Ortoreksia – kui tervislikust toitumisest saab kinnisidee

Artikkel, mille autoriks on Tartu Ülikooli Kliinikumi arst-resident psühhiaatria erialal Madli Paas, ilmus ajakirja Lege Artis 2024. aasta novembrinumbris. Lege Artise ja teiste ajakirjade tellimusi saab vormistada SIIN.

Kuigi ortoreksianimelist diagnoosi ei leia me RHK-10-st, RHK-11-st ega DSM-V-st, on see praegu käsitletav toitumishäire alajaotusena „muud täpsustatud söömishäired“. Ortoreksiale on iseloomulik eelkõige toidu kvaliteedi ja puhtuse suhtes väljenduv äärmuslik perfektsionism, mitte niivõrd äärmuslikud muutused toidu kvantiteedis nagu teiste söömishäirete korral (2).

Ortoreksiaga inimesel on selge eristus „õige” ja „vale” toidu vahel, mille järgimisel ollakse iseendaga väga ranged. Tervislikust toitumisest võib saada häire, kui see muutub kinnisideeks, põhjustades ärevust ja süütunnet iga „eksimuse” korral menüüs. Ülemäärane mure toidu koostisosade, päritolu ja valmistamise pärast ning hirm haiguste ees, mis võiksid „valest” toitumisest tekkida, on olulised kriteeriumid haiguse tuvastamisel. (3).

Ortoreksia levimus

Ortoreksia esinemissagedus varieerub märkimisväärselt sõltuvalt uuritud populatsioonist. Üldpopulatsioonis võiks hinnangute kohaselt levimus jääda 4–8% vahele. Näiteks on Itaalias hinnatud ortoreksia levimuseks 6,9% (6). Soo põhjal on ortoreksiasse haigestumine naiste ja meeste seas enam-vähem võrdne (4).

Erinevatele sihtrühmadele keskendudes võime saada väga eriilmelisi vastuseid: näiteks on leitud, et tervishoiu- ja toitumisvaldkonna töötajate seas on esinemissagedus märkimisväärselt suurem, jäädes 28–76% vahele. (6).

Ortoreksia näib olevat tavapärasest sagedasem riikides ja rühmades, kus on suur rõhk tervislikel eluviisidel, samuti spordi- ja tervishoiutöötajate seas, keda mõjutavad tervist puudutavad ühiskondlikud ootused ja ideaalid (7).

Tervislikkuse ja haiguse vahel on õhkõrn piir

Tegelikkuses on tervisliku toitumise ja ortoreksia vahelist piiri sageli keeruline tõmmata. Ortoreksia algab tavaliselt positiivse kavatsusega parandada eluviisi ja tervist, kuid viib äärmusliku käitumise ja piiranguteni, mis kahjustavad elukvaliteeti. Näiteks ei suuda ortoreksiaga patsiendid süüa tihti restoranides või sõprade ja lähedaste valmistatud toitu, ilma et oleks eelnevalt viinud läbi põhjaliku analüüsi, millest pakutud toit koosneb ning mida sisaldab. Äärmuslikel juhtudel võetakse ka vanavanemate sünnipäevale või lähedase pulma kaasa enda valmistatud toit, mis on ilmne näide sellest, et sotsiaalne funktsioneerimine on häirunud. (2)

Enamasti pole ortoreksia korral võimalik tugineda vaid nihetele kliinilistes analüüsides või muudele kindlatele mõõtmisvahenditele, nagu näiteks kaalumine. Olulisem on koguda täiendavat teavet patsiendi lähedastelt, et mõista paremini ortoreksiaga kaasnevat käitumismustrit ja võimalikke mõjusid sotsiaalses ja tööalases elus. (4)

Ortoreksia korral võivad patsiendid sarnaselt teiste söömishäiretega kogeda süütunnet, ärevust ja häbi, kui toitumisega ei kulge kõik plaanipäraselt. Kinnis­idee tervisliku toidu suhtes võib samuti mõjutada isiklikke ja sotsiaalseid suhteid, kuna ortoreksiaga inimesed väldivad tihti olukordi, kus nad tunnevad, et ei suuda oma toitumisreegleid järgida, samuti võivad nad hinnata teisi inimesi nende toitumisvalikute põhjal.

Kuna puuduvad kindlad diagnostilised juhised, kujuneb diagnoos sageli arsti subjektiivse hinnangu ja kliinilise intervjuu tulemuste põhjal, mistõttu patsiendid ei pruugi seda aktsepteerida (5).

