Piret Sell: minu eesmärk on anda Eesti meditsiini oma väike panus

Artikkel ilmus 2024. aasta oktoobrikuu Lege Artises. Med24 avaldab ajakirjade artikleid valikuliselt. Ajakirja Lege Artis ja teisi meditsiiniajakirju saab tellida siit.

Töötasite varasemalt väga pikalt ravimiäris ning nüüd juhite Raplamaa Haigla tegemisi ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla järelravikeskust. Miks otsustasite vahetada tegevusvaldkonda?

Ma töötasin ravimiäris 27 aastat ja tegin seal väga kiiret ja toredat karjääri. Saavutasin kõik, mida Eestis elades saavutada sai. Töötasin küll kolm aastat Inglismaal, aga mul on ikkagi soov Eestis elada. Kuna tundsin, et selles valdkonnas on mul kõik tehtud ja kaugemale seal enam areneda ei saa, siis hakkasingi mõtlema, et jõuaksin ühe karjääri veel teha. Otsustasin arstiteaduskonda tagasi minna ja uuesti eksami teha, et oma arstilitsents taastada, nüüd siis vaatan, kuhu ma selle karjääriga välja jõuan.

Kuidas on teie töökoormus jaotunud?

Olen Raplamaa Haigla juht alates selle aasta aprillist. Püüan teisipäeviti ja neljapäeviti käia Raplas ning muudel päevadel olen Hiiul järelravikeskuses. Vajadusel muudan päevi, näiteks kui on vaja muudel päevadel koosolekutel osaleda. Mulle meeldib, kui on palju tööd, ja praegu on see mulle täiesti jõukohane koormus, nii et ma ei kurda.

Miks otsustasite kandideerida Raplamaa Haigla juhi kohale?

Pöördusin arstielukutse juurde tagasi alles mõne aasta eest ja mu eesmärk oli midagi Eesti meditsiinis muuta, seepärast olengi need erinevad juhipositsioonid vastu võtnud. Mulle tundus, et töö Raplamaa Haiglas on huvitav, ma saan sellega hakkama ning nii saan anda oma väikese panuse Eesti meditsiini.

Mille poolest erineb Raplamaa Haigla teistest Eesti väikehaiglatest?

Rapla haigla on üks Eesti väikseimatest üldhaiglatest – Hiiumaa Haigla on kõige väiksem ning Raplamaa Haigla väiksuselt teine. Ma arvan, et need väiksed maakonnahaiglad tegelikult üksteisest kuigi palju ei erine ning kõik seisavad silmitsi sarnaste eesmärkide ja probleemidega. Üks Raplamaa Haigla eelis on ehk see, et oleme Tallinnale lähedal – tund aega rongi- või autosõitu võimaldab arstidel Raplas tööl käia ja patsientidel keerulisemate probleemidega Tallinnas käia.

Palju on räägitud kogukonna­haiglatest. Milline on teie arvates üks hea kogukonnahaigla? Mis peaks olema kogukonnahaigla funktsioon?

Kogukonnahaigla on uus kontseptsioon, mis tuleb uuest haiglavõrgu arengukavast. Samas on maakonnahaigla sellist rolli kogu aeg kandnud. Kogukonnahaigla eesmärk on ikka see, et maakonna inimestel oleks turvatunne ja teadmine, et nad saavad oma hädadele lahenduse ka siis, kui nad vajavad haigla­ravi või spetsialisti vastuvõttu. Samuti on oluline, et keerulisema probleemiga patsienti osataks suunata ja öelda, kuhu minna või mida teha – kogukonnahaiglal peaks olema nn tervise teejuhi funktsioon. Siinkohal on väga oluline koostöö esmatasandiga, sest oluline on, et perearstid teaksid, kuhu nad saavad patsienti suunata, ja et nad saaksid vajadusel saata patsiendi ka haiglaravile.

Millised peaksid olema Raplamaa Haigla arengusuunad sellest lähtudes?

