Pereõde Marge Udras: rõõmu teeb, kui väga keerukas terviseprobleem saab lahendatud

Artikkel ilmus algselt ajakirja Pereõde 2024. aasta septembrinumbris.

Kuidas leidsite enda jaoks pereõe eriala? Mis või kes Teid inspireeris?

Minu unistustes oleks pidanud minust ikkagi arst saama. Aga kuna ma ei sooritanud sisseastumiseksameid arstiteaduskonda piisavalt hästi ja jäin ukse taha, siis astusin Tartu Meditsiinikoolis velskri erialale. Ka mu ema oli meedik – ta õppis sanitaarvelskriks ning töötas õena, sealt oli mul eelnev kokkupuude meditsiiniga. Kuid jah, nii palju, kui ma iseennast mäletan, olen kogu aeg tahtnud arstiks saada.

Velskri ja pereõe erialad on üsna võrreldavad. Praegu velskreid enam ei koolitata ning ümberkorralduste raames muutusid kõik velskrid õdedeks, kuid kui ma velskrina tööle asusin, siis oli mul samamoodi retseptiõigus, töövõimetuslehe väljastamise õigus. Enamasti töötasid velskrid maapiirkonnas velskri-ämmaemandapunktides, velskripunktides, asutuste velskripunktides ja kiirabis. 2003. aastal lõpetasin aastase pereõdede spetsialiseerumise kursuse ning 2006. aastal Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe tasemeõppe.

Minu esimene töökoht oli Valgamaal Hummulis, ja seal ma jätkan nüüdki – Hummuli arstipunkt kuulub Tõrva Perearstikeskuse koosseisu ja meie vastuvõtud toimuvad seal kaks korda nädalas.

Tõrva Tervisekeskuses ei ole nimistupõhine, vaid tervisekeskusepõhine lähenemine. Kuidas see erineb konkreetse nimistuga töötamisest?

Tegelikult on töö põhimõtteliselt sama – me teenindame lihtsalt kolme nimistut ühe hästi suure nimistuna. Meil on kolm arsti ja kuus pereõde, kes ei ole seotud ühe kindla nimistuga, vaid patsient satub vajaduspõhiselt või juhuse tahtel oma probleemiga ühe või teise õe või arsti käsitleda.

Mis teeb asja nii patsientidele kui ka meie personalile keeruliseks, on see, et varem sa tundsid kõiki oma patsiente nimepidi, teadsid käigu pealt tema haiguslugu ja terviseriske, aga nii suure nimistuga seda omandada ilmselt pole võimalik. See tähendab, et igapäevaselt satub ette ka patsiente, kellega ma ei ole siiamaani veel kokku puutunud, ja sellise patsiendi käsitlus on väga ajamahukas. Ka patsiendi jaoks puudub kindel pidepunkt, kellega oli alati hea ühendust võtta ja kellelt nõu küsida – nüüd patsiendid ei tea, kelle jutule nad satuvad ja kes nendega tegelema hakkavad.

Kuid ma arvan, et see töökorraldus areneb järjest ja usun, et patsiendid lõpuks ikkagi sellega kohanevad, ja meie juba oleme kohanenud. Eesmärk on siiski, et kohapeal säiliks esmatasandi arstiabi. See on parem variant, kui oleks olnud nimistute laiali jagamine.

Milline on olnud patsientide tagasiside?

Tagasisidet on seinast seina. Ja paraku on see nii, et tagasisidet annavad rohkem need, kellel on see negatiivne, aga on ka väga rahulolevaid patsiente.

Patsientides tekitab tihtipeale segadust see, kas neil nüüd ei olegi enam perearsti. Sageli ootavad patsiendid ikkagi vastust, kes tema perearst on. Kui patsiendil on tekkinud hea kontakt, siis saab ta ka praegu edaspidi sama arsti poole oma terviseprobleemidega pöörduda. Usun, et laias laastus see meil ajapikku kinnistub, kes kelle juures käivad.

Rohket rahulolematust on tekitanud ka see, et pereõe ja -arstiga ei ole võimalik ühendust saada otse, vaid kõnekeskuse kaudu. Ka ei ole osad patsiendid rahul, et nad ei saa kordusretsepte piisavalt kiiresti – eelnevalt oldi harjutud esitama oma retseptisoov vahetult enne apteeki või linna minekut. Paraku retseptisoovi kulgemine eelvisiidist või kõnekeskusest meie töölauale võtab aega ja pakume korduvretseptide vormistamist kuni kolme tööpäeva jooksul.

Ka tekitab pahameelt, kui pereõde ei helista samal päeval tagasi või siis ei saa vastata. Patsiendil on tunne, et ta on justkui saanud oma probleemi e-kanaleid pidi edasi anda, kuid selle edasine käsitlus viibib. Paraku juhtubki vahel, et võtame patsiendiga ühendust alles kolmandal-neljandal päeval – ei ole meil ju näiteks esmaspäeviti rohkem personali probleeme lahendamas, kuid nädalavahetusega on e-kanalite vahendusel kogunenud pöördumisi kordi rohkem.

