Pollinoos – haiguse kulg läbi elukaare

Autor: Maire Vasar, lastearst-allergoloog, Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliinik

Pollinoosi ehk õietolmuallergia põhjus on allergia tuultolmlevate puude ja taimede õietolmu suhtes. Haiguse esmane teaduslik kirjeldus pärineb juba 19. sajandist. Inglise arst John Bostock kirjeldas 1819. aastal endal hooajalisi sümptomeid ja avaldas 1828. aastal esimese artikli heinapalaviku sümptomitega patsientidest. Seejärel tõestas Charles Harrison Blackley 1859. aastal, et pollinoosi põhjustas kõrreliste õietolm. Sellest ajast kuni tänapäevani on kasutusel pollinoosi rahvapärane nimetus heinapalavik, kuigi põhjus ei ole ainult hein ega esine alati ka palavikku.

Lääneriikides esineb pollinoosi 10–30%-l inimestest. Pollinoos võib alata igas vanuses, kuid sagedamini on ta siiski noorte haigus. Haigusesse haigestumise kõrgpunkt on 10.–20. eluaastatel. Alates 50. eluaastast algab haiguse taandumine aga enamusel pollinoosihaigetel, kuna immuunsüsteemi reageerimine allergeenidele nõrgeneb.

Pollinoosi haigestumise risk on muidugi suurem neil, kel endal või kelle pereliikmetel esineb allergiahaigusi. Haigus kulgeb hooajaliselt ja raskus varieerub aastast aastasse, sõltudes õietolmu allergeensusest, kontsentratsioonist, metereoloogilistest tingimustest ja inimese enda ülitundlikkuse lävest.

Allergeensed õietolmud

Tuultolmlemine on allergeense taime üks oluline omadus. Kuid kõige olulisem on, et see õietolmuosake peab toimima kui allergeen. Maailmas on veerand miljonit õistaime ja ainult 1%-l neist on allergiat tekitav toime. Peamised allergiasümptomite põhjustajad Eesti kliimas kevadel on kaseliste sugukonda kuuluvad lehtpuud lepp, sarapuu ja kask. Sarapuu ja lepp õitsevad varakevadel märtsis-aprillis enne lehtimist. Olenevalt ilmast võib lepa õietolmu esineda õhus juba veebruaris. Kerge tuulepuhang või okste puudutus tõstab urbadelt õhku tolmuterade pilve, mis on mõeldud kanduma emasõiteni, kuid tuulega kandub ka inimeste silma-nina limaskestale. Puudest on kõige allergeensem maikuus õitsev kask. Nõrgema allergeense toimega on paju, tamme, vahtra, jalaka, pärna ja papli õietolm. Ka okaspuud on tuultolmlejad, kuid neil peaaegu puudub allergoloogiline tähtsus, kuna nende õietolmuosakestel on paks pind, millest allergeensed proteiinid nii kergelt ei vabane. Kesksuvel põhjustavad eestlastele vaevusi heintaimed, millest allergeensemad on enamasti juuni teisel poolel õitsevad timut, rebasesaba, kerahein, raihein, aruhein jt. Heintaimede õietolmu esineb puude õietolmust palju enam ja ka rohkem inimesi kannatab heintaimedest põhjustatud allergia all. Sügisel tekitavad allergiat umbrohtude õietolm, eelkõige maltsad ja korvõieliste sugukonda kuuluv puju ning koirohi. Juba aastaid mõõdetakse Eestis allergeensete taimede õietolmu kontsentratsiooni õhus. Seega on soojemate ilmade saabudes kasulik jälgida õietolmu seireandmeid Allergialiidu koduleheküljel.

Võrreldes tuultolmlevate taimedega toodavad isetolmlevad taimed õietolmu vähe ning ka õhus on nende õietolmu väga vähe või pole üldse. Seetõttu nisu-, odra-, kaerapõllult lenduv õietolm ei põhjusta allergianähte. Rukkil kui risttolmleval viljaliigil on aga allergoloogiline tähtsus. Putuktolmlejate taimede suured ja rasked osakesed on õhu kaudu laialilevitamiseks liiga rasked ega tekita seetõttu allergiat. Siiski pole pollinoosihaigel soovitatav aasa- ja aialilli koju tuua, kuna koos nendega toob ruumiõhku ka hein- ja teiste allergeensete taimede õietolmu. Samas, võilille- või karikakrapärga punuval lapsel võivad allergiasümptomid siiski tekkida, kuna kontakt putuktolmlejate taimedega on olnud liiga lähedane. Kuna taimed on omavahel suguluses, siis võivad putuktolmlejad taimed ristreaktiivsuse tõttu siiski põhjustada mõnele inimesele allergianähte. Näiteks puju suhtes allergilisel inimesel tekivad allergianähud putuktolmlevast võilillest, karikakrast, saialillest või krüsanteemist, kuna nad kõik kuuluvad samasse korvõieliste sugukonda.

