Peeter Ross: radioloogia areng on väga kiire ja liigub aina enam mitmemõõtmelise pildi esitamise suunas

Eesti ja Ida-Tallinna Keskhaigla (ITK) radioloogia hetkeseisust rääkis ITK Sõnumite tarbeks haigla teadusosakonna juhi, TalTechi professori, kogu karjääri vältel radioloogina töötanud ning tulevasi radiolooge koolitanud Peeter Rossiga kommunikatsioonispetsialist Sven Sommer.

Milline on Eesti radioloogia hetkeseis ja mis seda iseloomustab?

Radioloogia oli esimene meditsiinivaldkond, mis läks analoogselt väljundilt ehk siis paberilt, pliiatsilt ja filmilt täielikult üle digitaalsele platvormile. Täna tundub väga normaalne, et meil ei ole enam suuri ümbrikke röntgenülesvõtetega, aga see praktika on praegu täiesti tavaline veel mitmes Euroopa riigis. Meil on ainuvaldav digitaalne aparatuur, mis toodab pilte, arhiveerib neid ning võimaldab kommunikeerida üle Eesti.

Kõige kitsam on inimestega, nii nagu igal pool tervishoius. Palgavahe Soomega on siiski oluliselt vähenenud. Veel kümme aastat tagasi oli see kümnekordne, täna halvimal juhul kolme-, parimal juhul isegi mitte kahekordne. Vaatamata sellele käib ikkagi päris palju radiolooge Soomes tööl – kaks-kolm nädalat siin, üks nädal seal.

Milles personalipuudus peaasjalikult avaldub?

Uued digitaalsed tehnoloogiad (näiteks PCD – photon counting detector, footonite loendamise detektor) ja aparaadid nõuavad palju tarku radioloogiatehnikuid. Ühe röntgenaparaadiga teeb radioloogiatehnik 50–100 uuringut päevas.

Meil tuleb uut tehnoloogiat pidevalt nii palju juurde, et kogu aeg on vaja juurde ka koolitatud radioloogiapersonali.

Kus asub ITK Eesti radioloogiakaardil?

Meie haigla moodustab umbes kümnendiku Eesti haiglaravist nii mahult kui ka töötajate arvult. Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja Tartu Ülikooli Kliinikum on kahepeale 50%, meie oleme kolmandana selles rivis. Oleme väga selgelt pildil nii mahult kui ka kvaliteedilt.

Meid eristab teistest haiglatest ehk radioloogide suhteliselt mitmekesisemad oskused. Ei ole eriti võimalik väga spetsiifiliselt spetsialiseeruda, sest meie radioloogid peavad olema ka ööpäevaringselt valves, kus tuleb aru saada nii vastsündinu kopsupildist kui suuta läbi viia menetlusradioloogilisi protseduure.

Täna räägime radioloogiast kui digitaalsest röntgenist, ultrahelist, kompuutertomograafiast ja magnetresonantstomograafiast, mammograafiast ja angiograafiast. Milline on nende tehnoloogiate kasutuse osakaal ITK-s?

Veidi üle poole uuringutest on röntgenuuringud – need on lihtsad ja neid on palju. Seejärel tulevad mahult ultraheli ja kompuutertomograafia, mida on 15%, alla 10% on magnetresonantstomograafiat ning mõni protsent nukleaarmeditsiini ja menetlusradioloogiat.

Millised on radioloogia uuemad arengud?

Uuemate arengute puhul võib vaadata kolmes suunas: aparatuur, andmeteadus ja inimesed.

Aparatuuri osas uueneme pidevalt. Kui tööd alustasin, siis käisime, suu lahti ja vaatasime, mis Soomes on, ning unistasime, et saaks ka ultraheliaparaadi või midagi sellist. Täna, kui käin Saksamaal või USA-s, näen, et meil on samasugune aparatuur – oleme maailmatasemel!

Üsna uus ja huvitav valdkond on andmed ja nende – nii pildi- kui patsiendiandmete – kasutamine masinõppes. Varem või hiljem peame andma rohkem ülesandeid otsustustugedele ja uutele andmeteadusest tulenevatele vahenditele. Selles peitub suur perspektiiv, aga see väärib juba eraldi artiklit.

