Pisar Pind: perearst on patsiendi tervise teejuht

Intervjuu ilmus ajakirja Perearst aprillinumbris. Ajakirja saab tellida SIIT.

Palun kirjelda, milline on olnud Sinu teekond perearsti eriala juurde?

Arstiõpingute kliinilises osas märkasin, et iga uus tsükkel tundus järjest põnevam: iga eriala, mille juurde sattusin, tundus huvitav ja oluline. Kuna olin põhiõppe alguses liitunud Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi (EAÜS) seksuaaltervise töögrupiga, siis esimene spetsialiseerumise mõte naiste tervisest lähtuvalt oli günekoloogia. Esimene töö abiarstina oli pärast neljandat kursust Tartu Seksuaaltervise Kliinikus ja mulle väga meeldis seal. Tundsin end mugavalt ja nägin, kui vajalik selline privaatne koht noortele oli. Samas märkasin juba siis, et tahaks näha nende tervisest laiemat pilti, küsida ja rääkida ka kõigest muust. Tegelikult tuldigi sinna erinevate probleemidega.

Kui lõpetasin arstiõppe, olin aga vaimselt ja füüsiliselt kurnatud. Tundsin, et vajan aega järelemõtlemiseks, ning otsustasin õppimise asemel töötada aasta aega günekoloogia valdkonnas, et paremini mõista huvi pakkunud eriala. Töötasin Tartu Seksuaaltervise Kliinikus arstina, Põlva Haigla siseosakonnas valvearstina ja ämmaemanduskeskuses arstina. Üldarstina töötatud aasta lõpuks jõudsin läbipõlemiseni ja sain aru, et autonoomia on mulle tohutult tähtis.

Mulle meeldib meditsiini laiapõhjalisus. Heaks arstiks saamine vajab pidevat õpet, praktikat ja tagasisidet. Põhiõpe ei valmistanud mind täielikult ette abiarsti või üldarsti tööks, kuid ka juba töötades ei saa oma tööle eriti süsteemset tagasisidet ega vastuseid tekkinud küsimustele. Seega oli just peremeditsiini residentuur loogiline samm edasi, võimaldades mul rakendada oma teadmisi erinevatest valdkondadest, samas säilitades paindlikkuse ja autonoomia. Juba ülikoolis oli perearstide ringkond minu meelest väga soe ja toetav. Kuuenda kursuse praktika dr Anne Järvsaare juures kinnitas, et perearsti töös saan kõige rohkem hoida nii ennast kui ka oma patsiente. Seega on mul sõnum kuuenda kursuse tudengite juhendajatele: jätkake ikka sama ägedalt ja näidake tudengitele, mis kõik on peremeditsiinis võimalik, kui sõbralik on peremeditsiini õhkkond ning kuidas autonoomia võimaldab teha kvaliteetset tööd, planeerida aega ja raha.

Millisena näed perearsti rolli praeguses tervishoiusüsteemis? Kas riik jätab mõned võimalused kasutamata ja kui, siis mis need on?

Perearst on patsiendi tervise teejuht. See ei tähenda, et iga e-kiri, telefonikõne ja patsient peaks jõudma esmalt perearstini, kuid vähemalt ühel spetsialistil võiks patsiendiohutuse tagamiseks olla terviklik ülevaade inimesest ja tema tervisest. Perearstil on selleks ideaalne võimalus. Miks?

Laiapõhjaline õpe annab süvateadmised levinud ja vähemlevinud haigustest, diagnostikast ja ravist kõigi erialade lõikes. Eriti oluline on tänapäeva hulgihaigustega patsientide korral oskus teha otsuseid haiguste kohta, mis on n-ö hallis alas või erinevate erialade piirimail. Siia hulka kuulub ka diagnostika, mis on samuti suur osa perearsti tööst ja hõlmab erinevate analüüside, objektiivse leiu ja uuringutulemuste koondamist ühtseks hüpoteesiks. Perearstisüsteem on kõige kuluefektiivsem ja patsiendikesksem viis esmatasandi tervishoiu korraldamiseks. Perearsti juhtimisel on tänu tervikpildile tagatud patsiendiohutus. Analüüse ja uuringuid saab teha kõige läbimõeldumalt ning patsient ei satu tarbetute või dubleerivate protseduuride keerisesse.

Toon välja võimalused, mida tervishoiukorralduses saaks ära kasutada.

Kasutamata võimalused tervishoiukorralduses on näiteks esmatasandi jõustamine. Kuhu suuname raha, sinna lähevad ka patsiendid. Patsientide abistamiseks peab abistaja olema ise terve ja toetatud. Kõige olulisem selleks on süsteemne vaade tervishoiule, et näha, kuidas praegustes tingimustes efektiivselt kasutada olemasolevaid ressursse.

