades siiski teadvustatud. Toimingupiirangu erandi (näiteks hädaolukord, rutiinne otsus, omavalitsuse eripära vms) kasutamise kahjuks räägib aga see, et erandi eesmärk ei saa olla reguleerida pidevat olukorda, mistap oleks otstarbekas tervishoiuteenusele erandi loomine, et tervishoiutöötajad saaksid keskenduda oma põhitööle.
Kolm võimalust
Eesti Arstide Liidu seisukoha järgi ei peaks KVS toimingupiirangud kohalduma juhul, kui arstid osutavad tervishoiuteenust ja teevad sellega lahutamatult seotud toiminguid, sealhulgas väljastavad töövõimetuslehti ja retsepte. Kardetakse, et vastasel juhul satuvad arstid juhuslikult korruptantideks.
Õiguskantsleri seisukoht on, et korruptsioonivastane seadus ei tohiks segada arstide põhitööd ehk inimeste ravimist. Õiguskantsleri ettepanek on määratleda tervishoiuteenuse osutamine toimingupiirangu erandina. Justiitsministeerium toetab õigusselguse huvides sellist lahendust.
Väljatöötamiskavatsuses pakutakse välja kolm võimalust, mis ei ole tingimata alternatiivsed, vaid teineteist täiendavad. Esiteks täiendada KVS-i, lisades erandi: toimingupiiranguid ei kohaldata tervishoiutöötaja poolt tervishoiuteenuse osutamisel tervishoiuteenuste korraldamise seaduse tähenduses. Teine lahendus oleks täiendada haiglate sisekorda ning Eesti Arstide Liit jt tervishoiutöötajate liidud reguleeriksid küsimust koodeksiga. Kolmas lahendus on jätta seadus muutmata.
Prokuratuur vastu
Oma arvamuse eelnõu väljatöötamiskavatsusele saatis ka riigi peaprokurör Andres Parmas. Prokuratuur ei toeta arstide ja tervishoiutöötajate suhtes KVS-i toimingupiirangute erandite kehtestamist. Prokuratuuri hinnangul ei saa ka arstide ja tervishoiutöötajate tegevuses välistada selgelt korruptsiooniohtlike olukordade tekkimist – näiteks kulukate raviotsuste tegemisel. Väljatöötamiskavatsuses märgitud erandi kehtestamine tooks kaasa olukorra, kus toimingupiiranguid ei rakendataks näiteks ravimisel, uuringutele saatmisel, retseptide ja töövõimetuslehtede väljakirjutamisel ning eriarsti vastuvõtule suunamisel. Prokuratuuri hinnangul ei saa ühegi eelkirjeldatud olukorra puhul välistada selgelt korruptsiooniohtlikke olukordi – näiteks ei saa välistada KVS mõttes seotud isikule kuluka raviprotseduuri määramist, enda lähedase suhtes töövõimetuslehe väljakirjutamist, teades, et tegelikkuses aitab töövõimetusleht tagada kindlaks perioodiks perele sissetulekut jne. On küsitav, miks tuleks arste ja tervishoiutöötajaid kohelda võrreldes teiste samaväärsete avaliku teenuse osutajatega ebavõrdselt – nii välistaks KVS muudatus küll töövõimetuslehte väljastava arsti vastutuse toimingupiirangu rikkumisel, kuid jätaks jätkuvalt karistatavaks sama töövõimetuslehe alusel otsuseid tegeva haigekassa ametniku sarnase teo jne.
Prokuratuuri hinnangul tagab ka hetkel kehtiv KVS arstidele ja tervishoiutöötajatele võimaluse tegutsemiseks olukordades, kus see on vältimatult vajalik (näiteks hädaseisundis) või olukordades, kus toimingupiirangu kohaldamine oleks avaliku huvi seisukohast ebamõistlik. Seetõttu väärib KVS toimingupiirangute erandite kehtestamine kaalumist vaid tingimusel, et selline diskussioon mõjutab laiemat ringi avaliku teenuse pakkujaid, kui muudatuse vastu huvi üles näidanud kitsa huvigrupi esindajad.