Pilleriin Soodla: infektsioonhaigused on vaieldamatult kõige põnevam eriala

Milline oli teie teekond infektsioonhaiguste arsti erialani?

Ma ei teadnud alguses, et infektsioonhaigused on minu eriala. Aga arstiõpingute ajal selgus, et kõik minu ettekanded, referaadid ja väike uurimistöö lastehaigustes olid seotud infektsioonhaigustega. Samuti meeldis mulle infektsioonhaiguste tsükkel, nii haigused ise kui ka patsiendid. Mind paelus vaktsineerimiste ja haiguspuhangute valdkond. Infektsioonihaiguste poole kaldumine kujuneski tasapisi välja ja sellega sai ka otsustatud minu erialavalik.

Pean ütlema, et infektsioonhaigused on vaieldamatult kõige põnevam eriala. Meie alal on palju võimalusi ennast proovile panna ja meil ei hakka kunagi igav, sest mitte kunagi pole võimalik öelda, et teame infektsioonhaigustest kõike – loodus ja kogu mikroobimaailm, viirused ja bakterid on meist targemad ning jõuavad meist ette. On tulemas uusi haigusi, millega inimkond ei ole kunagi varem kokku puutunud. Lisaks on suur hulk haigusi, mida me arvame olevat möödas, aga need kipuvad ikka ja jälle tagasi tulema. Tegelikult me ei tea, mida homne päev toob.

Minu jaoks on oluline, et käsitleme ägedaloomulisi haiguseid: meie patsient on äkki haigeks jääv patsient, kellel on äge infektsioon. Enamasti see infektsioon taandub ja möödub. Minu jaoks on väga oluline, et me saame paljusid patsiente aidata ja näeme neid paranemas.

Mis on infektsioonhaiguste arsti suurimad väljakutsed?

Arvan, et meie suurimad väljakutsed on seotud eelkõige uute probleemidega ja olukordadega, mida me ei ole varem läbi teinud või kogenud. Kui mõtleme näiteks pandeemilisele gripile, Ebola ohule ja ka koroonapandeemiale, siis kindlasti on üheks väljakutseks massilised haigestumised. Ka näitas ja õpetas koroonapandeemia, et vahel me ei tea alguses haigusestki eriti palju ja meil ei ole ka ravimeid või vaktsiini haiguse vastu. Mõne haiguse vastu ei tulegi kunagi vaktsiini.

Suur väljakutse on ka see, kuidas tegutseda üldises kriisi- ja paanikaolukorras, kui meil endal on veel vähe infot või pole see info täielik.

Millise õppetunni pakkus või pakub koroonapandeemia?

Koroona oligi õppetund, ja ma arvan, et mitte ainult meditsiinile. See oli õppetund üleüldiselt – kuidas käitusid ühiskonnad ning kuidas populatsioon ja üksikindiviidid sellise murega toime tulid. Tahaksin näha kõige selle kohta rohkem järeldusi ja kokkuvõtteid, sest COVID on äärmiselt väärtuslik kogemus.

Ma arvan endiselt, et Eesti on koroonapandeemiaga päris hästi toime tulnud. Kindlasti oleks saanud mõnda asja teha paremini, midagi teha rohkem või jätta üldse tegemata. Aga kui mõtleme konkreetselt sellele olukorrale ja infole, mis oli meie käsutuses ja kasutuses, siis kindlasti on Eesti kõike seda arvestades tegelikult hästi toime tulnud. Saan kriitikutega ka mõnes kohas nõus olla – nüüd, 2023. aastal võime tõesti öelda, et äkki oleks pidanud midagi teisiti tegema, aga kindlasti ei saanud me seda veel teada ja öelda 2020. või 2021. aastal. See ongi paratamatus: alati on igal tegevusel palju külgi ja igal otsusel palju tagajärgi, kuidagi tuleb leida see hea kuldne kesktee.

Millised on Eestis praegu peamised nakkushaigused, millega patsiendid haiglasse satuvad?