Õietolmuallergia sümptomid

Kuna õietolmuosakeste läbimõõt on suurem kui loomallergeenidel ja kodutolmulesta allergeenil ning tuul kannab õietolmu meie silma ja nina piirkonda, on klassikalised pollinoosinähud nina- ja silmasümptomid. Allergilise nohu sümptomid on nina kihelus, aevastamine, suurenenud vesine eritis ning ninakinnisus. Silmasümptomitena esinevad sügelus, punetus, pisaravool. Võib esineda ka valguskartlikkus ja silmade turse või kurgu ja suulae kipitus, kõrvade sügelus. Sageli on subjektiivsed vaevused objektiivsest leiust intensiivsemad. Kase õietolmuosakete läbimõõt on väiksem kui heintaimede õietolmul. Seetõttu tungivad kase allergeensed õietolmuosakesed kergemini alumistesse hingamisteedesse, põhjustades kase õitsemise perioodil ka astmanähte.

Haigust on kerge ära tunda klassikaliste sümptomite ja nende hooajalise esinemise tõttu. Haigusnähud seostuvad lehtpuude õitsemisega kevadkuudel, heintaimede õitsemisega suvekuudel ja puju õitsemisega suve lõpul, sügisel. Põhjusliku allergeeni tuvastamisel on esmane meetod nahatorketestid. Kui nahateste ei saa teha, määratakse allergeenspetsiifilised IgE-antikehad vereseerumis.

Õietolmuallergiaga kaasnev toiduallergia

50–70%-l pollinoosiga inimestest kaasub õietolmuga seotud toiduallergia värsketele puu-, juur- ja köögiviljadele. See tuleneb immunoloogilistest ristreaktsioonidest suguluses olevate taimede vahel ja seda allergiat nimetatakse ristallergiaks. Sagedamini esineb ristallergiat kase õietolmu suhtes allergilistel inimestel. Umbes kolmandikul tekivad sümptomid puuviljadest, kolmandikul juur- ja köögiviljadest ning 90%-l pähklitest. Kuna põhilised sümptomid (huulte, neelu ja suu kipitus, sügelus, turse, tükitunne kurgus, häälekähedus) tekivad toore puu- ja juurvilja ning köögivilja söömisel, nimetatakse seda ka oraalse allergia sündroomiks. Samas, samu toiduained keedetuna, kuumutatuna, praetuna inimesed taluvad. Mõnel inimesel on oraalse allergia sümptomid aastaringselt, teisel ainult õitsemise perioodil. Kaseõietolmuallergikutele tekitavad vaevusi sarapuupähkel, õun, kiivi, kirss, ploom, virsik, porgand, kartul jt. Heintaimede õietolmust tulenev oraalne allergia ei ole nii tugev ega sage kui kaseallergiapuhune. Kõrreliste suhtes allergilistel võivad oraalset allergiat põhjustada herned, melon, maapähkel, tomat. Pujuallergiaga on seostatud reaktsioone kummeli, koriandri, köömnete, peterselli, porgandi ja küüslaugu suhtes.

Õietolmuallergia ravi

Allergia korral on kindlaim ravi allergiat põhjustava allergeeni vältimine. Kuna õietolmuallergia korral pole allergeenset õietolmu võimalik täielikult kõrvaldada, tuleb õitsemise perioodil kasutada medikamentoosset ravi. Tänapäeval on kasutusel mitmeid efektiivseid allergiasümptomeid vähendavaid suukaudseid ravimeid ning paikselt kasutatavaid nina- ja/või silmaravimeid, mis hoiavad haigussümptomid kontrolli all. Ravimite valikul tuleb teada, missugust vaevust sellega püütakse mõjutada. Pikaajalise ravi korral on vaja välja selgitada, milline ravim on patsiendile sobivaim. Käsimüügiravimitest on õietolmuallergia korral tõhusad antihistamiinikumid, dekongestandid ja ninasisesed kortikosteroidid.