Kolmas komponent on inimesed, eriti küsimus, kuidas motiveerida inimesi meie haiglasse tulema. See on kõige keerulisem ja järjepidevust nõudev töö. Täna mingil määral radioloogias kõrvaltvaatajana saan nentida, et meil ITK-s on radioloogias väga tugevad juhid ja ka noori tuleb päris hästi peale.

Kui oluline teema on radioloogias täna kiirgusdooside vähendamine?

Kiirgusdooside küsimus on radioloogias alati aktuaalne ja meie jaoks lõppematu valgustustöö. Radioloogias on kaks meetodit, mis ei baseeru ioniseerival kiirgusel: ultraheliuuringud ja magnetresonantstomograafia. Nende uurimismeetodite peale tuleks alati mõelda noorte patsientide puhul, kelle potentsiaalne kiirguskahjustuse risk on suurem.

Kaks meetodit, mis kätkevad endas ioniseerivat kiirgust, on röntgendiagnostika koos kompuutertomograafia, mammograafia ja angiograafiaga ning nukleaarmeditsiin.

Teoreetiliselt oleks hea, kui ultraheli- ja magnetuuringute osakaal tõuseks ning röntgen- ja nukleaaruuringute osakaal väheneks, aga päriselus need meetodid täiendavad üksteist. Üks meetod näeb ja teine ei näe läbi luu, üks näeb ja teine ei näe läbi gaasi, üks näeb teravamat kujutist, teine jälle, kus toimub intensiivsem ainevahetus.

Millised on arengud radioloogias 3D- ja 4D-lähenemises? Milliseid lisavõimalusi need loovad?

3D- ja 4D-pildistamine ja kuvamine on kahtlemata radioloogias aina arenev suund. Kaldun teemakäsitlusest pisut kõrvale, aga TalTechis oleme kasutanud 3D-prinditud elundimudeleid abivahenditena menetlusradioloogia õpetamisel.

Võtame kompuutertomograafia andmekogumi, paneme selle 3D-printerisse, prindime välja neeruvormi, millesse valame želatiini ja grafiiti ning saame inimese neeru kuju ja struktuuriga mulaaži, mille peal saab proovida nii „torkimist“ kui proovide võtmist ultraheli või röntgenoskoopia kontrolli all.

3D- ja 4D-mudelitega konkureerib virtuaalne lähenemine. 3D- ja 4D-mulaažide eesmärk on, et raviarst ja ka patsient saaksid aru, kus haigus täpselt asub – näiteks, siin on maks, milles on haigus, aga kus see täpselt asub, kui suur see on, kuidas on maksa veresoontega seotud? Selleks on prinditud 3D-mudel väga hea, kuid arstid küsivad: mida sa sellega jändad, tee mulle parem see mudel arvutiekraanile! Aga arvutiekraanil ei saa paraku harjutada nõelaga torkimist, mis on samuti vajalik ja tõstab taktiilset tundlikkust.

Kokkuvõtteks – areng on väga kiire ja liigub aina rohkem mitmemõõtmelise pildi esitamise suunas.

Kas radioloogia kasutab täna oma töös ka virtuaal- ja liitreaalsuse ning muid vahendeid ja meetodeid?

Virtuaalreaalsuse prille me ei kasuta. Ekraanil on aga olemas 4D-mõõde, mis tähendab, et on olemas kolm mõõdet ning lisaks saab pilti ka „keerutada“ ehk ajamõõde.

Millised on radioloogia seosed molekulaarpildistamise ja genoomikaga?

See on aktuaalne teema, millesse on haaratud nii nukleaarmeditsiin kui molekulaarkuvamine, aga ka genoomika riskiskoorid.

Kui vaadata geeniteaduse arengut Eestis, siis nii palju raha pole Eesti teaduses kuhugi valatud kui sellesse valdkonda. Aga ellu on rakendatud miinimumfraktsioon ehk sisuliselt mingisugust praktilist kasu meil sellest igapäeva arstinduses veel palju ei ole.

