Pereõde Ele Mägi: võtame kõiki praktikante indiviididena

Artikkel ilmus mai Pereões. Med24 avaldab ajakirjade artikleid valikuliselt. Pereõde ja teisi meditsiiniajakirju saab tellida siit.

Kuidas jõudsite pereõe elukutseni? Mis või kes Teid selleks inspireeris?

Olen varem lõpetanud personalijuhtimise eriala Eesti Ettevõtluskõrgkoolis Mainor. Minu koolilõpetamine jäi paraku majandustsükli langusfaasi ning erialast tööd leida oli keeruline. Nii leidsin tööalased väljakutsed Tartu Tervishoiu Kõrgkoolist, kus tegelesin igapäevatööna õe eriala üliõpilaste nõustamise ja praktikate korraldamisega. Arvan, et kõrgkoolis töötades õppisin tundma õe eriala erinevaid külgi ja võimalusi ning õeks õppima inspireeriski mind eriala ise. Nii leidsingi end ühel hetkel esitamas sisseastumisavaldust õe erialale.

Soov töötada edaspidi pereõena kinnistus pereõenduse praktika käigus, kus mind inspireeris mu juhendaja ja kogu perearstikeskuse koostöö. Mulle meeldib, et peremeditsiinis töötades puutun kokku inimesega mõnikord juba alates sünnist, seetõttu olen tean patsiendi perekonda, tema perekonna harjumusi ja kogu pere geneetilist eripära, seega on mul ka rohkem taustainformatsiooni, mis mind patsientide abistamisel ja mõistmisel toetavad.

Arvan, et pereõe töö on väga mitmekülgne ning vastavalt perearstikeskuse töökorraldusele võib see olla väga erinev. Kuid me kõik lähtume oma töös patsiendi heaolust ning väga oluline on patsiendi usaldus meie suhtes. Näiteks juhtub vahel, et peame pikki telefonikõnesid mõne teise asutusega selleks, et meie patsienti ei jooksutataks ning ta saaks kõik uuringud ja analüüsid asutusest, kuhu oleme ta suunanud.

Kuidas kirjeldate nimistut, millega tööd teete? Milliseid väljakutseid see pakub?

Meie perearstikeskuse nimistu on pigem nooremapoolsem, patsiente on imikutest kuni eakateni. Igapäevaselt tegeleme haiguste ennetusega, ägedate viirushaigustega patsientide nõustamisega, laste profülaktiliste läbivaatustega ja lastevanemate nõustamisega, vaktsineerimistega, krooniliste haigete nõustamise ja jälgimisega.

Pereõena töötades tunnen, et väga oluline on end pidevalt erialaselt täiendada ning olla kursis uute ravijuhenditega. Patsientide nõustamiseks on vaja olla kursis ka käsimüügipreparaatide valikuga, inva- ja abivahendite võimalustega ning uuemate naha- ja haavahooldusvahenditega, sest nii saan tehnika ja võimaluste arenedes ja lisandudes pakkuda patsientidele parimat ning kvaliteetsemat teenust.

Leian, et suurim väljakutse pereõe töös praegusel infoajastul on patsiendid ise ja nende ise ülediagnoosimine n-ö dr Google’i abil. Vahel ongi hoopis nii, et pereõena pean omama piisavalt teadmisi, et patsiendi püstitatud diagnoosi kinnitada või ümber lükata.

Mis on need hetked, juhtumid, mis pakuvad Teile töös kõige enam rõõmu?

Pereõe töös pakuvad mulle rõõmu sündivad lapsed ning rasketest haigustest paranenud patsiendid. Rõõmu teevad olukorrad, kus minu nõustamise tulemusena on patsient muutnud oma elustiili ja tänu sellele kas langetanud kaalu, loobunud suitsetamisest või alkoholi tarvitamisest, või on ta rohkem teadlik oma haigusest ja ravimite tarvitamise vajalikkusest, et haigus ei progresseeruks.

Millised hetked on Teie töös keerulised?

Kõige keerulisem on haige lapse lapsevanema nõustamine. Sellisel juhul on lapsevanem ise ärev ja murelik ning esmalt pean suutma rahustada maha lapsevanema, et saada adekvaatset informatsiooni lapse seisundi kohta. Ka on keeruline multidiagnoosidega ja onkoloogilise haige ja tema pereliikmete nõustamine, seal on väga oluline olla empaatiline ja hea kuulaja.

Tehniliselt on keerulised telefoninõustamised ja e-kirja teel nõustamised. Siis pead sõltuvalt patsiendi kaebustest tegema triaaži ja otsustama, kas rahustada patsienti ja anda talle juhiseid sümptomite leevendamiseks, kutsuda patsient analüüsidele, suunata ta erakorralise meditsiini osakonda või vajab ta kiirabi.

Mis on need kolm peamist põhimõtet, millest oma töös lähtute?

