Põlva haiglaga liitus kogenud ortopeed Aime Keis
11. septembrist alustas Põlva haiglas tänu kolleegidele, kelle abil mõte kiirelt arenema hakkas, ortopeedina tööd doktor Aime Keis, kes tegeleb traumade ja ortopeediliste probleemide järelraviga.
Avaldatud
Viimati uuendatud
Artikkel ilmus Põlva haigla kodulehel ning selle autor on Madis Perli.
„Vähendasin töökoormust, et endale rohkem aega teha. Olen elukutselt ortopeed ja samas töötanud pikalt erakorralises meditsiinis. Esialgu oligi mõte, et oleks huvitav tegeleda traumade ja järelraviga. Annika Uuega tuli jutuks, kas Lõuna-Eestis oleks sellise spetsialisti olemasolu tarvis ja siis juba suhtlesime haigla juhi ja ravijuhiga. Idee tekkis aprillis ja nüüd olen siin,“ rääkis dr Keis.
Meditsiini juurde kutsus teda dr Keisi sõnul inimeste aitamine. Huvi kirurgia vastu on tal olnud alates 16. eluaastast. „Kui mina õppisin, siis oli keskkoolis kohustuslik elukutseõpe, valisin sanitari eriala. Alustasingi sanitarina tööd Narva haiglas ja siis juba edasi jätkasin töö ja õpingutega Tartus. Arstiks õppisin sugulase eeskujul,“ sõnas dr Keis.
Varem on Aime Keis töötanud Tartu Ülikooli Kliinikumis arst-õppejõuna, aastatel 2014-2019 Ida-Viru keskhaiglas ülemarstina. Elva haiglas on ta teinud ortopeedina vastuvõtte. Samuti õpetanud aastatel 2012-2024Tartu Ülikoolis meditsiinieetikat. Lisaks on dr Keis Tartu Ülikooli inimuuringute eetika komitee esimees ja ravimiameti eetikakomitee aseesimees.
Milised olid esimese päeva muljed? „Esimene päev oli väga lahe. Patsientide mõttes üllatusi ei olnud, tavalised ortopeedilised mured, kuid usun, et koostööd ja patsiente jätkub pikaks ajaks. Mõnus kompaktne haigla, kuid ilmselt tulevikus eeldab mõnes valdkonnas suuremat koostööd kliinikumiga. Samuti on süsteem Tartuga sama, et midagi uut õppida pole tarvis,“ võttis dr Keis päeva kokku.
Dr Aime Keis on 12 aastat õpetanud Tartu ülikoolis arstitudengitele meditsiinieetikat ning avaldanud oma mõtteid arvukates kommentaarides meedias.
„Minu jaoks on kõige suurem eetilisuse probleem Eesti meditsiinis kollegiaalsus. Näiteks see, kuidas noorte kolleegidega suheldakse. Noored on ise sellele probleemile tähelepanu juhtinud. See on oluline töökultuuri teema ja 20. septembril toimubki eetikakonverents „Töökeskkond tervishoius – põhjus jääda või lahkuda“, kus see teema suuremasse valgusesse tuuakse. Oluline on mõista, et me oleme ikkagi meeskond patsiendile. Üks eriala pole tähtsam kui teine. Samuti peab patsiendil olema võimalus oma ravis kaasa rääkida,“ leiab dr Keis.
Millega arst töövälisel ajal tegeleb? „Tegelen avaveeujumisega Tartu ujumisklubis TUK. Just saabusingi Austriast, kus sain oma vanuseklassis 3. koha. Triatlonide starti olen jõudnud rohkem võistkonnavõistlusel, kus olen kandnud ujumise etappi. Kolmandat aastat tegelen linnuvaatlusega. Sel aastal olen vaadelnud umbes 100 erinevat lindu. Kõige erilisematest nägin ühte hiljuti Kiidjärve ääres – jäälindu. Teda võid vaatama minna, aga naljalt ei näe,“ rääkis tohter.
