Pikemad uinakud eakatel võivad viidata dementsusele

Kui dementsus või selle sage eelkäija kerge kognitiivne kahjustus on diagnoositud, suureneb kiirelt päevaste uinakute sagedus ja/või kestus.

Uuringus jälgiti 1401 eaka andmeid, kes olid haaratud Chicagos vananemise ja Alzheimeri tõve uuringuprojekti. Osalejate keskmine vanus oli 81 aastat ja kolmveerand neist olid naised, uuringu jälgimisperiood oli 14 aastat. Uuritavad kandsid liikumist jälgivat aktigraafi (käekella moodi aktiivsusmonitor). Iga pikemat mitteaktiivsuse perioodi vahemikus üheksast hommikul kuni kella 19-ni õhtul loeti päevaseks uinakuks.

Käekella kanti igal uuringuaastal järjest kuni 14 päeva vältel. Üks kord aastas osalesid kõik uuritavad neuropsühholoogilisel testimisel, kus hinnati kognitiivseid võimeid. Uuringu alguses ei olnud 76%-l osalejatest mingit kognitiivset kahjustust, 20%-l oli kerge kognitiivne kahjustus ja 4%-l Alzheimeri tõbi.

Uuritavatel, kellel kognitiivset kahjustust ei kujunenud, suurenes päevane uinakute tegemine keskmiselt 11 minuti võrra aastas. Kerge kognitiivse kahjustusega patsientidel suurenesid uneminutid kaks korda rohkem (24 minuti võrra) ning pärast Alzheimeri tõve diagnoosimist sellest veel omakorda kolm korda rohkem (68 minuti võrra).

Kui uurijad vaatasid lähemalt neid 24% osalejatest, kellel oli uuringu alguses normaalne kognitsioon, kuid kellel tekkis kuue aasta jooksul Alzheimeri tõbi, ning võrreldi neid stabiilselt normaalse kognitsiooniga uuritavatega, leiti, et päevaste uinakute harjumused olid gruppide vahel erinevad. Uuritavatel, kes magasid päevas rohkem kui ühe tunni, oli 40% suurem Alzheimeri tõve diagnoosimise risk võrreldes nendega, kes magasid päeval vähem kui tund aega. Samamoodi oli vähemalt üks kord päevas uinakut tegevatel osalejatel 40% suurem risk dementsuse diagnoosiks võrreldes nendega, kes päris iga päev uinakuid ei teinud.

Liigne (liiga pikalt või liiga sageli) päevane magamine oli seotud kehvemate kognitiivsete funktsioonidega aasta hiljem. Ja vastupidi, kehvem kognitiivne funktsioon oli seotud liigsete uinakutega aasta hiljem.

Uuring paneb küsimuse alla senise arusaama, et päevased uinakud aitavad eakatel kompenseerida kehva ööund. Liigne päevane magamine oli seotud dementsusega ka pärast andmete kohandamist ööune kvantiteedi ja kvaliteedi suhtes.

Viidatakse hoopis 2019. aasta uuringule, kus võrreldi Alzheimeriga inimeste ajude lahanguleidusid normaalse kognitsiooniga inimeste ajudega. Selgus, et Alzheimeri tõvega inimestel oli ajus vähem ärkvelolekut soodustavaid neuroneid kolmes aju piirkonnas. Need neuronaalsed muutused näisid olevat seotud tau-kämpude olemasoluga.

On võimalik, et liigse päevase unisuse ja Alzheimeri tõve diagnoosimise risk jälgimisperioodi jooksul peegeldab Alzheimeri tõve prekliinilisi staadiume. Alzheimeri tõbi ja päevane magamine on omavahel ilmselt kahesuunaliselt seotud ning vahendaja on ärkvelolekut soodustavate närvivõrgustike nõrkus. Käesolev uuring ei võimalda selgitada välja põhjuslikku seost, kuid liigne päevane magamine võib viidata kognitiivse vananemise kiirenemisele.

Allikas: Li P, et al. Daytime napping and Alzheimer's dementia: A potential bidirectional relationship. Alzheimers Dement. 2022 Mar 17. doi: 10.1002/alz.12636.