Põhiline on hoida pakutavate teenuste valik kooskõlas patsientide vajadusega, sest nagu igal pool mujal, on ka siin elanikkond muutumas – maakondades elanikkond vananeb ning tööealisi jääb vähemaks, mis tähendab, et elanikele peab pakkuma teenuseid, mida on rohkem vaja. Sellest lähtuvalt avasime tänavu Raplamaa haiglas näiteks hospiitsi voodikohad, sest oli näha, et aina suurem vajadus selle järele on olemas.

Praegu on sotsiaalministeeriumis väga aktiivselt arutlusel geriaatrilise ja palliatiivravi rahastamine ning mudel, kuidas neid teenuseid kasutada. Eestis ei ole varem neid erialasid olnud, aga nii Raplas kui ka Hiiu järelravikeskuses me näeme, et neid on väga-väga vaja ja vajadus nende järele aina suureneb.

Mida ootab kohalik kogukond oma haiglalt?

Üks asi on see, mida meie hinnangul on rohkem vaja, aga teine asi on patsiendi vaatenurk. Lapsevanemad ootavad kindlasti, et haiglas oleks olemas ka erinevad laste ravile keskendunud spetsialistid, aga meil Raplamaa haiglas töötas näiteks lasteneuroloog nüüd oktoobrini. Haigla vaatenurgast on aktuaalne hoopis küsimus, kui palju on reaalselt vaja Raplamaal lasteneuroloogiat? Võib-olla ei olegi siin vaja nii spetsialiseeritud või kitsast eriala ja kokkuvõttes peaksid lapsevanemad spetsiifilisema murega ikkagi Tallinnasse minema. Me ei saa päris kõikidel erialadel kõiki spetsialiste pakkuda – meil lihtsalt ei ole selleks piisavalt inimesi ja spetsiifilisemate seisunditega tuleks ikkagi pöörduda piirkondlikku haiglasse.

Kui keeruline on täita maakonna­haigla ametikohti? Mis motiveerib arste ja õdesid teil töötama?

Õnneks on nii, et Tallinna lähedus võimaldab meil leida spetsialiste, kes käivad teatud koormusega siin vastuvõtte tegemas. Raplamaa Haiglat aitab muidugi ka võrgustumine – me oleme regionaalhaiglaga seotud ning meil käivad paar-kolm korda kuus regionaalhaigla eriarstid. Meil on ka kohalikud väga head ja tugevad spetsialistid, kuid jah, selliseid arste, kes elavad Raplamaal, on vähe. Õnneks õdedega ei ole nii suuri probleeme, õekutsega inimesi elab ja töötab Raplamaal ning ka noorem peale­kasv on olemas.

Aga millega spetsialiste meelitada? Teatud erialadel, näiteks psühhiaatrias, on olnud ikkagi nii suured probleemid, et oleme pidanud pakkuma tohtritele paremat palka kui Tallinnas.

Olete ka Põhja-Eesti Regionaalhaigla Hiiu järelravikeskuse juht. Milline on Eestis järelravi kvaliteet?

Järelravi kui eriala tegelikult Eestis eraldi ei ole. Järelravipatsiendid on olnud haiglas kauem kui 9–10 päeva ning nad on erinevatel põhjustel pikemalt haiglasse jäänud. Eestis on olnud väga pikki aastaid põhiline probleem see, et järelravi eest makstakse haiglatele ülivähe raha. Sellest aastast on tervise­kassa hakanud seda muutma. Kõige olulisem on praegu sotsiaalministeeriumis käiv arutelu, et järelravipatsienti käsitletaks tema probleemist lähtuvalt – sellepärast räägitaksegi praegu palju geriaatrilisest ja palliatiivravist.

Me siin järelravikeskuses näeme tõesti, et umbes kolmandik meie patsiente on palliatiivravipatsiendid, neil on kas raske onkoloogiline või neuroloogiline haigus, millest ei ole võimalik terveneda, aga on võimalik vaevusi kergendada. Nemad vajavad pikaajalist ravi.