Tugi mittemeditsiiniliste ülesannete täitmisel (nt andmekaitse, IT). Praegu võitleb iga perearst üksi enda eest ning peab justkui olema spetsialist kõigis nendes valdkondades – seda ei saa lugeda ressursside efektiivseks kasutamiseks. Samas on perearsti töö üks suuremaid plusse paindlikkus ning kui perearst tahab neid küsimusi ise lahendada, peaks võimalus selleks säilima. Vajalik on ka bürokraatia vähendamine, st uute bürokraatlike nõudmiste peatamine, kuniks meil pole toimivat IT-lahendust või ressursse nende ülesannete haldamiseks.

Meeskond, kus igaüks saab teha oma tööd. Administratiivküsimustega – aegade broneerimine, inimestele helistamine jne – ei peaks tegelema tervishoiutöötaja. Need tegevused peaksid olema võimalikult automatiseeritud.

Ebavajalike ülesannete eemaldamine. Mõned näited: tõendid, mille eesmärk on hägune nii patsiendile, tõendi nõudjale kui ka arstile; töövõimetusleht, mille korral on tegemist vaid administratiivse ülesandega. Me ei saa objektiveerida näiteks patsiendi peavalu, kehva enesetunnet ega ka nohu. Perearstile on antud ametniku kohustused, kuid mitte ametniku õigused – nii tekib rollikonflikt. Ülesannete hulka kuulub näiteks tervisepakettide tõlgendamine, kolleegidele sekretäriks olemine. Need on vaid mõned näiteid arsti ressurssi raiskavatest aspektidest. Residentuuri jooksul erinevaid tsükleid läbides näeb väga palju ebavajalikku tegevust ja raiskamist (näiteks õeharidusega inimene registreerib patsiente ja puhastab kušetti).

Korralikud IT-lahendused ja automatiseerimine. Praegu peremeditsiinis olevate infosüsteemidega töötades näen, kuidas need takistavad tööd. Klikke peaks olema võimalikult vähe, tegutsemine peaks olema kasutajale võimalikult mugav, võimalikult palju peaks olema automatiseeritud, statistika kogunema automaatselt. Mugavad süsteemid peaksid looma võimaluse patsiendi elu- ja haiguste anamneesid kokku koguda, et iga arst ei peaks hakkama eraldi infot kaevama. Loodan väga, et tuleviku andmevaatur tekitab sellise võimaluse. Riik peaks soosima kvaliteetset süsteemi, aga tagama selleks ka aja ja rahalised ressursid.

Võimalikult paindlik ja toetatud töökeskkond. Perearstil peaksid olema tänapäevased võimalused patsientidele abi tagamiseks, toetada tuleks tööga alustamist ja selle lõpetamist. Samuti oleks tarvis pidevalt läbi vaadata nõudmised perearstikeskustele (kuivõrd põhjendatud need on) ning ära ei tohi unustada ka töötajate toetamist, näiteks olukorras, kus tegemist on patsiendiga, kes on vägivaldne perearstikeskuse töötajate suhtes. Käisin paar aastat tagasi perearstikeskuseid auditeerimas ning just neid aspekte toodi väga palju esile – tuntakse tugevat kontrollimehhanismi, on palju kohustusi, kuid vähe õigusi.

Vaja on süsteemset vaadet, pikaajalist planeerimist ja julgust võtta vastu ka poliitiliselt keerulisi otsuseid.

Tervisekassa tellitud ja hiljuti avaldatud elanike rahulolu uuring näitab, et inimeste usaldus perearstiabi vastu püsib suur, kuid rahulolu teenusega on vähenenud. Tervisekassa on seda selgitanud tervishoiukorralduslike mõjudega, kuna teenuste kättesaadavus on halvenenud. Millisena paistavad patsiendi mured ühe noore perearsti vaatepunktist?

Kui vaatan patsiendi seisukohalt, siis saan täiesti aru, miks rahulolu on jäänud väiksemaks. Kõige olulisem probleem on kättesaadavus – inimesed tahavad abi kohe ja praegu.

Minu arvamus, miks see nii on ja millised oleksid lahendused, on järgmine.

Inimesed ei tea, kui kiire nende probleem tegelikult on, ja mure on suur. Terviseportaalis võiksid olla sagedasemate sümptomite kirjeldused esmaste ravivõtete ning tegutsemisjuhendiga – see võimestab patsiente, julgustab ja toetab neid. Loomulikult on vajalik inimeste terviseharimine.

