Perinataalperioodis vajab tähelepanu inimene tervikuna

Artikli autor on ämmaemand ning Eesti Ämmaemandate Ühingu president Liis Raag.

Ligi 80 aasta eest loodud Maailma Terviseorganisatsiooni määratluse järgi on tervis täieliku füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund, mitte ainult haiguse puudumine[1]. Seejuures on vaimne tervis inimese tervise oluline ja lahutamatu osa, mis lubab tal mh realiseerida oma võimeid ja tulla toime igapäevaelu väljakutsetega.[2]

Vaimse tervise probleemid ja haigused perinataalperioodil - sageli arvestatakse perioodi viljastumisest ühe aasta täitumiseni sünnitusest - on oluline rahvatervise küsimus. Kuni üks viiest naisest kogeb raseduse ajal või sünnituse järel depressiooni ja/või ärevuse kliinilisi sümptome, seejuures üks kaheteistkümnest omab suitsidiaalseid mõtteid või kavatsusi.[3] Nimetatud arvude kõrval tuleb märkida, et perinataalperioodi depressiooni näol võib olla tegemist aladiagnoositud vaimse tervise häirega[4].

Vaimse tervise alase tervikliku ja tõhusa abi kättesaadavusele omistatakse kriitilist tähtsust vanemate ja nende laste tervise ja psühhosotsiaalsetele tulemitele.[5] Näiteks suurendab naise rasedusaegne depressioon enneaegse sünnituse, lapse madala sünnikaalu ja surnultsünni riski, samuti esineb naisel rohkem komplikatsioone, nt aneemiat, diabeeti, kõrgvererõhutõbe, preeklampsiat ja sünnitusjärgset depressiooni. Suureneb operatiivse sünnitusviisi tõenäosus. Rasedusaegset depressiooni põdenud emade lapsed võivad olla rahutumad ja aeglasema arenguga, neil lastel on suurem tõenäosus käitumuslike, emotsionaalsete ja kognitiivsete probleemide esinemiseks.[6],[7].

Ennetus on oluline

Seega on perinataalse vaimse tervise sekkumiste näol tegemist määrava tähtsusega ennetustegevusega, mille läbimõeldud, õigeaegne ja tõenduspõhine teostamine aitab vähendada või ära hoida hilisemaid kahjusid ja kulusid. Tähelepanuta jäävad perinataalperioodi vaimse tervise probleemid võivad süveneda, tuues kaasa ulatuslikud majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed: kasvavad tervise- ja sotsiaalteenuste vajadused ja kulud. Rahvusvaheliselt soovitatakse laialdaselt vaimse tervise probleemide skriinimist ja naiste-perede toetamist. Näiteks ACOG (American College of Obstetricians and Gynecologists) soovitab skriinida naisi vähemalt korra raseduse ajal depressiooni suhtes.[1]

Ehkki nõudlus vaimse tervise abi teenuste järele on suur, ei ole nendega tegelemine tervishoiusüsteemidele sageli jõukohane.[2]

Eestis on alates 2006. aastast toiminud raseduskriisi nõustamise süsteem, kus 2,5 aastase väljaõppe läbinud erineva taustaga spetsialistid on toetanud ja nõustanud naisi ja peresid raseduse planeerimise, raseduse ja sünnitusjärgsel ajal, tehes lisaks ambulatoorsetele vastuvõttudele kriisiväljakutseid. 2023. aastaga lõppes raseduskriisi nõustamise teenuse projektipõhine rahastus ning praegu on käimas Tervisekassa poolt koordineeritud pilootaasta, mil Tervisekassa sünnitusabi ja günekoloogia partnerite juures osutatakse pereplaneerimise ja seksuaaltervise kriisinõustamise teenust kontakt- ja kaugvastuvõtuna. Võrreldes varasemaga on perinataalperioodi vaimse tervise nõustamise kättesaadavus kesisem ja geograafiliselt ebaühtlasem. Erilist muret valmistab kriisinõustajate väljakutsete võimaluse vähenemine või sootuks puudumine, mistõttu psühholoogilise abita võivad jääva pered, keda on tabanud perinataalperioodil traumaatilised sündmused. Kardetavalt avalduvad praeguse tegevusetuse ja abi kättesaamatuse tagajärjed aastate ja isegi aastakümnete pärast.

2020. aastal valminud Sotsiaalministeeriumi koostatud Vaimse tervise rohelises raamatus[3] on kirjeldatud vaimse tervise probleemide käsitlemisel ennetuse olulist rolli – „suur osa vaimse tervise probleemidest on ennetatavad ja ravitavad“ -, samuti nimetatakse olulistena vanemlikke oskusi ja peresuhteid. Dokumendis nimetatakse ämmaemandaid ja raseduskriisi nõustajaid esmaste perinataalperioodi vaimse tervise spetsialistidena.