Antihistamiinikumid

Pollinoosi traditsiooniline ravim on suukaudne antihistamiinikum. Eelistada tuleks uusi, II põlvkonna mitteuinutava toimega antihistamiinikume, mis on tõhusad nii nohu- kui silmanähtude korral. Eriti efektiivsed on nad siis, kui kaebused on aevastamine, ninasügelus ja vesine nohu. Apteekidest võib leida väga palju erinevaid antihistamiinikume, kuid toime patsientidele võib olla erinev. Seega, pole ühte, teistest paremat, kõigile sobivat preparaati. Pikaajalise ravi korral tahhüfülaksiat ehk toime kadumist ei pea kartma. Kui mõnel aastal antihistamiinne ravi üksi ei aita, võib põhjuseks olla allergeensem ja suurem õietolmukontsentratsioon või inimese enda suurem ülitundlikkus. Kiire toimealguse tõttu pole antihistamiinset ravi vaja alustada enne allergianähtude ilmumist. Kahjuks antihistamiinikumi toime ninakinnisusele on vähene. Kuid antihistamiinikumi kombineerimine sümpatomimeetikumi või paikse ninasteroidiga suurendab nii antiallergilist toimet kui mõju ninakinnisusele. Saadaval on ka lokaalne antihistamiinikum aselastiin silma (0,05% silmatilgad) ja ninna (0,1% ninapihusti). Aselastiin leevendab eelkõige aevastusega seotud ja vesist nohu ning eriti hästi silmavaevusi lokaalse ravimina silma.

Sümpatomimeetikumid

Lokaalselt ninna kasutatavatel sümpatomimeetikumidel on tugev veresooni ahendav toime. Kiire ja tõhusa toime tõttu tunnevad patsiendid subjektiivselt olulist ninahingamise paranemist ja seetõttu on oht, et ninasiseseid dekongestante (pseudoefedriin, ksülometasoliin jt) kasutatakse kergekäeliselt ja pikkade kuuridena. Tuleb toonitada, et neid ravimeid tohib kasutada ainult lühiajaliselt, medikamentoosse riniidi vältimiseks mitte kauem kui 5–7 päeva. Kuid sageli on neid siiski vaja, just nohu algstaadiumis, kui lokaalsete allergiaravimite manustamine ninasiseselt on raskendatud väga tugeva ninakinnisuse tõttu. Suukaudsed sümpatomimeetikumid stimuleerivad peamiselt α-1-retseptoreid ja nende limaskesta ahendav toime on märgatavalt väiksem kui ninapihustitel. Suukaudse antihistamiinikumi ja dekongestandi kombineeritud tooted võivad olla efektiivsemad kui kumbki ravim eraldi, ent ka kõrvaltoimed on sageli kombineeritud. Lastel võib pikaajaline sümpatomimeetikumide kasutamine põhjustada kesknärvisüsteemi kõrvalnähte. Eakamad peaksid arvestama, et sümpatomimeetikumidel on ka südametööd intensiivistav ning seeläbi vererõhku tõstev toime.

Ninasisesed kortikosteroidid

Ninasisesed kortikosteroidid on efektiivseimad allergilise riniidi ravimid, kuna vähendavad oluliselt ninalimaskesta allergilist põletikku ja hüperreaktiivsust. Eriti tõhusad on nad ninakinnisuse korral. Uuemad ninahormoonid leevendavad oluliselt ka silmasümptomeid. Lokaalsetel kortikosteroididel peaaegu puuduvad süsteemsed kõrvalnähud isegi pikemaajalisel kasutamisel. Vähesed paiksed kõrvaltoimed (näiteks ninaverejooks) on enamasti kergekujulised.

Ninasisesed soolalahused

Nina loputamine soolalahusega aitab õietolmu nina limaskestalt välja loputada, vähendab lima tootmist ja kaitseb nina limaskesta kuivamise eest. Igapäevaseks kasutamiseks soovitatakse isotoonilist soolalahust, ägeda ninakinnisuse korral hüpertoonilist soolalahust. Isotoonilise või hüpertoonilise soolalahusega ninasisene loputus on odav, ohutu ja üsna tõhus ravimeetod, mida tasub soovitada kõigile õietolmuallergikutele.

Naatriumkromoglükaadid

Naatriumkromoglükaat pidurdab histamiini ja teiste põletikku põhjustavate mediaatorite vabanemist nuumrakust. Kromoglütsiinhappe silmatilkasid kasutatakse allergilise konjunktiviidi raviks ja ennetamiseks. Parima tulemuse saavutamiseks tuleks ravimi kasutamist alustada profülaktiliselt enne allergiavaevuste ilmnemist. Naatriumkromoglükaadid on lubatud ja ohutu ravimigrupp väikelastele ja rasedatele. Silmasisene naatrimkromoglükaat on väga efektiivne allergilise silmapõletiku ravis, ninasisesed on vähemefektiivsed ning nende toime lühiaegne.

