Patsiendi elulõpu tahteavalduse ümber on palju segadust

“Kui on väga palju õnne, siis patsiendi elulõpu tahteavaldus võib toimida nii, nagu patsient seda soovis, aga praktikas on väga palju komistuskohti, kust patsiendi testament edasi ei jõua,” rääkis advokaadibüroo NOVE meditsiiniõiguse vandeadvokaat Maret Kruus konverentsil „Surm“.

Kruusi sõnul toimib tahteavaldus juhul, kui see jõuab tervishoiutöötajani, on usaldusväärses vormis, selge sisuga ja selle üle puuduvad vaidlused, näiteks lähedastega.

Vastavalt kehtivale õigusele on patsiendil õigus otsustada, et talle otsustusvõimetus olukorras enam ravi ei osutata. “Küll leiavad aga kõik ühteviisi, et meie õigusregulatsioon ei ole praegu väga selge ja tekitab vaidlusi. Kõik ei saa ühteviisi aru sellest, kuidas peaks tahteavaldus rakenduma,” nentis Kruus.

Suurim probleem on praegu see, et ei ole kohta, kus hoida elulõpu tahteavaldusi niimoodi, et need reaalselt toimiksid. “Patsiendi vaates ongi suurim mure see, et nad avaldavad oma tahte ära, aga selle tahtega reaalsuses ei pruugita arvestada. Arstide poolt on suurim mure ja väljakutse aru saada, mida nad võivad usaldada. Mida nad peaksid tegema, kui lähedased väidavad üht, patsient on aga dokumendis väitnud midagi muud.”

Patsiendi testamendi regulatsioon tuleneb võlaõigusseaduse üldisest nõusoleku regulatsioonist, mille järgi võib üldjuhul osutada patsiendile ravi üksnes tema nõusolekul. “See üldine patsiendi isikuautonoomia põhimõte kehtib ka selleks olukorraks, kus patsient on otsustusvõimelisena oma tahte ära avaldanud ja nüüd tuleb rakendada olukorras, kus ta enam ei saa oma tahet avaldada.”

Tahteavalduse vorm

Seadusesäte ei täpsusta, millises vormis peaks olema avaldatud patsiendi tahe, et sellega peaks arst arvestama või et ta tohiks sellest lähtuda. Kruus leidis, et kui on tegemist üldise elulõpu tahteavaldusega, siis on dokumenteerimise kohustus justkui olemas. “Samas kui seda pole kuhugi panna, siis on ka raske ette heita selle mittedokumenteerimist. Heast tavast lähtudes võiks üritada seda kohta leida kas enda tervishoiuasutuse infosüsteemis või e-tervises. Saan aru, et see on üks probleemkoht.”

Tahteavaldus peaks olema dokumenteeritud nii, et patsient on andnud sellele allkirja. 2018. aastal kehtima hakanud määruse järgi tuleb tavapärases olukorras, kus patsient enda huvides olevast ravist keeldub, võtta patsiendilt allkiri. “Mulle tundub, et kui patsient tahab keelata tema huvides olevat ravi tulevikus, natuke kaugemaks etapiks, siis see vorminõue ei saa olla nõrgem, vaid ka selliseks olukorraks peaks olema patsiendi allkiri. See vorminõue peaks olema küllaltki tugev, sest me räägime ikkagi elust ja surmast. Selleks, et see dokumenteeritud tahteavaldus hiljem kuidagi oleks usaldusväärne, peab see olema ka usaldusväärses vormis,” selgitas Kruus.

Aktsepteeritav on ka notariaalne vorm, sest notar määrab kindlaks, et just see inimene tegi tahteavalduse ja ta oli sellel hetkel, kui ta avalduse tegi, otsusevõimeline.

Seega – kuigi seaduses pole öeldud, millises vormis peab olema avaldatud tahe, siis usaldusväärne saab ikkagi olla patsiendi poolt allkirjastatud ja tervishoiuteenuse osutajale esitatud või notariaalne vorm. “Kuigi kohtupraktikat ei ole, siis ise ei julgeks küll teisi vorme usaldada,” nentis Kruus.