Geriaatrilised patsiendid on aga lihtsalt eakad inimesed, kellel on väga palju haiguseid ja nad ei parane 9–10 päevaga, vaid vajavad pikemat ravi ja rohkem aega. Need on kaks suurt patsiendigruppi, kes on praegu järelravipatsiendid.

Praegu on järelravipatsiendid siiski väga väikese rahastusega, kuid me ei saa neid kuhugi saata, sest nad vajavad ravi, ning haigla ravib neid oma kasumi arvelt, sest iga voodipäev toodab päris korralikku miinust. Eks see on ka põhjus, miks patsiente haiglast väga kiiresti ära saadetakse. Ja need patsiendid omakorda satuvad suhteliselt kiiresti õendus­abiosakondadesse.
Õendusabiosakonnad on omakorda juba tõstnud häält, et neil on osakondades ülirasked patsiendid, kes tegelikult õendusabis ei peaks olema.

Natuke ka juhtimise teemadel. Olete töötanud pikka aega juhtivatel kohtadel. Mis on olnud teie jaoks suurte meeskondade juhtimisel kõige suuremad proovikivid?

Olen töötanud juhtivatel kohtadel kogu oma karjääri jooksul. Minu juhtimisstiil on selline, et ma ei ürita kogu tööd ise ära teha ja kõikide inimeste tööd detailselt juhtida. Ma usaldan oma meeskonna­liikmeid ja püüan neid aidata nii palju kui ma suudan ja oskan, et nemad saaks oma tööd hästi teha. See ei tähenda, et teeksin nende eest töö ära või õpetaksin neile, kuidas nad peaksid oma tööd tegema. Mul on vedanud, sest nii järel­ravikeskuses kui ka Raplamaa Haiglas oli olemas täiesti toimiv organisatsioon ja tore meeskond – ma saan nendele toetuda, me saame koos edasi liikuda ning töö on meil väga hästi sujunud.

Ei saa üle ega ümber ka ravimitest. Olite ravimitootjate liidu juht. Kuidas on teie hinnangul praegu Eestis olukord ravimite kättesaadavusega?

Ravimite kättesaadavus Eestis on kogu aeg keeruline. Probleem on selles, et Eesti on suure ravimitootja jaoks ikkagi üliväike riik. Meil on isegi paljukasutatavate laiatarberavimite kogused väikesed ja tootja jaoks on see ebaefektiivne.

Probleem on ka selles, et ravimitel on omad nõuded, mis lähevad iga aastaga karmimaks – eestikeelne pakend ja võltsimisvastane pakend lähevad nii kalliks maksma, et kui ravimitootja peab tegema otsuseid, kus ta oma kulusid kokku hoiab, siis sageli tundub, et Eesti-suuruse riigi pakendite tootmine on täielik kulu, mitte tulu. Sellepärast peavad Eestis olevad ravimitootjate esindajad kogu aeg võitlust, et selgitada, et ka siin on neid ravimeid vaja ja ravimiäri on tegelikult piisavalt suur ning tasub ikkagi siin olla. Aga jah, see oht on kogu aeg olemas, et mõni tootja teeb kulude vähendamiseks otsuse, et tema firma enam ravimeid Eestisse ei too. Seega, kuni seadused nõuavad eestikeelset pakendit, peame me selle eest maksma ja mitte midagi pole teha. Võib-olla ühel hetkel see nõue muutub ja aktsepteeritakse seda, et inimesed saavad lugeda ravimiinfot eesti keeles internetist ning pakend võib-olla mingis muus keeles. Siis võib minna natukene lihtsamaks.

Milliseid lahendusi näete ravimite omaosaluse suuruse osas?

