Optimaalne viis südamepuudulikkuse riski hindamiseks diabeediga patsientidel

Uuringus osalesid seitsmest kogukonnapõhisest kohordist diabeediga patsiendid, kellel alguses ei olnud südamepuudulikkust. Uuritavatel kasutati kas ühe- või kaheastmelist sõelumist. Üheastmelise sõelumise käigus võidi kasutada kas SP kujunemist ennustavat WATCH-DM-i riskiskoori (punkte annavad kehamass, vanus, hüpertensioon, kreatiniin, HDL-kolesterool, diabeedi kontroll, QRS-i kestus, müokardiinfarkti või aortokoronaarse šuntimise anamnees), NT-proBNP määramist, kõrgtundlikku troponiini (hs-cTn) määramist või ehhokardiograafilist uuringut (vasaku koja laienemine, vasaku vatsakese hüpertroofia või diastoolne düsfunktsioon).

Suure riskiga patsiente püüti üles leida ka kaheastmelise sõelumisega, kus kasutati kolme võimalikku kombinatsiooni eelnevatest:

1. WATCH-DM-i riskiskoor ja NT-proBNP määramine,
2. NT-proBNP määramine ja hs-cTn-i määramine,
3. NT-proBNP määramine ja ehhokardiograafia.

Iga kombinatsiooni korral võeti teine uuring täpsustavana kasutusele alles siis, kui esimesega klassifitseeriti patsient väikse riski gruppi. Kui esimene hinnatav parameeter andis patsiendile juba suure riski, siis teise uuringu juurde edasi ei liigutud.

Viis aastat kestnud jälgimisperioodi järel hinnati, kui palju SP-juhtusid õnnestus erinevate sõelumisstrateegiate korral ennustada. Samuti arvutati välja, kui mitut patsienti tuleks ravida või sõeluda, et hoida viie aasta jooksul suure riskiga patsientidel varase SGLT2 inhibiitori alustamise abil ära üks SP-juht. Hinnati ka erinevate sõelumisvariantide maksumust.

Uuringukohordis oli 4889 osalejat (48% naisi), kellel oli 2. tüüpi diabeet, kuid ei olnud olulist aterosklerootilist kardiovaskulaarhaigust. Viieaastase jälgimisperioodi möödumisel oli neist 6%-l kujunenud südamepuudulikkus. Ühe SP-juhu ärahoidmiseks tuleks SGLT2 inhibiitoriga ravida 43 suure riskiga patsienti. Kui üheastmeliseks sõelumiseks kasutati NT-proBNP määramist, oli vaja ravida 22 suure riskiga patsienti ühe SP-juhu ärahoidmiseks; ehhokardiograafia kasutamisel oli sama arv 37. Samal ajal pandi märkimisväärne hulk SP diagnoose nendele, kes üheastmelise sõelumise käigus olid hinnatud SP suhtes väikse riskiga patsientideks (29% ehhokardiograafia ja 47% hs-cTN-i kasutamise korral).

Kaheastmelise sõelumisega klassifitseeriti suure riski gruppi suurem osa (75–89%) nendest, kellel kujunes viie aasta jooksul välja SP. Kaheastmelisel sõelumisel oli suure riski gruppi jäänutel 3–3,6 korda suurem risk SP kujunemiseks võrreldes väikse riski hinnangu saanutega. Kaheastmeliste stsenaariumite korral tuleks ravida 30–32 patsienti, et hoida ära üks SP-juht. Samas tuleks sõeluda 45–61 patsienti, et üks SP-juht ennetava ravi abil ära hoida.

Kulud olid aga erinevate kaheastmeliste kombinatsioonide korral märkimisväärselt erinevad: riskiskoori ja NT-proBNP kasutamisel 1061 USD; NT-proBNP ja hs-cTn-i kasutamisel 2894 USD; NT-proBNP ja ehhokardiograafia kasutamisel lausa 16 358 USD.

Seega võiks WATCH-DM-i skoori ja NT-proBNP kooskasutamise abil usaldusväärselt ja kõige optimaalsema hinnaga leida üles need 2. tüüpi diabeediga patsiendid, kellel on suur risk lähiaastatel südamepuudulikkuse kujunemiseks ja kellel oleks preventiivse raviga võimalik SP ära hoida või edasi lükata.

Allikas: Patel KV, et al. Optimal Screening for Predicting and Preventing the Risk of Heart Failure Among Adults With Diabetes Without Atherosclerotic Cardiovascular Disease: A Pooled Cohort Analysis. Circulation. 2024 Jan 23; 149 (4): 293–304. doi: 10.1161/CIRCULATIONAHA.123.067530.