Patsientide kukkumisriski hindamine Ida-Viru Keskhaiglas Pilootprojektist võib saada hästi toimiv süsteem

Süsteemi tutvustab haigla patsiendiohutuse spetsialist Jana Lullu. Ida-Viru Keskhaigla kodulehel avaldatud intervjuu autoriks on Mihhail Tammearu. Avaldame sellest kokkuvõtte.

Kukkumisriski hindamiseks võeti kasutusele punased (kõrge risk) ja oranžid (keskmine risk) randmepaelad. Kui patsiendid liiguvad ühest üksusest teise, oskavad töötajad randmepaela värvi jälgides kukkumisriskiga arvestada.

Kukkumisriski hindamiseks kasutatakse täiskasvanutel Morse ja lastel Humpty Dumpty skaalat.

“Patsiendiohutus on valdkond, kus saab alati juurutada uusi parendusmeetmeid, mille vajadust ei pea tingimata tekitama konkreetne juhtum. Oluline on tasapisi luua süsteem, mis kõige paremal moel kaitseb patsiente,” selgitas patsiendiohutuse spetsialist Jana Lullu.

Patsiendiohutussüsteemi loomine baseerub valdavalt ennetustegevustel. Olles analüüsinud Maailma Terviseorganisatsiooni statistilisi andmeid, erinevaid patsiendiohutusjuhtumeid ning töötajate vaatlusi ja patsientide kogemusi, leiti, et tervishoiuasutustes esineb sageli juhtumeid, mis on seotud patsientide kukkumistega.

“Tegime ajurünnaku ja leidsimegi praktilise viisi kukkumiste ennetamiseks meie haiglas,” viitas Lullu. “Kõiki kukkumistega seotud juhtumeid ei saa kahjuks täielikult vältida, kuid eesmärgiks on vähendada nende arvu.”

Kes ja kuidas määrab kukkumisriski?

Patsiendi kukkumisriski määravad eespool nimetatud skaalade alusel õed. Skaalad arvestavad kuue peamise komponendiga: kukkumised haigusloos, diagnooside arv, liikumisabivahendite olemasolu, intravenoossete ravimite manustamine, patsiendi kõnnak ja vaimne tervis.

Vastavalt tuvastatud riskiastmele kinnitab õde patsiendi randmele punase (kõrge risk) või oranži (keskmine risk) randmepaela. EMO-s hinnatakse kukkumisrisk kas madalaks või kõrgeks.

Randmepaela eesmärk on mitteverbaalselt teavitada haigla töötajaid patsientide kukkumisriskist. Nii saavad töötajad ilma kellegi käest küsimata vajaliku info kätte. Näiteks, kui hooldaja transpordib patsienti ühest kohast teise või paigutab voodisse, arvestab ta kukkumisriskiga ja teab, kuidas tegutseda. Kõrge kukkumisriskiga patsiendid vajavad suuremat tähelepanu, detailsemat juhendamist ja sagedasemat järelevalvet.

“Kukkumisrisk võib patsiendi haiglas viibimise ajal muutuda. Sestap oleme kokku leppinud, et patsiendi hindamine kordub iga kolme ööpäeva tagant. Lisaks tuleb kukkumisrisk ümber hinnata, kui patsient kukub. Kui patsient viiakse üle ühest osakonnast teise, siis toimub info relevantsuse tagamiseks uues osakonnas reeglina ka kukkumisriski ümberhindamine. Sel juhul ei kehti nn kolme ööpäeva kokkulepe,” selgitas Jana Lullu.

Kukkumisriski vähendavad tegevused

Lullu sõnul on tegevusi, mis kukkumisi vähendada aitavad, palju: tutvustada patsientidele osakonna ruume ja võimalusi turvaliseks liikumiseks, õpetada ja julgustada kasutama palatis olevat häirenuppu, tagada takistusteta ligipääs voodile ja WC-le, tagada piisav valgustus ööpäevaringselt, asetada isiklikud asjad patsientide vahetusse käeulatusse, paigutada voodi madalaimasse asendisse, soovitada kanda libisemisvastase talla ja kindla kinnitusega jalanõusid, selgitada terviseseisundist tulenevaid kukkumisriske, õpetada, kuidas käituda kukkumise korral ja nii edasi.

Kukkumisi ennetavad tegevused eeldavad haigla töötajatelt koostööd, eriti õdede ja hooldajate vahel. Ning koostöös tuleb Jana Lullu sõnul keskenduda just suhtlemisele.

“Praegu näen, et projekt edeneb ootuspäraselt. Suhtlen palju kolleegidega erinevatest osakondadest, kogun põhjalikku tagasisidet, auditeerin tegevusi ja tulemusi, vajadusel teen ettepanekuid tegevuste korrigeerimiseks. Kuna tegemist on hiljuti alustatud projektiga, on praegu veel üsna vara sellele hinnangut anda. Arvan, et vähemalt aasta lõpuni tuleb koguda andmeid, vaatlusi teha ja vahetulemusi analüüsida. On olemas eeldused, et pilootprojektist koorub välja hästi toimiv süsteem,” lõpetas Jana Lullu lootusrikkalt.