Inimlikkus ja empaatia – kõiki patsiente, seda hoolimata nende eluviisidest, haigustest, sümptomitest ja haigusteadlikkusest, kohtlen ma alati võrdselt. Professionaalsus – pidev enesetäiendamine, selleks et pakkuda patsientidele kvaliteetset ja tõenduspõhist nõustamist. Samuti on oluline ka oskus säilitada keerulistes ja kriitilistes olukordades tasakaalukus ja rahulikkus. Kolmandaks tooksin välja koostöö, sest hea koostöö on minu töös oluline nii kolleegidega kui ka patsientidega.

Räägime patsientidest. Milliste probleemidega pereõe vastuvõtule kõige enam pöördutakse?

Meie keskuses õed roteeruvad, seega on töö väga vaheldusrikas. Vastuvõtule pöörduvad patsiendid erinevate kaebustega: ägedad ülemiste hingamisteede haigused, urotrakti kaebused, krooniliste haigustega patsiendid, nahaprobleemid – nahalööbed, sünnimärgid, nahanäsad, vajadusel teeme viirustüügaste ja konnasilmade krüoteraapiat –, kuulmislangus vaigukorgi tõttu või kõrvavalu. Seome ka haavu ja haavandeid, eemaldame haavaõmbluseid ja -klambreid, tegeleme pisikirurgiaga, näiteks sissekasvanud küüned, nahaabstsesside avamised. Lisaks teeme erinevaid uuringuid: Holter-uuringud, tümpanomeetria, spirograafia. Seega on pereõde laiapõhjaliste teadmiste ja oskustega ning peab kohanema olukorraga kiiresti, et pakkuda patsiendile professionaalset abi.

Mis on hea ja eduka patsiendi ning pereõe koostöö alus?

Ma arvan, et pereõe ja patsiendi hea ning eduka koostöö alus on vastastikune usaldus.

Kuivõrd sageli puutute kokku õeõppuritega, kes praktikal käivad? Kas tänapäeva õeõppes on mingit erinevust võrreldes Teie õppeajaga?

Aastas võtame õe- ja ämmaemanda õppekavalt pereõendusepraktikale 3–4 üliõpilast, samuti pakume töövarjupäeva Tamme Gümnaasiumi abiturientidele, et nad saaksid tutvuda õe eriala olemusega.

Ajaga on kindlasti muutunud praktika sooritamise kohad – minu õpingute ajal tegime emadushoolduse ehk rasedate jälgimise ja günekoloogiliste läbivaatuste praktika naistekliinikus ämmaemanda juhendamisel ja haige lapse õendusabi praktika lastekliinikus, praegu suunatakse sellele praktikale perearstikeskustesse.

Kuna meie keskuses pole ämmaemandat ja rasedate jälgimist meie juures ei toimu, siis emadushoolduse praktika eesmärke meil täita pole võimalik ja sellele praktikale me üliõpilasi ei võta. Haige lapse õendusabi ja pereõenduse praktikatele ootame üliõpilasi väga ja püüame alati pakkuda üliõpilastele võimalikult mitmekülgset ja kvaliteetset juhendamist, kuna pereõed tegelevad oma töös erinevas vanuses patsientidega.

Üldjuhul on üliõpilased praktiliste oskuste poolest hea ettevalmistusega. Praktikandid, kes ka õpingute kõrvalt töötavad, on käeliselt väga osavad ning vajavad vähem juhendamist. Aga on ka neid, kes vajavad rohkem tuge ja toetust. Me võtame kõiki praktikante kui indiviide ning lähtume juhendamisel õppuri enda eesmärkidest, mida ta meil enim praktiseerida sooviks. Selleks me palume alati tudengitel mõelda kolm eesmärki, mida ta meil õppida tahab, ning keskendume praktika vältel nende soovide praktiseerimisele. Sellised üliõpilased on alati rohkem motiveeritud ka koostööd tegema ja õppima. Soovime, et tudeng saaks kvaliteetselt juhendatud ja oma praktika eesmärgid täidetud.

Mis Te arvate, kas otse koolipingist tulnud õde on valmis olema pereõde?

Arvan, et miski pole võimatu, kuna üliõpilased saavad koolis väga hea ettevalmistuse, aga siiski jääb neil puudu töö- ja elukogemustest. Seega on õel, kellel varasem töökogemus ambulatoorses või statsionaarses valdkonnas, rohkem teadmisi ja oskusi pereõena töötamiseks.

Vahel võib koolipingist tulnud õele tunduda hirmutav olla tööl iga päev. Haiglavahetustega on teinekord tööpäevi nädalas vähem ning seetõttu jääb rohkem aega isiklikuks eluks ja tegevusteks perega. Kuid samas puuduvad pereõena töötades öövahetused ja ka nädalavahetused on vabad.

Koolipingist tulnud õel on kergem alustada pereõe tööd protseduuriõena, nii õpib ta alguses tundma nimistu patsiente ja kogukonda.

Mina olen töötanud Tiiu Tootsi perearstikeskuses nüüdseks kolm aastat ning õpin siiani iga päev midagi uut.