Sarnasused ja erisused teiste psühhiaatriliste haigustega

Söömishäirete kategoorias on orthorexia nervosa’l kõige rohkem sarnasusi anorexia nervosa’ga. Mõlemale haigusele on iseloomulik mõtete hõivatus toiduga seotud teemadest, kuid eesmärgid on erinevad. Anoreksia korral keskendutakse peamiselt kehakaalu langetamisele ja toidu koguse piiramisele eesmärgiga saavutada kaalulangus. Ortoreksia korral on fookus toidu kvaliteedil ja „puhtusel”. Anoreksia puhul on alatoitumus ja kehakaalu langus ka diagnostilised kriteeriumid, samas ortoreksia korral võivad need küll vähesel määral esineda, aga funktsioneerimise häirumine toimub eelkõige psühhosotsiaalsel tasandil. Mõlemale häirele on iseloomulikud sellised isiksuseomadused nagu perfektsionism ja kontrollivajadus. Võimalik on ka ortoreksia üleminek anoreksiaks ja vastupidi. Korraga neid häireid diagnoosida ei saa. (8)

Kirjanduses on korduvalt püütud ortoreksiat käsitleda ka kui üht obsessiiv-kompulsiivse häire (OKH) alaliiki. Ortoreksia sarnaneb OKH-ga kontrollivajaduse, ärevuse ja korduvate rituaalsete tegevuste poolest. Nii obsessiiv-kompulsiivse häire kui ka ortoreksia korral esineb sundkäitumist (näiteks toiduvaliku põhjalik planeerimine ja ettevalmistamine), mis leevendavad ärevust või ebamugavust. Ortoreksia erineb aga selle poolest, et OKH-ga inimesed tajuvad sageli oma käitumist häirivana ja soovivad seda muuta, samas kui ortoreksiaga inimesed usuvad sageli, et nende toitumisvalikud on tervisele kasulikud ja mõistlikud. (10)

Kuidas ortoreksiat diagnoosida?

Sarnaselt teiste söömishäiretega saab orthorexia nervosa’t diagnoosida vaid juhul, kui see kahjustab inimese tervist, segab funktsioneerimist ja halvendab elukvaliteeti (3).

Tavaliselt kasutatakse ortoreksia hindamiseks kliinilist intervjuud koos mitmete hindamisvahendite ja mõõdikutega. Paljud uuringud ja kliinilised juhendid kasutavad abivahendina ORTO-15 küsimustikku, mis on mõeldud ortoreksia sümptomite tuvastamiseks. ORTO-15 kasutamine on vaieldav, kuna selle täpsus on vähene ja see annab sageli valepositiivseid tulemusi. Lisaks on küsitav selle küsimustiku psühhomeetriline usaldusväärsus, kuna see ei suuda arvestada patsientide individuaalsete kultuuriliste eripäradega. (2)

Alternatiivselt on loodud ka muid hindamisvahendeid, näiteks Düsseldorfi ortoreksia skaala (DOS) ning Terueli ortoreksia skaala (TOS), mis pakuvad täpsemaid hindamisvõimalusi, kuid ka need pole praegu laialdaselt standardiseeritud ja aktsepteeritud ortoreksia diagnoosimiseks. Kliinilise intervjuu oskuslik läbiviimine ja anamneesi kogumine lähedastelt on diagnoosi täpsustamisel kriitilise tähtsusega. (4)

Ortoreksia käsitlus ja ravi esmatasandil

Ortoreksia sümptomite eiramine tervishoiu professionaalide poolt on sage viga, sest enamasti keskendutakse oma töös just tervislike eluviiside propageerimisele. Ennetustööd on selle häire korral keeruline teha, sest see läheb tihti vastuollu sisemise moraalikoodeksiga. Kuidas soovitada patsiendile õhtusöögiks salati asemel hamburgerit?

Sageli satuvad ortoreksiaga inimesed meditsiinilise tähelepanu alla alles siis, kui neil juba esinevad füüsilised või sotsiaalsed komplikatsioonid, näiteks mikrotoitainete puudus või sotsiaalsete-, töö- ja/või paarisuhete halvenemine. (9)

Märkamine, põhjalik anamnees

Perearst võiks võimalusel alati pöörata tähelepanu patsientide toitumiskäitumise muutustele, sealhulgas toiduvalikute järjest rangematele piirangutele, intensiivsele keskendumisele toidu kvaliteedile ja puhtusele, samuti toiduainete elimineerimisele. Sageli kaasnevad käitumuslike muutustega ka psühholoogilised aspektid, nagu ärevus, süütunne ja pinge, kui patsient ei suuda järgida oma toitumisreegleid . Sarnaselt teiste söömishäiretega võib patsientidel olla raskusi seisundi objektiivsel tajumisel, seetõttu võivad nad probleeme eitada või vähendada. Tegemist on psühhiaatrilise haigusega, kus lähedaste antud info kipub olema täpsem kui patsiendi enda oma. (9)