Kas patsienti peab nõustama?

Kerkib ka küsimus, kas patsienti tuleb nõustada, kui ta palub abi elulõpu tahteavalduse koostamisel. Kuigi õigusaktidest sellist spetsiifilist kohustust ei leia, siis üldine nõustamiskohustus on nii võlaõigusseaduses kui ka perearstide tööjuhendi määruses, mis kohustab tervishoiuteenuse osutajat patsienti nõustama, temaga vestlema, selgitama mingite protseduuride tagajärgi jmt. “Saan väga hästi aru, et siin on palju probleeme. Selleks ei ole ressurssi ja aega, ega ka piisavalt koolitusi,” möönis Kruus.

Nõustamiskohustusega tuleb ka küsimus, kuidas saab arst aru, et patsient on otsusevõimeline. “Hetkel selle kohta mingit õigusregulatsiooni ei ole. See on arsti enda otsus. Saan aru, et see on väga keeruline otsus. Võimalik, et siin on vaja mingisugust juhendit, kui elulõpu tahteavalduse teema päriselt rohkem praktikasse läheb.”

Kas tahteavaldust tuleks otsida?

Kas praegu peaks arst hakkama patsiendi elulõpu tahteavaldust otsima? “Õigusaktidest leiame, et see tahe tuleb vastavalt võimalustele selgitada välja patsiendi omaste kaudu. Seaduse kommentaar ütleb, et ka muudest allikatest.Mulle tundub, et see on hetkel arstkonna enda määrata, milline see nõutav standard on. Millistes olukordades peaks ikkagi mingeid dokumente läbi vaatama, et seda tahet välja selgitada. Õigusaktid siin rohkem edasi ei aita,” rääkis Kruus ja lisas, et kui arstiteaduse tase nõuab,et konkreetse raviga seotud dokumendid vaadatakse läbi, siis võib olla, et seal on ka patsiendi keeldumine mingiks tuleviku olukorraks.

Kas tahteavaldust peab järgima?

Kui patsiendi elulõpu tahteavaldus on jõudnud arstini, kas seda võib siis usaldada või mitte? Kruusi sõnul tuleb lähtuda avalduse vormist ja sisust, et otsustada, kas seda peab järgima. “Minu hinnangul on kehtiva õiguse kohaselt arstidel ka õigus otsustada sisu üle – kas see on miski, mida peab konkeetses olukorras järgima. Parem muidugi oleks, kui see paindlikkuse võimalus oleks ka õigusaktides otseselt nimetatud, et meil kõigil oleks rohkem teadmist ja kindlust.”

Kõige konfliktsem olukord tekib siis, kui tahteavalduses on kirjas üks, aga patsiendi lähedased väidavad midagi muud. Ka siis peab lõpliku otsuse tegema advokaadi hinnangul arst.

“Kui vaadata seadust, siis mulle tundub, et elulõpu tahteavaldus ja patsiendi lähedaste seisukohad on mõlemad ühed tõendid teiste hulgas, mis annavad infot patsiendi tahte kohta. Lõpliku otsuse selle kohta, kumb on parasjagu veenev, saaks teha ikkagi arst, sest olukordi võib olla erinevaid. Võib olla, et patsiendi tahteavaldus on väga vana või ebaselge. Olukorrad on vahepeal muutunud, samal ajal on patsiendi lähedastel väga veenev info, kuidas patsient on just hiljuti rääkinud midagi muud. Selline mõningane paindlikkus otsuse tegemisel on minu hinnangul olemas ja peab jääma ka edaspidi. Selles olukorras ma arstina dokumenteeriksin, millest ma lähtusin otsuse tegemisel, mis tundus mulle selles olukorras veenev,” soovitas Kruus.

"Meditsiin ja õigus” veebiseminaride sarja raames toimub 6. detsembril seminar "Ravivead ja kaebevõimalused". Lisainfo ja registreerimine SIIN.