Terviklik lähenemine

Ämmaemandatel on pädevus ja valmisolek nõustada ja toetada naisi kogu elukaare vältel, sh pereplaneerimise, raseduse, sünnituse ja sünnitusjärgse perioodi füsioloogia, vastsündinu arengu ja hoolduse teemal. Läbi aegade on olnud ämmaemanduslik filosoofia ja lähenemine inimesele terviklik – see on püüd mõista ja näha võrdväärsetena naiste sotsiaalseid, emotsionaalseid, kultuurilisi, vaimseid ja füüsiliste külgi ja kogemusi.[4] Rahvusvahelise Ämmaemandate Konföderatsiooni koostatud ämmaemanda pädevusmudelis on ühe läbiva kompetentsina nimetatud psühholoogilise toetuse pakkumist, sh perinataalse vaimse tervise hindamist ja võimalike probleemide sümptomaatika tundmist.[5]

Siiski ei valmista praegune õppekava (4,5 aastane bakalaureuseõpe) ämmaemandaid piisaval tasemel ette, et pakkuda naistele ja peredele kvaliteetset ja tõhusat vaimse tervise nõustamist ja abi. Selleks on vajalik täiendav ettevalmistus, mille maht teiste riikide näitel peaks vastama magistriõppe omale. Hiljuti avaldatud süstemaatilise ülevaate[6] autorid järeldasid, et ämmaemandate koolitamine perinataalperioodi vaimse tervise teemal omab positiivset mõju lähitulemitele nagu ämmaemandate teadmised, oskused, hoiakud ja enesekindlus abi osutada, ja vähendab pikemas perspektiivis näiteks naiste edasisuunamiste arvu ja depressiooni esinemist. Sellel järeldusel võib olla tähendus ka Eesti kontekstis, kus vaimse tervise spetsialistide kättesaadavus on ebaühtlane ega pruugi vastata sihtrühma vajadustele mh ajalises võtmes – perinataalperioodi probleemidega tuleks enamasti tegeleda esimesel võimalusel.

Ämmaemandate roll perinataalhoolduses annab neile head võimalused puudutada vaimse tervise teemasid. On leitud, et pered suhtuvad ämmaemandate huvisse vaimse tervise osas positiivselt.[6] Teisalt näitavad uurimuste tulemused - teadaolevalt on tehtud neli ülevaateuurimust[7] ämmaemandate ettevalmistuse vajaduse kohta perinataalse vaimse tervise teemal - et ämmaemandatel jääb vajaka teadmistest, oskustest ja enesekindlusest toetusteekonna erinevates etappides nagu vaimse tervise probleemi avastamine, edasisuunamise otsuse tegemine ja patsiendi toetamine. Ehkki ämmaemandad on üldiselt huvitatud ja valmis tegelema vaimse tervise temaatikaga, tunnevad nad end kindlamalt tervise füüsilise aspekti küsimuste osas naisi nõustades, sest viimase osas on nad põhjalikult ette valmistatud.

Lahendus peitub täiendkoolituses

Eesti Ämmaemandate Ühing on valdkonnaga seotud ametnike tähelepanu korduvalt juhtinud vaimse tervise nõustamise kättesaadavuse halvenemisele ja õppe avamise vajadusele. Kõnelustes oleme teada saanud, et uue, riiklikult rahastatud magistriõppekava loomine on praeguste rahaliste tingimuste juures vähetõenäoline. Seega oleks üheks võimaluseks sarnaselt varasemale tasulise täienduskoolituse korraldamine, mis ei pruugi olla ühtviisi taskukohane kõikidele motiveeritud ja võimekatele ämmaemandatele ega lahendada vaimse tervise nõustamise kättesaadavuse ebavõrdsuse – seda nii kvaliteeti kui geograafilist paiknemist silmas pidades - küsimust.

Ämmaemandad on oma reproduktiivtervise alase põhjaliku ettevalmistuse ja tervikliku inimkäsitluse poolest sobivaimad nõuandjad ja toetajad tervise vaimse aspekti osas perinataalperioodis. Peredele osutatav abi peab olema tõenduspõhine ja arvestama perinataalperioodi psühholoogilise nõustamise spetsiifikat. Selleks on ämmaemandatel vaja läbida täiendav õpe, mille käigus saavutatakse mh valmisolek seostada reproduktiivtervise alaseid teadmisi vaimse tervise omadega. Sellise õppe avamine on aegkriitiline, sest praegu jäävad paljud pered üle Eesti nõu ja abita, millel võivad olla pikaajalised keerukamaid ja kallimaid lahendusi vajavad tagajärjed nende tervise igale aspektile.