Geneetika ja meditsiin ei ole isegi kokku poolt sellest, mis meie tervist mõjutab. Olulised on ümbritsev keskkond, haridus, sotsiaalne keskkond, harjumused ja eluviis. Hetkel oleme algstaadiumis, kuidas nende arusaamadega süsteemselt arvestada.

Kui täpne on tänapäeval radioloogiapilt?

Röntgenipilt on väga täpne, sellel on hea ruumiline lahutusvõime, aga halb ainelahutusvõime, mis tähendab, et röntgenpildil näeme nelja halli varjundit: luu, pehmekude, õhk ja rasvkude. Röntgeni täpsus on umbes 0,1 mm.

Samas me röntgenpildil ei erista, kas haige on jäme- või peensool ning rindkeres ei saa tuvastada, milline südameõõs on tõbine. See eest saame väga täpsed tulemused luude puhul, kus näeme luumurdu millimeetrise täpsusega.

Magnetresonantstomograafiaga teeme väga hästi vahet erinevatel pehmetel kudedel, näeme, kus on lihas ja kus närv, kus üks või teine elund, aga lahutusvõime on millimeetri või isegi mõne millimeetri tasemel.

Nukleaarmeditsiinis on ruumiline lahutusvõime hoopis vilets, võib-olla poole sentimeetri kanti, aga me näeme väga täpselt, kui seal on mingid ainevahetuse muutused. Näiteks, et on 1–5-millimeetrine sõlm ja kui seal ei ole ainevahetust, siis saame olla suhteliselt kindlad, et see ei ole vähk.

Seepärast ongi oluline kombineerida erinevaid radioloogia meetodeid, et jõuda võimalikult täpse diagnoosini.

Millised on radioloogilise informaatika edusammud: pildiandmete parem haldamine, kiirem juurdepääs ja paremad analüüsivõimalused?

Eesti on maailmas tõesti ainulaadne, et meil ongi pildid kättesaadavad kõikidele, kellel on õigus neid näha, ja seda juba sisuliselt 2005. aastast. See võimekus on meie igapäevatööd palju muutnud. Me ei pea tegema topeltuuringuid – patsiendile Rakverest on uuringud tehtud juba kohapeal.

Tundub elementaarne ja me kõik oleme sellega harjunud, aga kui ma Saksamaal Regensburgi kõrgkoolis loenguid andsin, siis küsiti, et kas pilt ei olegi CD peal – tähendab, et siis hoopis mälupulgal? Seal ei mõelda, et inimene kannab kaasas turvalist võtit andmebaasi sisselogimiseks ja kõik andmed on keskselt kättesaadavad, mitte igaüks ei kanna neid endaga kaasas.

Milline on olukord menetlusradioloogias?

Menetlusradioloogias on ITK Eesti üks edumeelsemaid haiglaid. Meie arstid teevad kõiki üldisi protseduure, mida on vaja teha. Tänu sellele on meil ka väga tugev õppebaas ja residendid. Menetlusradioloogia on kasvav trend ja loomulikult ka aina suurenev majandusharu.

Asja mõte on selles, et vältida inimese lõhkilõikamist ehk sekkuda raviprotseduuri menetlusradioloogiaga, mis tähendab, et erinevaid kuvamismeetodeid kasutades viiakse vajalikud instrumendid või ravivahendid inimesse võimalikult väikese nahalõike kaudu.

Menetlusradioloogial on inimese seisukohalt väga selged eelised. Võiks arvata, et siin me konkureerime kirurgidega, aga vastupidi – me täiendame teineteist. Mõlemad valdkonnad liiguvad selles suunas, et inimest vähem lõhki lõigata.

Millised on radioloogiaõppe väljakutsed?

Oluline on teha siin laias laastus vahet arstiõppel ja õendusvaldkonna õppel. Mõlemad on väga olulised, et radioloogilisi uuringuid ja protseduure üldse teha saaks.

Oluline on märkida, et „tiimi“ lisanduvad ka insenerid ja füüsikud ning klienditeenindajad, ja viimase, kuid mitte kõige vähemolulise meeskonnaliikmena IT-spetsialistid – kui meil on ekraan must, on ka tuju must ning patsiendi jaoks kõik must, ilma hallide varjunditeta.