Ootused vs. reaalsus. Inimestele on vaja anda arusaadavat infot, et õige patsient oleks õigel ajal õiges kohas. Näen, et patsientidel on tekkinud ajapikku ebarealistlikud ootused, soovitakse rohkem tervishoiuteenuseid ja võimalikult kiiresti. Tegelikkuses ei saavuta me sellega paremaid tervisetulemusi ja õiglane oleks seda ka patsientidele öelda. Tuleks anda infot selle kohta, kuidas tegelikult tervisetulemeid parandada, selleks pole vaja tihedaid tervisekontrolle, analüüsipakette ega kompuuteruuringut.

Eratervishoid. Eraasutustes saab arsti vastuvõtule kiiresti, võib-olla isegi samal päeval, see tekitab samuti ebarealistlikke ootusi. Samas peame arvestama, et meil on inimeste hulk piiratud. Erakliinik pole imevahend probleemide lahendamiseks, vaid teine maja, kus käivad abi andmas samad inimesed. Kui vastuvõtule on pöördutud tõsisema murega, siis toimub nn etteostmine, sest arst näeb, et patsiendil pole raha, ja suunab ta ikkagi järjekorraväliselt tervisekassa rahastatud vastuvõtule. Kui tõsist muret pole, aga tehtud on analüüsid-uuringud, siis läheb patsient perearsti juurde neid tõlgendama. Igal juhul toimub ressursside raiskamine. Siin ma näen lahendusena kindlaid kokkuleppeid ja süsteemset vaadet.

(Vanemaealiste) digioskuste arendamine. Kui ütleme, et eakad inimesed ei oska digilahendusi kasutada, siis miks me neid ei õpeta? Digipädevus on üks selle sajandi oskusi ning vanus ei tähenda, et enam pole võimalik uusi oskusi omandada. Pigem tundub mulle, et eakas inimene asetatakse automaatselt alafunktsioneeriva isiku rolli: „aga vanurid ei oska“. Vanus ei tähenda automaatselt väiksemat võimekust. Kogukonnad ja omavalitsused võiksid pakkuda kursusi ja tuge. Veelgi jõulisemalt peaks andma teada, et meil on suurepärased võimalused perearstiga digitaalsete kanalite kaudu ühendust võtta, ja suunama inimesi seda tegema.

Lahendused ei ole lihtsad, aga sõnumite parem edastamine, digiteenuste arendamine ja patsiendi juhendamine aitaksid rahulolu suurendada.

Probleemi juurpõhjus tundub mulle olevat süsteemse vaate puudumine. Selle tõttu toimuvad näiteks dubleerivad protsessid ja tehakse muljepõhiseid otsuseid. Suuri (ebapopulaarseid) otsuseid on ilmselt raske vastu võtta, sest see võiks tähendada potentsiaalset poliitilist enesetappu.

Noored perearstid on varasemates intervjuudes öelnud, et tegu on kõige ägedama erialaga. Millised on perearsti eriala väärtused Sinu silmis?

Peremeditsiinil on tõepoolest palju plusse, mida ükski teine eriala ei paku. Inimesena võiks igaühel olla võimalus tunda end turvaliselt ja stabiilselt, kuid elus võiks olla ka põnevust ehk väljakutseid, samas soovime jääda iseendaks – peremeditsiinis on see kõik võimalik.

Perearsti eriala väärtused on minu silmis järgmised.

Laiapõhjalisus ja mitmekesisus – iga päev on erinev. Tahan olla kursis kõigi erialade sagedasemate haigustega ja kasutada oma teadmisi laiapõhjaliselt. Iga teoreetiline koolitus saab kohe praktikas rakendust.

Autonoomia – saan ise planeerida oma tööpäeva ja otsuseid, seda on suures organisatsioonis palju keerulisem teha. Perearstikeskuses on võimalik luua oma väärtustele vastav töökeskkond, kus järgitakse tõenduspõhist meditsiini, kvaliteetset juhtimist ja konkurentsivõimelist töökultuuri. Ja muidugi näen ma, et soovin töötada paindlikult – jätta endale aega erihuvide, koolituste, pere, sõprade ja kõige muu jaoks – soovin laadida ennast vabadel öödel, nädalavahetustel ja riigipühadel.

Tööturvalisus ja -vajadus – perearste vajatakse igal pool, see annab töökindluse ja tunde, et olen oodatud, väärtuslik ja vajalik.

Koostöö ja kogukondlikkus – perearstidel on võimalus luua koos mõttekaaslastega oma praksis, mis põhineb sarnastel väärtustel. Näen, et loome töökeskkonna, mis on paindlik, väärtustab töötajaid ja nende vajadusi, et saaksime tänu ühtsele kollektiivile hoida oma töörõõmu. Aidates ennast, saame aidata teisi. Unistan ka kohaliku kogukonna koondamisest perearstikeskuse juurde, et pakkuda tuge elu kriiside korral.

