Organismi ainevahetuse uurimine aitab paremini mõista veresoonte haiguste teket ja kulgu

Autor: Alice Lokk, kommunikatsioonispetsialist meditsiiniteaduste valdkond, Tartu Ülikool

Ülevaate üks autoritest, Tartu Ülikooli vasoloogia professor Jaak Kals ütles, et arterite lupjumine on väga pahaloomulise kuluga aterosklerootiline südame- ja veresoonte haigus. "Jala veresoonte lupjumist esineb maailmas enam kui 230 miljonil inimesel ning neil on suurem risk tõsisteks südame- ja veresoonkonnahaiguste tüsistusteks võrreldes teiste ateroskleroosihaigetega. Haigus võib progresseerudes viia alajäsemete amputeerimiseni, mis halvendab oluliselt elukvaliteeti ja on suur sotsiaalmajanduslik koormus ühiskonnale. Tänapäeval kasutusel olevad ravivõimalused on aga suhteliselt väheefektiivsed."

Kalsi sõnul sõltuvad haiguse kliinilised ilmingud arterite ahenemise ulatusest. Seega võivad need ulatuda asümptomaatilisest ateroskleroosist, mis esineb enamikel patsientidest, kuni alajäset ohustava isheemia ja gangreenini. "Sümptomaatiliste haigete seas on kõige tavalisemaks kaebuseks vahelduv lonkamine, mille täpsed tekkemehhanismid pole siiani täielikult mõistetavad ning selle tõenduspõhised ravivõimalused on endiselt piiratud."

Jaak Kalsi sõnul on vahelduva lonkamise korral alajäsemete verevarustus füüsilise koormuse ajal häiritud. Selle põhjuseks võivad olla nõrgem verevarustus, kerge põletik, veresoonte sisekihi ehk endoteeli talitlushäired, väikeste veresoonte kehv töö ja lihaskahjustused. "Korduv pingutusest tingitud verevarustuse häire ja selle taastumine põhjustavad jalgade lihastes muutusi, mis halvendavad lihaste tööd ja vastupidavust."

Müopaatia ehk lihase funktsiooni häirete tekkes mängivad Jaak Kalsi sõnul neil haigetel olulist rolli mitokondrite probleemid. Mitokondrites toodetakse suhkrust ja rasvhapetest energiat lihaste, närvisüsteemi ja kõikide teiste elundkondade tarbeks. Üheks mitokondrite probleemide peegeldajaks on muutused atsüülkarnitiinide ainevahetuses – need on rasvhapete ainevahetusega seotud ühendid, mis aitavad energiatootmisel rasvhappeid mitokondritesse transportida.

"Ateroskleroosiga patsientidel on veres ja lihastes leitud rohkem atsüülkarnitiine – mida rohkem, seda lühemalt nad suudavad valu tundmata kõndida. Lisaks rasvade töötlemise probleemidele ei suuda nende lihasrakud ka süsivesikutest piisavalt hästi energiat toota. Uuringud on näidanud, et veres leidub muutusi mitmete ainete, näiteks aminohapete, energiatootmise vaheühendite ja rasvade koostisosade tasemes," selgitas Kals.

Kõhuaordi aneurüsm

Samuti on väga oluline südame- ja veresookonnahaigus kõhuaordi aneurüsm ehk keha suurima veresoone laienemine. Jaak Kals selgitas, et selle haiguse korral suureneb kõhuaort üle 30 millimeetri. See võib osutuda eluohtlikuks seisundiks, sest haiguse süvenemisel ja hiljaks jäänud kirurgilise ravi korral võib kõhuaort rebeneda. "See on juba väga kõrge suremusega seisund ja seetõttu on haiguse varane avastamine ja ravi eluliselt tähtis."

Enim on ohustatud üle 60-aastased mehed. Kuna haigus kulgeb enamasti ilma sümptomiteta ja puuduvad verest määratavad haigustunnused ehk biomarkerid, siis ainus võimalus kõhuaordi aneurüsmi varajaselt avastada on teha aordist ultraheliuuring sõeluuringul.

Sõeluuring on kulutõhus ja vähendab suremust ning selle pilootprojektiga on Eestis juba ka alustanud. Sõeluuringu tulemusena diagnoositakse ka rohkem väiksemaid aneurüsme, mis ei vaja veel operatsiooniga sekkumist.

"Tänasel päeval pole aga lisaks aordi läbimõõdule ühtegi teist teaduspõhist kliinilist parameetrit, mille alusel saaks kõhuaordi aneurüsmi progresseerumise riski hinnata. Seetõttu on väga vaja biomarkereid, mis annaksid täpsemat teavet kõhuaordi aneurüsmi kujunemise ja progresseerumise kohta, et saaks ravi õigel ajal planeerida," sõnas Kals.

Tartu Ülikooli, Leideni Ülikooli ja Uppsala Ülikooli teadusgrupp uurib, kuidas ainevahetus ja veresoonte töö on seotud haiguste arenguga, et leida uusi varajasi haigusmärkide näitajaid ja võimalusi täpsemaks raviks.

"Arterite lupjumise tekkepõhjuste uurimisel on seni peamiselt keskendutud sellele, kuidas madalapõletikuline seisund, oksüdatiivne stress ja vereringe muutused omavahel seotud on. Palju vähem on teada, kuidas kahjustatud jäsemes toimuvad oksüdatiivsed ja ainevahetuslikud protsessid on seotud arterite töö ja vereringe muutustega," lisas ta.

Professor Kalsi teadusgrupi üheks täpsemaks uurimisfookuseks on ainevahetuse ühendite määramine otse reiearterist ja –veenist. Kalsi sõnul aitab see hinnata, kui palju neid aineid alajäsemes tekib või ära kasutatakse. See meetod eristab huvipakkuvate biomolekulide taseme muutusi isheemilises jalas keha üldistest vereringe muutustest, andes täpse ülevaate uuritava piirkonna patofüsioloogiast.

"Isheemilise alajäseme põletiku ja ainevahetuse protsesside parem mõistmine on oluline, kuna ateroskleroosihaigetel on ravi- ja progostikavõimalused piiratud," lausus Kals.

Teadusgrupi senised uurimustulemused on juba näidanud, et kohalike ainevahetusprotsesside hindamine alajäsemes annab täpsema info isheemilise koe seisundi kohta kui vaid süsteemse veenivere analüüsimine. Hetkel käivad uuringud, mis hindavad, kuidas need ainevahetuse ja veresoonte näitajad on seotud ateoskleroosi prognoosiga.

"Kõhuaordi aneurüsmi ehk aordi laiendi korral tehtud ainevahetusanalüüs näitas, et haigetel oli nelja aminohappe ja nelja fosfatidüülkoliini tase oluliselt madalam kui tervetel. Samas ei leitud ühtegi ainet, mis aitaks eristada kiiresti ja aeglaselt kasvavaid aneurüsme," ütles Kals.

Kalsi sõnul aitab ainevahetuse täpsem uurimine veresoontehaiguste teket ja kulgu paremini hinnata, luues seeläbi efektiivsemaid võimalusi neid haiguseid praktikas käsitleda – uutest ravisihtmärkidest kuni personaliseeritud diagnostika ja prognostikani.

Ülevaade "Metabolic Aspects in Vascular Practice" avaldati ajakirjas European Journal of Vascular and Endovascular Surgery. Teadusrühma kuuluvad professor Jaak Kals Tartu Ülikoolist, kaasprofessor Jan H. Lindeman Leideni Ülikoolist ja professor Dick Wågsäter Uppsala Ülikoolist.