Diagnostilised tööriistad

Perearstid saavad kasutada esmase hindamisena näiteks ORTO-15 küsimustikku, mis võtab suhteliselt vähe aega ning aitab tuvastada ortoreksia tendentse. ORTO-15 skoorimine põhineb vastustel, mis on esitatud neljal valikulisel skaalal: alati, sageli, mõnikord ja mitte kunagi. Väiksemad skoorid on ortoreksia suurema riski näitajad. Kindlasti ei asenda mõõtevahend aga põhjalikku anamneesi võtmist. Sarnaselt teiste söömishäiretega peaks ka ortoreksia korral jälgima vereanalüüse. Analüüsidest võiks saada mõnikord infot söömiskäitumise häirumise kohta ka väga rangete piirangute korral, hinnates elektrolüüte, Hgb-d, WBC-d, neutrofiile, transaminaase, kreatiniini, valku, albumiini, ferritiini, vitamiinide ja mineraalainete taset, kolesteroolinäitajaid. Samas ei välista analüüside normileid ortoreksia võimalikkust. (5)

Usalduslik kontakt, psühhoedukatsioon

Püsiv usalduslik kontakt patsiendiga on ortoreksia puhul võtmetähtsusega. Perearst võib pakkuda tuge ja teavet toitumise paindlikkuse kohta, rõhutades, et tervislik toitumine ei pea olema äärmuslik. Psühhoharidus võib aidata patsiendil mõista, kuidas liigne tervislikkuse taotlemine võib paradoksaalselt põhjustada terviseprobleeme (9).

Ravi

Ortoreksia ravi hõlmab sageli multidistsiplinaarset lähenemist, milles osalevad arstid, psühhoterapeudid ja toitumisspetsialistid. Ravi alustamine võib olla keeruline, kuna ortoreksiaga patsiendid võivad olla ravimite suhtes vastumeelsed ja vajada psühholoogilist tuge oma kinnisideedega toimetulemiseks. Ravi võib hõlmata kognitiiv-käitumisteraapiat, et vähendada perfektsionistlike ootusi iseendale ja muuta mõtlemismustreid. Vajadusel võib kasutada ka antidepressante (esmavalikuna SSRI-sid), et leevendada ärevust ja obsessiiv-kompulsiivseid jooni. (2)

Kokkuvõte

Sarnaselt teiste söömishäiretega on orthorexia nervosa tervist kahjustav, inimese funktsioneerimist ja elukvaliteeti segav haigus, mis õige käsitluseta kahjustab tervist.

Tegemist on keerulise ja mitme­tahulise häirega, mille sümptomid kattuvad mitme teise psühhiaatrilise häire sümptomitega, kuid millel on samas oma unikaalsed jooned, mis keskenduvad toitumise kvaliteedile ja tervise ideaalidele. Selle haiguse korral on suurim proovikivi ühtse diagnostilise algoritmi loomine ning patsientide motiveerimine muutma käitumismustreid. Ortoreksia parem mõistmine aitab tervishoiutöötajatel haigust varases järgus paremini tuvastada ja diagnoosida, vähendades seeläbi hilistagajärgede teket.

Kasutatud kirjandus

1. Bratman S. Health food junkie. Yoga J 1997; 136: 42–50.
2. Jonathan R. Scarff. Orthorexia Nervosa: An Obsession With Healthy Eating. Fed Pract 2017 Jun; 34 (6): 36–39.
3. American Psychiatric Association. Diagnostic and statistical manual of mental disorders: DSM-5-TR. 5th edition. Washington (DC): American Psychiatric Association Publishing; 2022
4. Lopez-Gil, Tarraga Lopez. Overall proportion of orthorexia nervosa symptoms: A systematic review and meta-analysis including 30 476 individuals from 18 countries. 2023
5. T.M. Dunn, S. Bratman. On orthorexia nervosa: A review of the literature and proposed diagnostic criteria. Eat Behav 2016; 21: 11–17.
6. Bundros J, Clifford D, Silliman K, Neyman Morris M. Prevalence of orthorexia nervosa among college students based on Bratman’s test and associated tendencies. Appetite 2016; 101: 86–94.
7. J.R Scarff. Orthorexia nervosa: An obsession with healthy eating. Fed Pract. 2017; 34: 36–39.
8. Galmiche, Déchelotte, Prevalence of eating disorders over the 2000–2018 period: A systematic literature review. Am J Clin Nutr 2019; 109: 1402–1413.
9. Keski-Rahkonen, A, Charpentier P, Viljanen P, Medicina. Söömishäired, juhised lähedastele. Helsingi; 2011.
10. Donini, Barrada, A consensus document on definition and diagnostic criteria for orthorexia nervosa. Eat. Weight. Disord EWD 2022; 27: 3695–3711.