Tõenäoliselt on infektsioonidega patsiente kõikidel erialadel, sest igas organis võib-olla infektsioon. Me ei tegele ainult ühe organiga, näiteks kopsu või neerudega, me tegeleme kõikvõimalike erinevate infektsioonidega.

Nakkusosakonnas tegelesime koroonaperioodil tõesti peamiselt COVID-iga – kõik sellised raske hingamispuudulikkusega koroonahaiged, kes ei kuulu päris suurde intensiivi, olid peamiselt meie osakonnas.

Nüüd, kui koroona ei ole enam haiglate ja nakkusosakondade põhiprobleem, on sellel talvel meie osakonnas olnud nii COVID-iga, gripiga kui ka RSV-infektsiooniga haigeid.

Aga ravime ka tavalist bakterite põhjustatud kopsupõletikku, neeruvaagnapõletikku ja sellest tingitud rasket seisundit, mõnikord ka nahaga seotud probleeme, näiteks roospõletikku. Tegelikult ei saagi päris täpselt välja joonistada meie osakonnas viibivate patsientide mustrit, see on alati mingil määral ka hooajast sõltuv. Päris head stabiilsust meil ei ole. Aga teistpidi, see just ongi minu töös huvitav.

Palju koroonahaigeid haiglas viibib?

Meil on nakkusosakonnas 21 voodikohta ja tavaliselt on meil ikkagi pooled või rohkem kui pooled osakonnas COVID-iga haiged.

Kas seda on palju või vähe?

Kui vaatame näiteks 2021. aastat, siis on seda vähe, aga haigeid siiski on. Muutunud on see, et võib-olla räägitakse koroonast igapäevaselt vähem ja seda ka testitakse vähem. On selline püsiv foon ja koroonast lihtsalt ei kuule enam nii palju. Tavaliste noorte inimeste jaoks on see üks nohuga haigus, kui sedagi.

Aga me oleme mures vaktsineerimata inimeste pärast ja ka eakate pärast, kellel on palju kaasuvaid haigusi ja kes on ohustatud raskest haiguskulust. Meie näeme siin haiglas seda väga väikest osa raske COVID-i põdejatest: umbes 10–15 protsenti COVID-i põdejatest on ohustatud raskest haiguskulust ja seetõttu ei saa meie kunagi öelda, et koroona on väga kerge haigus. See võib suure haigusriskiga patsientidele olla raske haigus.

Kuidas te hindate vaktsineerimise taset Eestis?

Näen oma vastuvõttudel inimesi, kes soovivad ennast või oma peret kaitsta ja tulevad vaktsineerima. Selles osas ma ütleksin, et ei ole häda midagi. Enamik Eesti inimesi ei ole vaktsineerimisvastased. Kui vaatame väikeste laste vaktsineerimisega hõlmatust, siis see ei ole kaugeltki mitte olematu – üle 90 protsendi lastest on vaktsineeritud, seega on üle 90 protsendi peredest vaktsineerimise pooldajad. Kas on põhjust rahulolematu olla – kindlasti on. Seda sellepärast, et osa haigusi võib niisuguse vaktsineerimisega hõlmatuse määraga ikkagi meie ühiskonda tekkida.

Ma arvan, et me võiksime rohkem kiita ja tähelepanu pöörata nendele, kes teevad kõik soovituste järgi. Küsimus ongi selles, et vaktsineerimisvastased on ka väga valjuhäälsed ja seetõttu võib jääda mulje, et meil on neid väga palju, kuigi tegelikult ei ole.

Kokkuvõttes ütleksin, et Eestis on vaktsineerimisega hõlmatuse koha pealt küsimusi ja natuke murekohti, aga üldpilti vaadates on meie lapsed enamasti hästi vaktsineeritud.

Kuidas on teie eriala aastate jooksul arenenud? Kas on olnud ka revolutsioonilisi murranguid?

Nagu ma rääkisin, on meil olnud palju proovikive. Meil on olnud haiguspuhanguid, oleme näinud pandeemiat, haiglas on olnud haiguspuhanguid, on olnud ka regiooniti ja asutustega seotuid puhanguid – loomulikult on arenenud puhangute käsitlus.