Järjepidevus ja patsiendisuhted – perearst saab näha patsienti tervikuna ja teda pikalt jälgida. Aja jooksul tekib usalduslik suhe, mis aitab teha paremaid ja informeeritumaid ravivalikuid. Sellest olukorrast võidan ka mina perearstina, kuna saan enda tehtud tööle tagasisidet. Praegu on minu arust väga raskesti mõistetav olukord, kus näiteks EMO arst ei saa infot, mis saab patsiendist edasi ja kas diagnoosihüpoteesid vastavad tõele, kas tehtud ravi on adekvaatne jne.

Holistiline lähenemine – perearstina saan vaadelda inimest terviklikult, võttes arvesse tema füüsilist, vaimset ja sotsiaalset heaolu, ennetades koostöös patsiendiga haiguste teket ja progressiooni.

Kõik see teeb perearstina töötamise mitte ainult väljakutseid esitavaks, vaid pakub ka suurt rahuldust.

Oled loonud koos noorte kolleegidega perearsti tööd kajastava Instagrami-konto. Kas eesmärgid ja teemad on aja jooksul muutunud? Milliseid kogemusi ja tagasisidet on Instagrami kaudu tulnud?

Kui alustasime, oli meie eesmärk suurendada perearsti eriala nähtavust ja parandada selle mainet. Meie tegelik tööpõld ei ole ühiskonnas eriti hästi tuntud – isegi arstkonna sees ei pruugi inimesed täpselt mõista, mida perearstid teevad. Kui seda ei teata või teatakse iganenud rolle, siis tekivad valearusaamad, stereotüübid ja ekslikud ootused.

Meie soov oli luua aus ja hariv sisu, et näidata, kui lai ja oluline perearsti töö tegelikult on. Esimese aasta jooksul olen saanud väga positiivset tagasisidet nii oma isiklikule kontole kui ka Eesti Perearstide Seltsi (EPS) Instagrami-kontole.

Inimesed on näiteks öelnud: „Ma ei teadnudki, et perearst peab nii palju oskama ja teadma“ ja „Ma julgen nüüd palju rohkemate muredega perearstile pöörduda!“

Nii meditsiinivälised inimesed kui ka meditsiinitöötajad on olnud meeldivalt üllatunud. Väga äge on ka EPS-i taskuhääling, selle kohta postitusi tehes tunnen uhkust, et saan jagada kõike seda, mida perearstid teavad ja teevad. Olen kindel, et me võime olla uhked oma eriala üle.

Curriculum vitae

Sünniaeg: 19.03.1994

Hariduskäik:

• 2021– … Tartu Ülikool, peremeditsiini residentuur
• 2014–2020 Tartu Ülikool, arstiteadus
• 2013–2014 Tartu Ülikool, keemia
• 2010–2013 Tamme Gümnaasium, meditsiinisuund
• 2007–2010 Rõuge Põhikool
• 2001–2007 Mart Reiniku Gümnaasium

Töökogemus:

• 2021–… Tartu Ülikool, lektor õppeaines „Patsiendikeskne suhtlemine“ (teema „Suhtlemine seksuaalsuse teemal“)
• 2021–2023 Meliva, digikliiniku arst
• 2020–2025 Tartu Ülikooli Kliinikumi seksuaaltervise keskus, seksuaalhariduslike loengute koordinaator
• 2020–2021 Tartu Ülikooli Kliinikumi seksuaaltervise keskus, üldarst
• 2020–… Põlva Haigla, valvearst, ämmaemanduskeskuse arst
• 2020 Viljandi Haigla EMO, esialgu abiarst ja hiljem üldarst
• 2019–2020 Pärnu Haigla, 6. kursuse praktika
• 2018–2020 Põlva Haigla EMO, abiarst
• 2018 Tartu Seksuaaltervise Keskus, abiarst
• 2017 Tartu Ülikooli Kliinikum, onkoloogia abiõde
• 2014–… seksuaalhariduslikud loengud õpilastele, lapsevanematele
• 2013–2014 MTÜ Händikäpp, isiklik abistaja

+ lühemad abistamised perearst Anne Järvsaare, perearst Kairi Rohtla juures

Kuulumine organisatsioonidesse:
Eesti Nooremarstide Ühendus, Eesti Noored Perearstid, Eesti Perearstide Selts, Eesti Seksuaaltervise Liit, Eesti Akadeemiline Seksuoloogia Selts