Ravimite omaosaluse puhul kehtib Eestis praegu tegelikult meede, et kui ühes kuus läheb patsiendi omaosalus väga suureks, siis maksab tervisekassa täiendavat ravimihüvitist. Seega on nendel patsientidel, kes vajavad palju ravimeid, tegelikult lisahüvitis olemas. Reaalsuses on laialt levinud ja konkurentsiga ravimite hinnad läinud ikkagi päris odavaks. Ka teeb tervisekassa väga head tööd hinnakokku­lepetega. Paraku võib inimesel olla haigus, mille ravimid ei ole nii levinud ja millel puudub konkurents, niisugune ravim võib olla päris kallis. Nii et jah, inimeste haigused ja vajadused on erinevad.

Olen kogu aeg mõelnud, et omaosaluse mõttes võiks kõige levinumate haiguste ja ravimite puhul teha riik või tervisekassa sajaprotsendilise hüvitamise riigihanke korras. See tähendab, et tehakse riigihange ja võitja ravim on kõigile vajajatele olemas sajaprotsendilise soodustusega. Ma usun, et see ei muudaks olukorda riigi jaoks väga palju kallimaks. Sellist süsteemi saaks rakendada ainult levinuimatele ravimitele ja sedasi oleks need ravimid suurele osale patsientidest odavamad.

Samas on alati muidugi oht, et kui me hakkame riigimeetmetega konkurentsi rikkuma, siis võime tasakaalupunkti nii ära kallutada, et mõned firmad otsustavad veel Eesti turult lahkuda. Kõige parem hindade reguleerija on ikkagi konkurents – kui on mitu huvilist, siis on nad sunnitud hindu langetama. Kui riik väga jõuliselt sekkub, siis võib tagajärg olla vastupidine.

Lõpetuseks, mis on teie arvates Eesti meditsiinisüsteemi peamised tugevused ja nõrkused?

Mina arvan, et Eestis on tehtud väga õigeid ja häid otsuseid. Meil on suhteliselt lihtne ja läbipaistev meditsiinisüsteemi rahastus ning suured otsused on tehtud õigel ajal, näiteks haiglavõrgu arengukavaga seonduv: Eestis vähendati märkimisväärselt haiglate arvu. Ja ka esmatasandi süsteemi loomiseks tehti väga põhjalikud reformid. Need on meid hästi kandnud.

Mis vajab meie meditsiinisüsteemis arendamist ja parandamist, on tegelikult kogu aeg teada olnud. See on maksudega kogutav raha. Nimelt kasutab meditsiinisüsteem toimimiseks maksuraha, mida kogutakse töötaja palgafondist. See otsus tehti 30 aastat tagasi ja on imekombel meid siiani kandnud, kuigi on kogu aeg teada, et Eesti panustab tegelikult tervishoidu suhteliselt vähe. Praegu on aga tekkinud olukord, kus inimestele ei ole öeldud, et selle raha eest ei saa kõike, mida meditsiin võimaldab. Inimesel on tunne, et ta maksab maksu ja järelikult peab kõike saama, aga jah, sellest rahast tegelikult ei jätku. Nende ootuste tõttu on nii, et kui kuskil tekib mingi tõrge, siis inimesed on pahased. Või kui hakatakse rääkima, et tuleb rohkem omaosalust maksta visiidi eest, ka siis on inimesed pahased, sest neile tundub, et nad ju niigi maksavad maksu. Eks see kõik tuleb inimestele valusa üllatusena.

Tegelikult on kogu aeg teada olnud, et me ei suuda sellise rahastamisega kaua kvaliteeti hoida. Probleem on ka vananev ühiskond – inimesi, kelle palga­fondist seda maksu võtta saab, jääb järjest vähemaks võrreldes nendega, kes ravi vajavad. Meil on juba praegu ülalpeetavaid üle 50 protsendi elanikkonnast. See probleem aina süveneb ning tegelikult tuleb ikkagi hakata inimestele ütlema, et on kaks võimalust: kas hakata valima, mida me saame maksuraha eest pakkuda, või kui inimesed tahavad kõike saada, siis tuleb lihtsalt rohkem maksuraha koguda. Mõlemad on ebapopulaarsed otsused ja keegi ei taha sellest rääkida.