Perearstid: tallatugede väljakirjutamise reeglid on nii suvalised, et seda võib teha kõigile

Eesti Perearstide Selts ei ole rahul tervise- ja tööministri määrusega "Eesti Haigekassa meditsiiniseadmete loetelu ja meditsiiniseadme eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmise kord". Juba alates eelmise aasta algusest rahastab haigekassa tallatugesid patsientidele, kellel esineb vaagnapiirkonna (RFK järgi s740) või alajäseme (s750) raske struktuurikahjustus või sellest tulenevad liigeste, luude või lihaste funktsioonihäired (b710–749) ja kaasuvana valu igapäevasel liikumisel või haavandid ning masstoodangu tallatoed ei ole patsiendile näidustatud või on osutunud ebaefektiivseks.

Kuni 2021. aasta lõpuni hüvitas operatsiooni- või traumajärgselt patsientidele tallatugesid küll haigekassa, kuid samaaegselt hüvitas sotsiaalkindlustusamet tallatugesid vähenenud töövõime või puudega inimestele ning ka alaealistele või vanaduspensionäridele abivahendi kaardi ja tõendi alusel. Tõendite väljastamise õigus ja kogemus oli ka perearstidel.

Sotsiaalministeeriumi ravimiosakonna nõunik Maret Voore selgitab perearstide seltsile (EPS) saadetud ametlikus vastuses, et tallatugede edasise hüvitamise osas leiti koos ekspertidega, et loomaks süsteemis suuremat selgust, peaks nende rahastus liikuma haigekassasse. Meditsiiniseadmete loetelus sõnastati tingimus, mille eesmärk on tagada tallatugede väljakirjutamine patsientidele, kellel on tõsine terviseprobleem, mille kompenseerimiseks sobivad kõige paremini individuaalselt valmistatud tallatoed, mis võimaldavad arvestada patsiendi jalgade eripäradega. Hüvitamine seoti lahti puude või töövõimelanguse olemasolust võimaldamaks tallatugede kättesaadavust ka neile patsientidele, kellel on meditsiiniline vajadus, kuid ei ole määratud puuet või tuvastatud töövõime langust.

Voore rõhutab, et rakendustingimused sõnastati koostöös Eesti Taastusarstide Seltsi, Eesti Ortopeedia Seltsi, EPS-i ja Eesti Õdede Liiduga. Kehtestatud hüvitamise tingimus ei viita teadlikult konkreetsetele diagnoosidele, sest eksperdid leidsid, et alati ei pruugi diagnoosi olemasolu tähendada tõsist probleemi. Samuti ei pruugi struktuurikahjustus tähendada probleeme funktsioonis, mistõttu on vajaduse hindamine mitmetahuline.

Tulevad selgemad juhised?

Haigekassa korraldas mullu augustis koosoleku Eesti Taastusarstide Seltsi ja EPS-i esindajatega, et neid teemasid arutada. Kohtumise eesmärgiks oli vahetada kogemusi aasta algusest jõustunud tallatugede hüvitamise tingimuste muudatustega, arutada ravipraktikas tekkinud küsimusi ning võimalikke lahendusi.

Voore sõnul tõdeti, et osad arstid on uute tingimustega harjunud ning oskavad nendele tuginedes ravi määrata, samas on arste, kelles sõnastus tekitab segadust. Koosolekul otsustati, et individuaalsete tallatugede hüvitamise tingimust ei muudeta, sest see võib põhjustada segadust nendel väljakirjutajatel, kes on uue süsteemiga kohanenud. Kohtumisel leiti, et eelistatav lahendus on koostada lühijuhis, mis aitaks individuaalsete tallatugede väljakirjutamise tingimuste sõnastust paremini tõlgendada.

„Kokkuvõttes oleme seisukohal, et tallatugede määramisel on oluline arsti hinnang ja kui arst on vajaduses veendunud, siis peavad ravi määramisel haigusloos põhjendused selgelt dokumenteeritud olema,“ lisab Voore. „Nõustume, et tallatugede hüvitamise tingimuste osas võivad osad arstid vajada tõenäoliselt selgemaid suuniseid, kuid me ei pea õigeks, et hüvitamine nendel tingimustel tuleks lõpetada seetõttu, et kõik perearstid ei pruugi end valdkonnas kindlalt tunda ning neil on keeruline patsientidele ravi näidustamist või näidustamata jätmist selgitada.“

Abivahendi väljakirjutamine olgu tõenduspõhine

Eesti Perearstide Seltsi juht Le Vallikivi sellise selgitusega rahule ei jäänud. Tema sõnul peegelduvad ministeeriumi vastuses sidusrühma näilise kaasamise tunnused. Tema sõnul on tallatugesid abivahendina juba aastakümneid välja kirjutatud peamiselt ilma tõenduspõhisuseta suvaliselt valitud terviseseisundite korral peamiselt lapsevanema (ja nüüd ka tööealise isiku) surve alusel, ilma et sellel oleks vähimatki meditsiinilist näidustust.

Vallikivi sõnul põhjustab perearstide seas määruse sõnastus segadust ja kaost ning ambivalentsust väljakirjutamisel – on neid, kes kirjutavad neid lahkesti kõigile, sest ei viitsi oma õiguses veendunud kodanike, tallatugede tootjate ning teiste huvitatud osapooltega vaielda, kuid on ka neid, kes ei kirjuta üldse, sest ei saa antud sõnastuse tõlgendusest aru ning kardavad soodustingimuste määramise osas eksida ning karistatud saada.

„Samas on teiste erialade arstid end oskuslikult antud teemast taandanud või siis ordineerivad antud abivahendit peamiselt aastakümneid sisseharjunud meelevaldsuse alusel,“ jätkab ta. „Seega jõuab antud abivahend vaid väga vähestel juhtudel patsientidel, kellel see tõesti näidustatud on.“

Vallikivi tõdeb, et mullu augustis haigekassaga toimunud koosolekul küll otsustati, et eelistatav lahendus on koostada suunised, mis aitaksid ka aeglase taipamisega perearstidel tänast individuaalsete tallatugede väljakirjutamise tingimuste sõnastust paremini tõlgendada, kuid nüüd, kolm kuud hiljem pole sellist suunist veel olemas ega pole ka õhus märke, et nende suuniste ettevalmistusega oleks algust tehtud ja sinna perearste kaasatud.

Eesti Perearstide Selts on jätkuvalt seisukohal, et abivahendi kasutamine peab olema tõenduspõhine – eriti abivahendi korral, mis on käsitööna tootmise tõttu kallilt hinnastatud, aga millel puudub tõendatud eelis tööstuslikult toodetud abivahendi osas.

Vallikivi jätkas sarkastiliselt, et kuna labajalgade anatoomiliste ja füsioloogiliste loodusliku variaabelsuse tõttu on määruse sõnastus kohaldatav praktiliselt igale inimesele, siis võiks napi arstliku ressursi säästmise huvides olla kõigil ravikindlustatud isikutel vaikimisi kehtiv tallatugede retsept kaks korda aastas retseptikeskuses olemas ning kui kodanikul huvi siiski puudub, siis ta lihtsalt ei osta neid välja.