Allergeenispetsiifiline immuunravi

Pollinoosi päris välja ravida ei saa, kuid väga tõhusaks on osutunud haiguse algperioodil tehtav allergeenispetsiifiline immuunravi. Selle raviga vähendatakse patsiendi tundlikkust ja suurendatakse taluvust sümptomeid esilekutsuva allergeeni suhtes. Ravi soovitatakse alustada allergiahaiguse varases staadiumis, kui allergiline põletik pole veel põhjustanud taaspöördumatuid muutusi. Uuringud on näidanud, et pollinoosiga lastel ennetab allergeenimmuunravi raskema allergiahaiguse astma kujunemist. Väga oluline on patsiendi motiveeritus selleks raviks, sest ravi on pikaajaline ning kestab kolm kuni viis aastat. Ravi alustatakse vaid sel juhul, kui suudetakse tagada regulaarsus. Samas, ravi efektiivsust ei saa kindlalt prognoosida, kuigi kirjanduse põhjal on ravi tõhus 70–90%-l juhtudest, mil lõpeb või väheneb medikamentoosse ravi vajadus õitsemise perioodil. Parimal juhul saavutatakse sümptomite täielik taandumine viieks kuni kümneks aastaks. Kuid immuunravi võib ka hiljem, aastate möödudes korrata.

Ravi planeerib ja teostab spetsiaalse ettevalmistuse saanud allergoloog. Allergoloog otsustab, kas teha ravi allergiavaevusi põhjustava ühe olulise allergeeni või mitut allergeeni sisaldava kombineeritud ekstraktiga. Õietolmuallergikul võib immuunravi olla aastaringne või presesoonne. Hooajaeelset ravi alustatakse 3–6 kuud ja lõpetatakse kaks nädalat enne, kui algab selle õietolmu, millega immuunravi tehti, periood.

Nahaalune süsteravi on vanem ja traditsioonilisem immuunravi meetod. Immuunravi manustusskeem valitakse patsiendi tundlikkust arvestades vastavalt allergeenilahuste valmistaja annustamisjuhistele. Annustamise põhimõte on, et alustatakse väikese annusega ja annust suurendatakse astmeliselt suurema talutava annuseni, nn säilitusannuseni. Oraalne allergeenimmuunravi on alternatiiv süsteravile. Lokaalse ärritusreaktsiooni tõttu ei saa keelealust immuunravi teha oraalse allergia sündroomiga õietolmuallergikutel. Oraalsel allergeenimmuunravil on kõrvaltoimeid harvem ja need on kergemad võrreldes süsteraviga. Mugav on teha seda ravi just lastel ja keskusest kaugemal maapiirkonnas elavatel patsientidel, kellel süsteravil käimine oleks muidu kulukam ja tülikam.

Allergeenimmuunravi eakamatel võib olla tõhus ainult sel juhul, kui õietolmuallergiasümptomid on kestnud lühiaegselt, mitte aastakümneid.

Prognoos

Aastate jooksul pollinoos dünaamikas väheneb ja harvadel juhtudel on täheldatud isegi haiguse varajast taandumist. Kuid mõnel inimesel võib aastate möödudes sesoonne allergiline nohu muutuda hoopis aastaringseks. Samas võib 7–30%-l juhtudest allergilise silma- ja ninapõletiku tüsistusena tekkida bronhiaalastma. Alates 50. eluaastast algab haiguse taandumine aga enamusel pollinoosiga haigetel.

Tänapäeval kasutatav ravi võimaldab õietolmuallergikutel nautida õiterohket Eestimaa kevadet ja suve.

Nõuanded õietolmuallergikutele

• Kuivade ilmade ajal tuleks õues viibida hommikuti ja õhtuti.
• Ohutum on olla mere ääres, kasulik on palju ujuda.
• Põletikuliste silmade kaitseks kanda päikeseprille.
• Autoga sõites ei tohiks avada aknaid.
• Ei ole soovitatav käia metsas, heinamaadel, rukkipõllu lähedal ning magada heintel.
• Muru tuleks niita nii sageli, et kõrrelised ja umbrohi ei jõuaks õitsemistsüklisse.
• Urbi, lõikelilli mitte tuppa tuua.
• Korterit tuulutada ühe akna kaudu, mille ette riputada spetsiaalne õietolmuvõrk.
• Tolmu tuleb pühkida iga päev märja lapiga.
• Pesu ei tohi kuivatada õues.
• Juuksed katta mütsi või rätikuga, enne magamaminekut tuleks loputada juuksed õietolmust.
• Toidu valmistamisel arvestada ristallergia võimalusega.

Artikkel ilmus märtsi Pereões. Telli ajakiri siit!