Pika COVID-i neurobioloogia

Pärast COVID-19 ägeda faasi möödumist on sage, et püsima jääb või tekib rida neuroloogilisi ja neuropsühhiaatrilisi sümptomeid, näiteks anosmia (lõhnataju kadu), ageuusia (maitsetundlikkuse kadu), kognitiivsed häired, depressioon ja ärevus. Silmatorkav on ka püsiva kognitiivse kahjustuse sündroom, mida nimetatakse „aju-uduks“ ja mida iseloomustavad häirunud tähelepanu, keskendumisvõime, mälu, infotöötluse kiirus ja täidesaatvad funktsioonid.

Põletik närvisüsteemis võib põhjustada gliia- ja närvirakkude düsregulatsiooni ja seeläbi närvivõrgustike düsfunktsiooni, mis omab negatiivset mõju kognitiivsetele ja neuropsühhiaatrilistele funktsioonidele. Sellele lisanduvad immuunvahendatud närvirakkude düsregulatsioon või tsütotoksilised immuunsüsteemi reaktsioonid. Nende koosmõjul tekivad infektsioonijärgsed sündroomid, mis osadel patsientidel avalduvad kroonilise väsimuse sündroomina. Kroonilise väsimuse sündroomi iseloomustavad neuroloogilised ja immunoloogilised sümptomid ja krooniline väsimus, mis ei leevene magamise ega puhkusega.

COVID-19 võib kesknärvisüsteemi mõjutada vähemalt kuuel viisil. Esiteks, immuunvastus SARS-CoV-2 nakkusele hingamisteedes võib põhjustada põletikku närvisüsteemis, kus tsütokiinide, kemokiinide ja immuunrakkude liiklus ajus suureneb ja põhjustab omakorda mikrogliia ja teiste immuunrakkude reaktiivseid seisundeid ajus ja ajuga piirnevates struktuurides. Teiseks võib SARS-CoV-2 harvadel juhtudel närvisüsteemi otse rünnata. Kolmandaks võib SARS-CoV-2 esile kutsuda autoimmuunse rünnaku närvisüsteemi vastu. Neljandaks võib latentsete herpesviiruste, sealhulgas Epstein-Barri viiruse reaktivatsioon käivitada neuropatoloogiat. Viiendaks võivad tserebrovaskulaarsed ja trombootilised patoloogiad häirida närvisüsteemi verevarustust, häirida hematoentsefaalbarjääri funktsiooni ja süvendada täiendavalt põletikku närvisüsteemis ja/või närvirakkude isheemiat. Ja kuuendaks võib raske COVID-19 korral kujunev hingamis- ja hulgiorganpuudulikkus põhjustada hüpokseemiat, hüpotensiooni ja metaboolseid häireid, mis kõik mõjutavad närvirakke negatiivselt.

On oluline mõista, et need närvisüsteemi kahjustuse mehhanismid ei välista üksteist ja erinevatel inimestel esineb erinev kombinatsioon nendest kahjustustest. Näiteks hingamisteede infektsioonile suunatud immuunvastus ja selle põhjustatud närvisüsteemi põletik, neuraalse homöostaasi kahjustumine ja neuroplastilisuse häirumine esinevad tõenäoliselt sagedamini pärast kergena kulgenud COVID-19 ägedat faasi. Seevastu otsene aju infitseerumine SARS-CoV-2 viirusega on haruldane ja eeskätt raske COVID-19-ga seostuv protsess.

Kui palju pika COVID-i neuroloogilisest sümptomaatikast jääb püsima ja millised patoloogilised mehhanismid seal vastutavad on, tuleb veel edaspidi välja selgitada. Kestev põletik närvisüsteemis võib peegeldada kesknärvisüsteemi immuun- ja gliiarakkude püsivat muutust, mis hoiab käimas närvisüsteemi patofüsioloogiat, sealhulgas jätkuvat endoteliopaatiat, mikrovaskulaarse tsirkulatsiooni häireid, hematoentsefaalbarjääri kahjustust, autoimmuunsust jpm.

Tulevikus on vaja leida sobivad raviviisid pika COVID-i neuropsühhiaatriliste ilmingute jaoks. Näiteks on vähiraviga seotud kognitiivse kahjustuse puhul leitud paljulubavaid raviviise, mida peaks ka pika COVID-ga patsientidel uurima. Vahendid mikrogliia viimiseks mittereaktiivsesse olukorda oleksid abiks mitmete neuroloogiliste häirete puhul. Kui põletikku närvisüsteemis põhjustab perifeerias persisteeruv viirus, olgu see SARS-CoV-2 või mõni herpesviirustest, võiks viirusvastasest või immuunreaktsiooni moduleerivast ravist leevendust olla. Trombootiliste protsesside pidurdamisel peaks vaatlema antitrombootiliste või trombolüütiliste ravimite rolli. Samuti oleks tarvis biomarkereid otsustamaks, millistele patsientidele milline lähenemine sobida võiks.

Monje M, Iwasaki A. The Neurobiology of Long COVID. Cell. 2022 Oct 6. doi: 10.1016/j.neuron.2022.10.006.