Perearst Iia-Ulvi Raid: läksin rahuliku südamega pensionile
27 aastat perearstina töötanud Võru Arsti perearst Iia-Ulvi Raid andis pärast inkubatsiooni-aastat oma nimistu üle noorele perearstile Indrek Viilile ning jätkab ise keskuse juhatajana. Dr Raid sõnab, et inkubatsioonprogrammis osalemine on tema jaoks esmakordne kogemus ning palju vaeva see ei nõudnud. Ta leiab, et inkubatsiooniaasta on hea võimalus ühendada omavahel noore perearsti värsked teadmised ja vanema perearsti kogemused.
Artikkel ilmus algselt ajakirja Perearst 2024. aasta septembrinumbris.
Septembris võttis Teie nimistu inkubatsiooniprogrammi raames üle kolleeg Indrek Viil. Kuidas ülevõtmine läks?
Uue perearsti Indreku jaoks ei muutunud praksise ülevõtmisest midagi – ta töötab meie perearstikeskuses residendina juba koroonaperioodi algusest alates. Toona oli meil asendusarsti vaja ning õnnestus ta meile tööle saada.
Loobute tööst perearstina. Kuidas on plaanitud Teie edasine tegevus?
Meie keskuses töötab kokku 12 arsti, kes kõik ei ole n-ö ühe mütsi all. Meie osaühing töötab siin kokku kolme nimistuga – meil on kolm arsti, kuus õde, registraatorid, puhastusteenindaja ja ka mina, sest jään juhatajana osalise koormusega tööle. Jään tööle, et teised arstid saaksid keskenduda ainult meditsiinitööle, muud tööd, mis tegemist vajab, on päris palju. Jään vajadusel perearstina ka asendustööd tegema, näiteks kui mõni arst on puhkusel.
Mis Te arvate, kui palju hakkab juhataja töö Teil aega võtma?
Kirju pean jälgima iga päev ja paar korda nädalas pean kohapeal olema. Meie osaühingus on 13 inimest ja ilma juhita ei saa.
Uus perearst jõudis teieni läbi inkubatsiooniprogrammi. Palun rääkige lähemalt inkubatsioonikogemusest.
Meie jaoks oli inkubatsioonprogrammis osalemine esmakordne, seega ei osanud ma sellest midagi oodata. Palju vaeva ma ise nägema ei pidanud, sest Indrek oli meile tulles juba väljakujunenud arst.
Inkubatsiooniaasta tähendas meie jaoks seda, et tema tegi meie keskuses perearstina täiskoormusega tööd ja mina osalise koormusega, kuna olin ka vahepeal haige. Pean ütlema, et Indrek sai oma tööga ideaalselt hakkama. Kui oli vaja midagi omavahel konsulteerida, siis sai ka see kenasti tehtud – meil oli siis tänu inkubatsioonile tööl neli arsti. Aga jah, põhimõtteliselt on Indrek teinud oma iseseisvat tööd väga edukalt ning olnud täiesti valmis arst.
Ainus, mis on minu hinnangul kõikidel ülikoolilõpetajatel puudulik, on kõik keskuse majanduslikku poolt puudutav. Mul on väga kahju, et selle õpetamine ülikoolis on selgelt puudulik, sest see omakorda tekitab noortes ärevust, ja tundmatu tõukab neid eemale. Kujutan ette, et kui ikka majanduslikust poolest midagi ei tea, siis sa perearsti nimistut väga endale võtta ei taha, eriti kui pead üksinda tegema FIE tööd. Arvan, et see on väga suur takistus.
Omal ajal meie muidugi pidime hüppama tundmatus kohas vette – ja me ka hüppasime, muud teha ei olnud –, kuid tänapäeval võiks majandusliku poole ja lepingute teemat ülikoolis rohkem selgitada. Jah, kui sul on tervisekeskus, siis võib-olla teeb keegi selle ära, ja kui sul on osaühing, siis võtab keegi selle enda kanda, aga kui sa oled FIE ja proovid sellega hakkama saada – ma näen vahel ka õhtul kell 10 akendes veel tulesid põlemas ja arste tööd tegemas.
Milliseid õppetunde on inkubatsiooniaasta Teile andnud? Mida olete saanud teineteisele õpetada?
Noor perearst on alles ülikooli lõpetanud ning tal on nii värsked teadmised, kasvõi uuemate ravimeetodite mõttes. Samas meil, vanematel perearstidel on suured kogemused. Kas noor ka meie kogemustest kasu saab, on juba tema otsustada, kuid nende kahe kombineerimine annab väga hea tulemuse.
Kuidas on olnud Teie ja noore perearsti omavaheline suhtlemine? Kas põlvkondade erinevus on tunda andnud?
Ütleks, et siinkohal ei ole oluline põlvkondade erinevus, vaid isikutevaheline erinevus – mõni inimene on kinnisem kui teine. Indrekuga suhtlus on läinud hästi, sest ta on rahulik ja tasakaalukas inimene. Natukene tuleb veel kohaneda ja harjuda ühise eesmärgi nimel töötamisega, ja olgem ausad, ainsa mehena naiste seltskonda tööle tulemine ei ole ka lihtne. Meie majas on küll õnneks noori meesarste veel, aga ma ei tea, kuivõrd nad omavahel suhtlevad.
Kas on erinevusi noorema ja vanema generatsiooni vaadetes ja kui suured need erinevused on?
Kindlasti on erinevusi, kuid aluspõhimõtted on ikka samad, mida meile ülikoolis õpetati. Mis mind natukene häirib, on see, et kui minu põlvkond eelistab suhelda patsientidega vahetult, siis noored tahavad rohkem suhelda õe vahendusel, samuti eelistavad nad helistamist ja meilitsi suhtlemist. Tunnen selle nimistu patsiente 25 aastat ja rohkem ning meie vahetu suhtlemine rõõmustab mõlemat osapoolt. Paljud praegused lapsevanemad tulid minu nimistusse, kui olid ise alles lapsed.
Kuidas patsiendid sellesse suhtuvad, et neil perearst vahetus?
Tuba oli lilli täis ja valasime ka pisaraid. Aga küll nad harjuvad, muud üle ei jää. Nad on uue perearstiga ju ka kokku puutunud – seda võimaldab inkubatsiooniaasta päris hästi.
Võib öelda, et meespatsiendid on rõõmsad, et uus arst on meesarst, kellele julgemalt oma probleemidest rääkida, naised samas vajavad natukene harjumist meesarstiga.
Jääte tööle osalise ajaga. Kas Teil tekib juurde ka rohkem vaba aega? Mida Te sellega ette võtate?
Ma käin laulmas, mul on viis lapselast, kaks majapidamist – kodu ja suvila. Ütleme nii, et tegelikult mul aega üle ei jää.
Lõpetuseks, kas soovitate inkubatsiooniaasta kogemust ka teistele kolleegidele?
Kindlasti soovitan! Mina läksin rahuliku südamega pensionile. Arvan, et neil, kes lähevad pensionile nii, et puudub järeltulija, on see protsess väga raske.