Professor Pärt Peterson: vaktsineerimisel võiks arvestada vanust ja sugu

“Järgmine vaktsineerimise ajastu, hüpe tulevikku võiks olla midagi sellist, kus me suudaksime arvestada enam inimeste individuaalseid eripärasid lähtuvalt nende immunoloogilisest taustast,” rääkis TÜ molekulaarimmunoloogia professor Pärt Peterson konverentsil “Viirustega tulevikku”.

Petersoni sõnul tähendaks see personaalset lähenemist vaktsineerimisele, milleks on vaja aga rohkem tunda vaktsineeritavaid: nende immuun- ja genotüüpe.

“Me oleme väga erinevad ka oma immuunvastuselt vaktsiinidele,” tõdes professor. Näiteks on hästi teada, et vanemate inimeste immuunvastus vaktsiinidele on märgatavalt nõrgem. Koroonavaktsiinide puhul oli see vanematel inimestel madalam nii pärast esimest kui ka teist vaktsiinidoosi, kusjuures üle 60-aastastel oli langus veelgi dramaatilisem. Ka gripivaktsiini puhul on vanuse mõju väga hästi dokumenteeritud.

Ligi 32 000 osalejaga uuringus, kus pooled osalejad said gripivaktsiini standarddoosi ja pooled 4-kordse doosi, tekitas neljakordne doos üle 65-aastaste inimeste seas märkimisväärsemalt rohkem antikehasid ja parema kaitse haiguse vastu.

“Tõenäoliselt peaksime mõtlema seda, kuidas personaliseerida paremini vanemate inimeste vaktsineerimist,” märkis Peterson.mTeine eripära on see, et naistel on mitmete vaktsiinide korral tugevam immuunvastus. “See tuleb eriti esile vanemate inimeste juures ja see pädes ka COVID-i korral.”

Uuringutes on selgunud, et naiste immuunvastus ka viirustele, näiteks tsütomegaloviirusele, on reeglina tugevam kui meestel. Naised raporteerivad ka rohkem kõrvalmõjusid, eriti vanemas eas.

“Neil on tugevamad kõrvalmõjud ja tugevam vastus. Võib-olla peaks andma meestele natuke suurema doosi,” arutles Peterson ja lisas: “Me ei ole ühesugused, meil on erinevad immunotüübid. Praegu anname kõigile samasuguse doosi vaktsiini, aga tegelikult peaksime mõtlema, kuidas inimesi vaktsiinidoosi järgi jagada. Mõnele anda natuke, kaks või neli korda rohkem vaktsiini, samas noorematele naistele võiks anda natuke vähem.”

Vaktsiinivastane immuunvastus on nõrgem ka paljude ravide ja haiguste puhul, nagu südamepuudulikkus, immuunsupressioonravi, krooniline neerupõletik, immuunpuudulikkus, hematoloogilised kasvajad ja 1. tüüpi diabeet. Sellesse kategooriasse kuulunud inimesed olid ka riskigrupp COVID-iga haiglasse sattumise korral, märkis Peterson.

Mida veel arvestada?

Personaalsema vaktsineerimise juures peaks lisaks vanusele, soole, kaasuvatele haigustele ja kasutatavatele ravimitele arvestama eluviisi (füüsilist aktiivsust, suitsetamist, alkoholi tarvitamist) kehamassiindeksit, vaktsineerimise sesoonsust, D-vitamiini taset, mõnede viiruste infektsiooni, polügeenseid riskiskoore, olemasolevaid autoantikehasid ja olemasolevate viirusvastaste antikehade taset.

“Järgnevate vaktsineerimiste korral peaks väga arvestama, milline on antikehade tase inimesel, keda läheme vaktsineerima. Seda võiks üha rohkem arvestada,” tõdes Peterson ja märkis, et kuigi pikemaaegse kestusega, võib aja jooksul langeda ka rakuline immuunsus, mis kaitseb raske haiguse vastu. Seega oleks jätkuvalt vajalik monitoorida SARS-CoV-2 antikehade ja rakulise immuunsuse püsimist ja seda arvestada vaktsineerimisstrateegia kujundamisel.

“Kas enne järgmise koroonavaktsiini tegemist peaks antikehad määrama?” küsis TÜ meditsiinilise mikrobioloogia professor Irja Lutsar konverentsil.

“Minu meelest peaks,” vastas Peterson. “Küsimus on aga, mida soovitame, kui on x- või y-tase? On mingeid arvamusi ja kõhutunnet – mingite numbrite põhjal võib tõepoolest öelda, kas tasub või ei tasu minna vaktsineerima, aga kindlasti on väga palju ka halli ala. Vaja oleks teha kliinilisi uuringuid.”

TÜ rakubioloogia professor Toivo Maimets leidis, et sellisel juhul ei peaks määrama mitte ainult antikehasid, vaid vaatama ka rakulist immuunsust.

“Kogu nimekiri väärib seda. Aga usun, et ei pea kõike korraga võtma, vaid liikuma edasi tasakesi. Vanuse ja soo arvestamine on oluline,” vastas Peterson.