Pärast kerget COVID-19 põdemist sagedamini püsima jäävad sümptomid
Rootsi tervishoiutöötajate uuringus selgus, et umbes ühel inimesel kümnest esinevad kaheksa kuud pärast kerget COVID-19 põdemist ikka veel mõõdukad-rasked sümptomid, mis nende elukvaliteeti oluliselt mõjutavad.
COMMUNITY (COVID-19 Biomarker and Immunity) uuringus jälgitakse COVID-19 põdemise järgselt tekkivat pikaajalist immuunsust. Kokku 323 kergelt COVID-19 põdenud haiglatöötajat haarati uuringusse 2020 aprillis-mais ja neil on vereproove võetud iga nelja kuu möödumisel. Nende andmeid kõrvutatakse 1072 töötajaga, kes ei ole COVID-19 põdenud. Põdenute mediaanvanus oli 43 aastat ja 83% neist olid naised. Uuringust jäeti välja need, kes olid COVID-19 põdenud raskelt, samuti jäid kontrollide hulgast välja need, kes uuringu alguses olid seronegatiivsed ja vahepeal nakatusid.
Selgus, et 26%-l COVID-19 põdenutest esines vähemalt üks mõõdukas-raske sümptom, mis kestis enam kui kaks kuud. Võrdlusgrupis oli selliseid kaebusi 9%-l. Tööd või sotsiaalset või kodust elu negatiivselt mõjutavaid sümptomeid esines 11%-l COVID-19 põdenutest ja 2%-l kontrollgrupist. Kauaajaliste sümptomite püsimajäämine näib olevat sagedasem naiste hulgas.
Kõige sagedamini püsisid lõhnataju kadu, väsimus, maitsetaju kadu ja düspnoe. Kuigi lõhna- ja maitsetaju kadu võib näida tühine, omab see pikas perspektiivis negatiivset mõju tööle, sotsiaalsele ja kodusele elule.
Oluline on teada ka, et kognitiivseid probleeme nagu mälu- ja keskendumisraskused, tervishoiutöötajatel ei leitud. Asümptomaatilise nakkuse läbi teinutel pikaajalisi sümptomeid ei leitud.
Seega jääb märkimisväärsel osal madala riskiga ja kergelt COVID-19 põdenud inimestest pikaajaliselt püsima rida erinevaid sümptomeid, mis mõjutavad igapäevast elu. Tervishoiutöötajad ei pruugi olla esindav kogu elanikkonna suhtes. Pikalt püsima jäävate sümptomite patofüsioloogia ei ole veel selge.
Havervall S, et al. Symptoms and Functional Impairment Assessed 8 Months After Mild COVID-19 Among Health Care Workers. JAMA. 2021 Apr 7. doi: 10.1001/jama.2021.5612.