Pikaajalise COVID-19 korral leitakse koormustestil asju, mis muidu esile ei tule

Praegused juhendid pikaajalise COVID-19-ga patsientide hindamiseks soovitavad lühikest koormustesti, mitte maksimaalse pingutuseni testimist kartuses, et liigne koormus võib patsientide enesetunnet halvemaks muuta. Kardiopulmonaalne koormustest ei ole ka igal pool kättesaadav. Siiski on kardiopulmonaalne koormustest hea uurimismeetod eelnevalt tervetel suhteliselt noortel inimestel, kellel jäävad sümptomid püsima sageli ka pärast mitterasket ja hospitaliseerimist mitte nõudnud COVID-19 põdemist.

Käesolevas uuringus (1) osales 41 patsienti (18 meest ja 23 naist), kes keskmiselt üheksa kuud pärast COVID-19 põdemist tegid kardiopulmonaalse koormustesti ja läbisid sümptomite hinnangu kroonilise väsimuse sündroomi / müalgilise entsefalomüeliidi 1994. aasta Fukuda kriteeriumite põhjal. Koormustestil oli uuritavate vasaku vatsakese väljutusfraktsioon keskmiselt 59% ja maksimaalne hapnikutarbimine (VO₂max) keskmiselt 20 ml/kg/min (77% ennustatavast). Ventilatsiooni ja süsihappegaasi produktsiooni suhe minutis (VE/VCO₂ kurv) oli 30. Süsihappegaasi osarõhk hingamistsükli lõpus puhkeolekus oli 33,5 mm Hg.

Suuremal osal uuritud 41 patsiendist leiti vereringesüsteemi kahjustust ja ebanormaalseid ventilatsioonimustreid, kuigi neil olid kopsuröntgeni, kompuutertomograafia ja hingamisfunktsiooni uuringud olnud normis. Ligi pooled uuritavatest vastasid ka kroonilise väsimuse sündroomi / müalgilise entsefalomüeliidi diagnoosimise kriteeriumitele.

Üle pooltel patsientidest (24) oli maksimaalne hapnikutarbimine (VO₂max) vähem kui 80% ennustatavast ja kõigil nendel patsientidel esinesid ka koormustaluvuse piirangud vereringesüsteemi poolt. Normaalse VO₂max-iga patsientidel, keda oli kokku 17, leiti ventilatsioonifunktsiooni ebanormaalsusi, sealhulgas oli kolmel maksimaalne hingamiskiirus üle 55 korra minutis ja 26-l esines düsfunktsionaalne (kiire ja kõikuv) hingamine. 88%-l uuritavatest (36) esinesid ventilatsioonifunktsiooni ebanormaalsused koos düsfunktsionaalse hingamisega, suurenenud VE/VCO₂ kurv ja/või hüpokapnia (CO₂ osarõhk hingamistsükli lõpus < 35).

Düsfunktsionaalne hingamine ei ole seotud suremuse suurenemisega ja seda on võimalik treeninguga parandada.

Õhupuudust ja hingeldust võivad tekitada paljud tegurid praktiliselt kõigist organsüsteemidest. Esialgu mõeldakse kopsuparenhüümihaigustele ja südamehaigustele, mis tuleb muidugi välistada. Pärast COVID-19 põdemist võib esineda kopsuparenhüümi haigusi ja fibroosi, pulmonaalhüpertensiooni või residuaalset kardiomüopaatiat, kuid suuremal osal pikaajalise COVID-19-ga haigetest neid asju ei leita. Just eriti noorematel ja ägedat COVID-19 kergemalt põdenud patsientidel esineb kõige rohkem düsautonoomiat ja neurovaskulaarset düsfunktsiooni.

Ühes eraldiseisvas uuringus (2) kümne pikaajalise COVID-19-ga patsiendiga, kellel ei olnud kardiopulmonaalset haigust, leiti samamoodi maksimaalse hapnikutarbimise vähenemist ja koormustaluvuse vähenemist koos liialdatud hüperventilatsiooniga.

Näib, et valitud patsientidel võib olla kasu mitteinvasiivsest kardiopulmonaalsest koormustestist, samuti autonoomse närvisüsteemi hindamisest selliste kättesaadavate vahenditega nagu tilt-test.

Allikad:

1. Mancini DM, et al. Use of Cardiopulmonary Stress Testing for Patients With Unexplained Dyspnea Post-Coronavirus Disease. JACC Heart Fail. 2021 Dec; 9 (12): 927–937. doi: 10.1016/j.jchf.2021.10.002.
2. Singh I, et al. Persistent Exertional Intolerance After COVID-19: Insights From Invasive Cardiopulmonary Exercise Testing. Chest. 2021 Aug 11; S0012-3692 (21) 03635-7. doi: 10.1016/j.chest.2021.08.010.