Tegelikult on meil murrangulisi muutusi olnud päris mitmeid ja ma arvan, et kindlasti on ühed olulisemad neist seotud vaktsiinitehnoloogiatega. COVID-iga on kaasnenud mRNA-põhine tehnoloogia, mis on minu kui infektsioonhaiguste arsti jaoks äärmiselt paeluv ja väga põnev. Just see, kuidas õpetada organismi ära tundma haigustekitajaid, ilma et seda haigustekitajat ennast üldse vaja oleks. See on väga-väga peen teadus, mis võimaldab meil toota vaktsiine ka selliste haiguste vastu, kus meil on haigustekitajaid kas raske kasvatada või keeruline isoleerida. Praegu saame tänu geenipankadele ja geenijärjestustele seda tegelikult teha. See on väga põnev! Näiteks ka papilloomiviirusevaktsiin – see oligi esimene vaktsiin, mille tootmiseks ei olnud viirust ennast üldse vaja.

Kui me räägime HIV-i käsitlusest, siis HIV-infektsiooni korral sõid patsiendid üheksakümnendatel aastatel pihuga tablette, et viirust alla suruda. Aga praegu võtavad meie patsiendid rohtu ühe tableti päevas. Katsetamisel on ka pikatoimelised ravimid, nii et võib-olla on meil tulevikus HIV-i raviks üks süst iga kahe või kolme kuu tagant.

Ära ei saa unustada ka diagnoosimise poolt – ka diagnoosimise ja haigustekitajate määramise meetodid on palju täpsemaks muutunud. Me oskame määrata koroonaviirust, gripiviirust, bakterite antibiootikumitundlikkust, oskame neid baktereid üldse kätte saada. Ma arvan, et see loetelu on isegi veel pikem, aga need siinnimetatud on kindlasti väga olulised arengusuunad. Tõenäoliselt ongi viimased 50 aastat olnud äärmiselt pöördelised – kogu aeg on midagi uut toimumas ja arenemas.

Mis on kolm peamist põhimõtet, millest oma töös lähtute?

Kindlasti on minu peamine eesmärk aidata patsiente – ma olen ikkagi arst. Oluline on patsienti ravida ja teda mitte kahjustada.

Väga oluline on kollegiaalsus ja head suhted. Meil on pingeline töö ja suure töökoormuse all on väga lihtne asjadesse emotsionaalselt suhtuda, aga peaksime seda ikkagi võtma rohkem professionaalselt.

Ja kindlasti on oluline see, et ma oskaksin oma otsuseid põhjendada. Ravimine on arstikunst – ei ole vale öelda, et see on kunst, sest me ei saa alati kõikidesse asjadesse ühtemoodi suhtuda ja neid ühtemoodi käsitleda. Oluline on, et ma oskaksin põhjendada, miks ma midagi teen ja teinud olen.

Kas mul õnnestub nendest põhimõtetest ka kinni hoida? Ma arvan, et enamasti küll, aga kindlasti mitte sada protsenti. See on midagi, mille nimel me saame kõik tööd teha.

Kuidas te hindate noori, tulevasi meedikuid?

Infektsioonhaiguste eriala ei ole väga suur. Meid on infektsioonhaiguste seltsis 50 liikme ringis ja kõik meist ei ole infektsioonhaiguste arstidena praktiseerivad. Tahan kindlasti kiita kõiki oma kolleege, sest meil ongi väga kokkuhoidev eriala.

Viimastel aastatel oleme residentuuri võtnud vastu kuni neli residenti, ja kui võrrelda COVIDi-eelse ajaga, siis on see kordades suurem vastuvõtt. Ma loen seda heaks märgiks – infektsioonhaigused on saanud rohkem tähelepanu ja seeläbi ka võib-olla suurema rõhuasetuse. Meie residendid on huvitatud, särasilmsed ja ma küll väga ootan, mis edasi saab.

