Perearst Evelin Raie: ülekaal ja rasvumine on väga emotsionaalne teema

Artikli autor: Järveotsa Perearstikeskuse perearst Evelin Raie

Hiljuti lugesin Tervise Arengu Instituudi (TAI) kodulehel 2021. aastal avaldatud artiklit (1), mille alusel on ülemäärase kehakaaluga 30% algklasside õpilastest. Tsiteerides TAI uuringut: „Probleem suureneb koos vanusega: kui esimeses klassis on ülekaaluga õpilaste osakaal 27%, siis neljandas klassis juba 33%. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) kasvunormide järgi olid Eestis kõigist uuritavatest lastest 2% alakaalulised, 68% normaalkaalulised, 18% ülekaalulised ja 11% rasvunud.”

See on kohutavalt suur hulk lapsi, kellest paljud võtavad ülekilod kaasa ka täiskasvanuikka. Ja piiri sellele epideemiale esialgu ei paista. Augusti alguses käis minu juures tervisekontrollis viie aasta vanune tütarlaps, kes kolmeaastasena oli kaalugraafiku 90. protsentiilil, kaks aastat hiljem aga graafikust välja taevastesse kõrgustesse liikunud. Kaalutõusu ei olnud lapse ema enne vastuvõtule pöördumist kuidagi probleemiks pidanud. Nüüd andis must-valge graafiku väljaprint aluse edasiseks aruteluks ja loodetavasti ka mõneks elustiilimuutuseks.

Kaal muutub tavaliselt oluliseks siis, kui laps – enamasti juba teismeline – hakkab aduma, et ta ei vasta ühiskonna iluideaalidele. See võib kaasa tuua alaväärsuse, lisaks kiusamisobjektiks muutumise. Füüsilisi kaebusi on minu nimistus olevad ülekaalulised noorukid pigem harvemini esitanud, kuigi anamneesi alusel võib aimu saada, et kehalise koormuse taluvus on kehvem kui eakaaslastel.

Ma pole küll statistikat teinud, aga tunnetuslikult arvan, et kõige enam pöördub kaalumurega vastuvõtule naisi vahemikus 25–45 eluaastat. Paljudel on ülekilod lisandunud pärast sünnitust. Kirjeldatakse erinevaid võtteid (imedieete, liikumist, toidulisandeid, paastulaagreid jm), mis ei ole efektiivseks osutunud. Esimesel kohtumisel on need naised sageli pisarais, kuna kaalutõus näib olevat nende kontrolli alt väljas. Selle vanuserühma naistel ei ole alati muid terviseprobleeme, kuigi hüpertoonia, rasestumise raskused ja hüperkolesteroleemia on võrdlemisi sagedased. Pöördumise põhiline põhjus ei ole seotud kaasuvate haigustega, vaid just sooviga saavutada ilus kehakuju ja atraktiivne välimus. On muidugi ka neid, kel on lähisugulaste hulgas 2. tüüpi diabeeti, südamehaiguseid ja liigeseprobleeme, mida naised ennetada soovivad.

30–50 aasta vanused ülekaalulised mehed on minu jaoks kõige heterogeensem ja keerulisem vanuserühm. Kohe tuleb ette kolm meest, kes aastase elustiilimuutusega on alla võtnud 20–30 kg ja seda muutust ka säilitada suutnud. Motivaatoriks on olnud kõrgenenud vererõhk, kehv üldine enesetunne ja hirm raskete haiguste ees.

On ka neid, kes kaaluteemaga ei haaku ja elustiili muuta ei taha. Küsimusele, kas võiks kaaluda loobumist igapäevasest limonaadi joomisest ja karbist Geisha kommidest, olen saanud näiteks vastuse „Mulle meeldib nii ja ma ei ole valmis midagi muutma!“.

Enamik meestest on siiski valmis aruteluks ja korduvate kontrollide käigus selgub, et mõni muudatus on ka tehtud – mis väärib samuti kiitust.

Ülekaal ja rasvumine on väga emotsionaalne teema ja endiselt tunnen, et sellest rääkimine võib olla raske nii patsiendile kui ka meditsiinipersonalile. Samas on inimesed muutunud avatumaks. Kindlasti on sellele kaasa aidanud esmalt diabeedi, kuid nüüd ka rasvumise raviks mõeldud turule tulnud uued ravimid. GLP-1 agonist semaglutiid on jõudnud massidesse ja patsientidelt saadud info alusel jagatakse kogemusi nii Facebooki gruppides kui ka mujal sotsiaalmeedias.

Siit tekib minu jaoks eetiline dilemma. Ühelt poolt on meil nüüd patsientidele pakkuda midagi enamat kui põhimõte „söö vähem, liigu rohkem“ – on midagi, mis annab lootust neile, kes on aastaid lahendusi otsinud. Teisalt peab mõtlema, kellele ja millal seda ravimit soovitada või kirjutada. Tabletile või süstile lisaks peaks inimene siiski jätkama tervislike elustiilivalikutega, vahel oleks vaja kaasata psühholoog – kardan, et siin on meil nõustamises veel tõsiseid vajakajäämisi. Lisaks, kui kaua peaks või võiks inimene kaalulangetavat ravimit kasutama?

Ülekaalu langetamise nõustamises on mul veel palju õppida – nii vestlustehnika kui ka praktiliste soovituste poole pealt. Samas saan inimese ära kuulata ja proovida välja selgitada kaalutõusu mõjutavaid tegureid ning paika panna üldise tegevusplaani. Ühe olulise momendina tahan välja tuua selle, et ülekaaluline ei ole kuidagi halvem kui mitte ülekaaluline. Me kõik väärime viisakat ja austavat suhtumist, meil kõigil on oma ainulaadne geneetiline taust, riskiprofiil ja vahel taustaks ka väga keerulised elusündmused. Miks konkreetsel inimesel kaal tõuseb ja kuidas seda pidurdada, saab selgeks hea koostöö käigus.

Inkretiinidel põhinev ravi on tõenäoliselt tulnud, et jääda. Samas on teatav talupojatarkus ikkagi vajalik: süst ja burger ei peaks ikkagi käima käsikäes.

6. oktoobril toimub diabeedikonverents „Ülekaal ja rasvumine“, kus räägime ülekaaluga seotud probleemidest läbi erinevate erialade vaate. Täpsem programm ja registreerimisinfo on leitav siit!