PROBLEEM | Vaimse tervise valdkonna spetsialistidel napib teraapia- ja diagnostikaalaseid teadmisi Patsient võib saada 6–7 erinevat diagnoosi

Kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut Katri-Evelin Kalaus rääkis, et kaasaegses psühhiaatrias on esimene ravivalik tõenduspõhine psühhoteraapia, teine ajustimulatsioon ja kolmas ravimid. Vaimse tervise valdkonnas tegutsevate psühhiaatrite, vaimse tervise õdede, psühhoterapeutide ja kliiniliste psühholoogide väljaõpe on aga Eestis paraku väga erinev. „Näiteks psühhiaatrid on saanud residentuuri lõpuks kolm lühikest sissejuhatavat kursust pereteraapiast, kognitiiv-käitumusteraapiast ja psühhoanalüütilisest psühhoteraapiast. Tõenduspõhine psühhoteraapia on esimene ravivalik, kui vaatate ükskõik millist ravijuhendit ja kõige sagedasemaid psüühikahäireid. Ehk siis nad tulevad residentuurist ja tegelikult ei oma seda väljaõpet. See on esimene dilemma – me ei tunne teineteise meetodeid.“

Kalause sõnul on sama probleem vaimse tervise õdede õppega. Kognitiivse ja Käitumisteraapia Assotsiatsioon on korduvalt teinud ülikoolile ettepaneku koolitada vaimse tervise õdesid ka kognitiivkäitumisteraapia valdkonnas. „Nüüd siis lõpuks koostöös TAI-iga me saime nad ühele kursusele, et natuke neid harida.“

Suured puudused on ka psühhodiagnostika tundmises. „Kuidas sa psüühikahäiret hindad, kui sa diferentsiaaldiagnoosimist, sealhulgas kasutatavaid meetodeid, ei tea ega tunne. Perearstide, vaimse tervise õdede õppes seda ei ole, psühhiaatritel suhteliselt napilt. Ja me peame siis koos toimetama selles vaimse tervise valdkonnas,“ imestas Kalaus. „Nii juhtubki väga tragikoomiline lugu, et patsiendid teatavasti vaimse tervise teenusele ei saa. Siis nad käivad ühe, teise, kolmanda ukse taga, ootavad pikalt, ja lõpuks on neil kuus-seitse diagnoosi. Jah, me töötame komorbiidses maailmas, ja tavaliselt on üks või kaks diagnoosi, aga siiski – igal pool on alustatud ravi.“

Kalaus nentis, et psühhodiagnostika areneb väga kiiresti. Mõnel kliinikul on suur diagnostikabaas, mis võimaldab teha väga täpset diferentsiaaldiagnostikat, ja teisel seda ei ole. „Arusaadav, et jõutakse erineva diagnoosini, aga lõpuks kannatab meie patsient, ja teiseks ta ei saa aru, mis toimub. Üks ütles, et mul on see haigus, teine ütleb, et mul on too haigus.“

Mida siis teha olukorras, kus on erinev väljaõpe ja erinev meetodite kasutamise oskus valdkonnas, kus inimesed töötavad igapäevaselt koos? „Näiteks meie oma Sensuse kliinikus teeme nii, et kui noored spetsialistid tulevad; vaimse tervise õed, kliinilised psühholoogid või psühhiaatrid, me õpetame spetsiaalselt neid oma valdkonnas välja ehk teeme seda, mida peaks tegema ülikoolid. Nad ei saagi kohe tööle tulla, vaid praktiseerivad pool aastat kuni aasta juhendaja kõrvalt.“

Arutelu juhtinud psühholoog ja TÜ juhtimise professor Maaja Vadi küsis, kas see tähendab, et interdistsiplinaarse meeskonna koostöö juures seisneb suur takistus selles, et erialane kompetentsus on väga variatiivne. „Absoluutselt!“ vastas Kalaus. „Aga töötame ühes valdkonnas ja ühe patsiendiga.“

Tartu Ülikooli peremeditsiini professor Ruth Kalda märkis, et järelõppe võimalused ei ole väga head. „Meie eriala on väga suur. Meie erialalal aga, näiteks residentuuris, ei ole väljaõppe kohti piisavalt, näiteks vaimse tervise, psühhoteraapia või psühhiaatria vallas. Neid (lõpetanuid) tuleb 30–40 aastas, kolme aasta peale 120, aga meil on perearste veel 800. Kus nad õpivad seda kõike, kes pakub seda nii palju? Ja mitte ainult vaimse tervise, vaid ka näiteks juhtimise, meeskonnatöö vallas.“