Ma olen ka residentuuri üldjuhendaja ning mul on päris hea ülevaade kõikidest residentidest ja nende käekäigust. Selline ravitöö kõrvalt tehtav ülikoolitöö ja noortega töötamine on alati ka endale väga tore.

Mida õpetas koroonapandeemia teile kui teadusnõukogu liikmele?

Olin teadusnõukojas pandeemia algusaegadel, esimeses teadusnõukoja koosseisus. Arvan, et see oli Eestile uus kogemus – meil ei ole kunagi olnud valitsuse juurde kuuluvat teadusnõukoda ehk antud pandeemia puhul arstidest ja teadlastest koosnevat teadusnõukoda. Seetõttu oli meie töö väga keeruline – kellelgi ei olnud teadmist, kuidas ja mida peaks tegema.

Meil oli äärmiselt tore kooslus. Ma arvan, et ei ole piisavalt häid sõnu, et seda äärmiselt väljakutsuvat tööd kirjeldada. Näiteks ei olnud meil kogu informatsiooni, mida me oleks tahtnud omada – seda eriti alguses, kui uuringud olid veel pooleli. Alguses ei teatud, kuidas viirus levib ja kui palju me peame muretsema. Kas meil tuleb vaktsiin, kas seda on võimalik üldse luua või toota, millal seda saaksime? Täpselt samad küsimused olid ravimitega.

Arvan, et mina kõige noorema teadusnõukoja liikmena õppisin kõige rohkem. Õppisin, et sellises riiklikus ja ülemaailmses kriisiolukorras on teadlastel tegelikult väga oluline roll. Ja et me peaksime langetama otsuseid mitte emotsionaalselt, vaid vaatama, mida ütlevad arvud ja uuringud. Samuti võin mina oma eriala seisukohast arvata ühte, aga kogu meie ühiskonna seisukohast on ehk targem otsustada hoopis teistmoodi. Niisugune kompromisside leidmise töö oli väga põnev ja kasulik. Kuid teadusnõukojas selles olukorras olla oli ikkagi väga raske.

Te olete ka värske ordeni omanik – president Alar Karis andis teile Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi. Kui suur üllatas see teie jaoks oli?

Väga suur üllatus oli, sest ma osalesin teadusnõukoja töös kuni 2021. aasta lõpuni ja COVID on nüüdseks ka natuke igapäevakäsitlusest või kajastusest kõrvale jäänud. Seetõttu oli tõesti üllatus, et president selle autasu mulle andis. Väga positiivne ja meeldiv üllatus!

Teenetemärgiga ei tulnud põhjendust kaasa, nii et seda ma saan ise nuputada. Kindlasti on siin oma roll teadusnõukoja liikmeks olemisel – me ikkagi tegime seal kõik selleks, et Eesti saaks pandeemiaga hakkama. Ja tegelikult teeme me kõik ka igapäevaselt oma tööd. Järelikult on see kuidagi silma jäänud või on keegi ettepaneku teinud või soovitanud.

Mis aitab hoiduda läbipõlemisest?

Arsti töö ükskõik mis erialal on pingeline – me vastutame inimese tervise ja heaolu ning tema paranemise eest. Patsiendi elu eest vastutamine või selle hoidmine on üks töö osa.

Meil on ka väga palju suhtlemist – patsientidega, nende pereliikmetega, töökaaslastega. Väljakutseid jagub. Aga ma arvan, et me igaüks püüame omamoodi selle pingega toime tulla ja ühtset võtit siin kindlasti ei ole. Ma ei usu, et meditsiinis väga väikese stressitaluvusega inimesi üldse saab olla. Vist oleme natuke teistsugused.

Minule meeldib looduses viibida. Eesti on väga ilus! Eesti looduses on palju avastada. Seega meeldib mulle igasugune looduse nautimine. Püüan olla värskes õhus ja natukene mõtteid eemale viia. Loomulikult on olulised ka lähedased inimesed – me ei saa teha oma tööd hästi, kui meie ümber ei ole toetavat meeskonda. Mul on lähedastega väga vedanud.

Artikkel ilmus märtsi Lege Artises. Telli ajakiri siit!