Tegelikult ei pääsenud tihti patsiendid ka eelnevalt ilma kõnekeskuse vahelülita samal päeval liinile.

Mida arvavad sellest lähenemisest töötajad?

Millegipärast ei ole kõnekeskus meie tööd kergemaks teinud. Lootused sellele olid suured. Aga samas seda aega, kus taustaks kogu aeg telefon helises, ka enam tagasi ei tahaks. Aga jah, midagi on selles lahenduses valesti.

Nimistupõhine teenindamine meeldib mulle rohkem, kuna praeguse süsteemi järgi võtab uute patsientidega tegelemine oluliselt rohkem aega. Ma ei mõista hukka patsiente, kes soovivad rääkida juba temaga eelnevalt tegelenud õe või arstiga, sest kümneminutilise kõne jooksul ei ole võimalik ennast uut patsienti puudutava infoga piisavalt kurssi viia. Mulle tundub, et praegu puudub patsientidega tegelemisel järjepidevus.

Aga samas on suures kollektiivis hea töötada – tunne, et sa ei ole üksi, annab tuge.

Mis on kõige sagedasemad probleemid, millega Teie poole pöördutakse?

Meie poole võib pöörduda peaaegu kõikide terviseprobleemidega. Võib-olla sellise erinevusega, et kuna me oleme maapiirkonna perearstikeskus ja lähim EMO, eriarstid ja haigla asuvad 30 km kaugusel Valgas, siis on meie eesmärk võimalikult palju asju kohapeal ära lahendada.

Röntgenuuringuid tehakse Tõrvas kord nädalas, labor käib igapäevaselt, aga puudub eriarstide, näiteks kirurgi, silmaarsti, konsultatsiooni võimalus.

Millised on Teie jaoks kõige keerulisemad olukorrad?

Praegu pakuvad kõige rohkem kõneainet muutunud töökorralduse suhtes rahulolematud patsiendid. Osad patsiendid tahavad hirmsasti sel teemal sõna võtta ja kui nad seda teha ei saa, siis on pahased. See on ka mõistetav, sest nad on ju aastate või aastakümnete jooksul vanal tuttaval viisil pöördunud perearstile ja nüüd on järsku kõik teistmoodi.

Töises mõttes aga on kõige raskemad käsitleda sellised olukorrad, kus on tegemist natuke keerulisemate patsientidega, kellel on kindlad veendumused, mida on raske või lausa võimatu murda. Sellega kaasneb selgituste ja kokkulepete lõputu teekond, olgu siis teemaks toitumise erisused või alternatiivsed ravimeetodid. Need olukorrad võtavad väga palju aega ja vahel lahendust ei olegi.

Aga millised hetked pakuvad kõige rohkem rõõmu?

Rõõmu teeb näiteks see, kui tänu edukale ennetustegevusele on suure terviseriskiga inimene oluliselt muutnud oma elustiili. Elustiili muutmine on väga keeruline teekond, mis on väga tulemuslik, kui see saavutada. Selle nimel tasub pingutada!

Veel toovad rõõmu meie väikesed usaldavad patsiendid, kellel ei ole tekkinud kartust või hirmu protseduuri või arstikülastuse ees. Rõõmu toob ka see, kui väga keerukas terviseprobleem leiab lahenduse ja sa tunned, et oled sellesse panustanud. Need hetked annavad igasse päeva uskumatult palju rõõmu.

Kõige rohkem rõõmu aga pakub huvitav mitmetahuline töö ja meeskonna hea sisekliima. Kõik oleks veelgi ilusam ja rõõmsam, kui töökoormus saaks paika, täitmata kohad täidetud ja tööpäeva ei peaks lõpetama teadmisega, et mitmekümned pettunud patsienti jäävad ootama järgnevaid päevi.

Mis on kolm peamist põhimõtet, millest Te oma töös lähtute?

Esiteks püüan patsiendiga saavutada alati sõbraliku kontakti. Usun, et nii on lihtsam patsiendil oma kaebusi ja kahtlusi edasi anda. Ma arvan, et liigne ametlikkus ei tule patsiendi ja pereõe suhtluses väga kasuks, pigem tekitab barjääri.

Teiseks pean oluliseks patsienti vaevava probleemi ülesleidmist ja tõstatamist. Vahel on väga keeruline patsiendi laialivalguvast jutust leida see konkreetne põhjus, miks ta üldse vastuvõtule pöördus. Aga kui me seda põhjust pole leidnud või tõstatanud, siis on lahendust veel raskem leida. Vastuvõtust peaks kokkuvõttes jääma kõlama üks konkreetne teema või põhjus, millega tegelema hakata.

Kolmandaks püüan alati oma otsustes lähtuda tõenduspõhistest soovitustest.

Lõpetuseks, mis on hea ja eduka patsiendi ja pereõe koostöö alus?

Arvan, et need võtmesõnad võiksid olla empaatia, järjepidevus ja kannatlikkus. Mulle tundub, et neid omadusi on igapäevaselt meie töös vaja ja sellele rajaneb juba kõik muu.