Õiguskantsler leidis Tartu vangla ravitingimustes mitmeid puudujääke

Õiguskantsleri nõunikud kontrollisid Tartu Vanglat ja vanglate psühhiaatriaosakonda 4−6. mail, andes sellest vanglale ka ette teada. Kontrollkäigul keskenduti üksikvangistuses viibivate inimeste, eakate kinnipeetavate ja vahistatute ning vanglate psühhiaatriaosakonna patsientide olukorrale. Kuigi nii mõnigi varasem puudujääk oli kõrvaldatud, leiti ikkagi palju muret tekitavat.

Kontrollkäigul selgus, et ka meditsiiniosakonnas on hulk vabu töökohti. Sestap ei pruugi kinnipeetavatele ja vahistatutele olla vajalik abi nii kättesaadav, kui see peaks olema. Siiski ei pea patsiendid näiteks hambaarsti vastuvõttu ootama kuni pool aastat, nagu varem võis juhtuda, vaid pääsevad vastuvõtule kiiremini (umbes kuu aja jooksul).

Meditsiinilise abi kättesaadavust on püütud parandada 2022. aastal pereõdede töökorralduse muutmisega nii, et pereõed käivad vangla üksustes nüüd iga päev. See on kiiduväärt lahendus, sest aitab kinnipeetavatel otse (ja mitte valvuri ega inspektor-kontaktisiku kaudu) tervishoiutöötajaga suhelda ja enda muredele kiiremini lahendust saada. Kahetsusväärne on aga see, et ehkki pereõed käivad vangla üksustes iga päev, ei jälgi nad omal algatusel üksikvangistuses viibivate inimeste terviseseisundit. Meditsiiniosakond ei ole teadvustanud üksikvangistusega kaasneda võivad kahjulike mõjusid inimese tervisele ega ole seoses sellega enda töös võrreldes 2020. aastaga midagi muutnud. Kuna üksikvangistuses olijaid ohustavad eeskätt psühholoogilised kahjulikud tervisemõjud, on soovitav,
et neid vaataks regulaarselt läbi ka vaimse tervise õe teadmiste ja oskustega spetsialist.

Õiguskantsler leiab, et vanglal tuleks astuda samme meditsiiniosakonna vabade töökohtade täitmiseks. Vangla tervishoiutöötaja peaks iga päev külastama üksikvangistuses viibivaid inimesi ning hindama nende seisundit.

Esmane tervisekontroll

Kontrollkäigul osalenud tervishoiuekspert leidis, et vaimse tervise spetsialist tuleks kaasata tervisekontrolli, mis tehakse kinnipeetavale ja vahistatule vanglasse saabumisel. Lisaks võiks eksperdi hinnangul võtta kasutusele vaimse tervise küsimustikud, mida inimene saab täita iseseisvalt või vajadusel meditsiinitöötaja abiga. Nii on võimalik varakult märgata esimesi psüühikahäire tunnusmärke, häire süvenemise ohtu või enesevigastamise ohtu.

Kontrollkäigul selgus, et kinnipeetav või vahistatu isoleeritakse teistest, kui ta keeldub C-hepatiidi analüüsist. Arvestades seda, et C-hepatiit on vere ja sugulisel teel leviv haigus, ei ole eksperdi arvates inimese isoleerimine selleks vajalik ega ka meditsiiniliselt põhjendatud. Eelkõige peaks inimest teavitama haiguse leviku viisidest ja sellest, kuidas haiguse edasist levikut piirata.

Kontrollkäigul selgus veel, et vanglas ei tehta B-hepatiidi analüüse, kuigi see levib samamoodi nagu C-hepatiit. CPT (piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee) on aga korduvalt rõhutanud (nt CPT 2023. aastal antud soovitused Austriale), et vanglasse saabumisel peab inimesele pakkuma võimalust anda proov nii HI-viiruse, C- kui ka B-hepatiidi kindlaks tegemiseks. Ekspert leidis, et vanemaealiste või eelnevate südamepatoloogiatega inimeste rutiinsete uuringute alla võiks kuuluda ka elektrokardiograafia (EKG) uuringu teostamine.

Õiguskantsler leiab, et tervisekontrolli, mis tehakse kinnipeetavale ja vahistatule vanglasse saabumisel, on oluline kaasata ka vaimse tervise spetsialist. Soovitatav on kasutusele võtta vaimse tervise küsimustikud. Vanglasse saabumisel peab inimesele pakkuma võimaluse teha test muu hulgas B-hepatiidi suhtes. Inimese isoleerimine selle tõttu, et ta keeldub teatud uuringutest, peab olema meditsiiniliselt põhjendatud.

Inventar ja ravimid

Eksperdi hinnangul on meditsiiniosakonna vastuvõturuumid tänapäevased ja vajaliku varustusega. Enamasti teevad arstid ja õed kõik sissekanded digitaalselt. Protseduuride toas on olemas erakorralisteks olukordadeks töökorras EKG aparaat, kardiomonitor, defibrillaator, aspiraator ning kohver elustamiskomplektiga, kuhu kuuluvad nii vajalikud ravimid kui ka hingamisteede kaitsevahendid. Samuti on osakonnas olemas abivahendite varu (nt kargud). Meditsiiniosakonnas on röntgeni- ja ultraheliaparaat, mis võimaldavad kohapeal teha vajalikke uuringuid. Lisaks on olemas laboratoorsete analüüside tegemise aparaadid.

Vanglas on ka südame äkksurma korral tegutsemiseks AED elustamisaparaadid (automated external defibrillator). Vestlustes vanglaametnikega tekkis aga kahtlus, et nad kõik ei tea, kus elustamisaparaadid asuvad ja kuidas neid tuleb kasutada.

Vanglas on lai valik ravimeid. Tunnustamist väärib, et on varutud ka ravimeid (nt amiodaroon), mida kasutatakse sagedasemate südame rütmihäirete (kodade virvendusarütmia) korral, et patsiendi abistamiseks ei peaks tingimata kiirabi kustuma. Mõni üksik ravim oli ka aegunud.

Õiguskantsler leiab, et elupäästvate aparaatide asukoht ja nende kasutamise peamised põhimõtted peaksid olema vanglaametnikele selged. Vanglal tuleks tagada, et ravimipinalisse ei satuks aegunud ravimeid.

Konfidentsiaalsuse nõue

Vestlustest meditsiinitöötajatega ja kinnipeetavatega selgus, et meedikud võtavad sageli patsiente vastu valvuri juuresolekul. Eksperdi hinnangul on selline olukord arsti ja patsiendi suhte seisukohast taunitav. Vastuvõtu korraldamine sellisel viisil ei ole kooskõlas kinnipeetava kui patsiendi privaatsuse austamise ja konfidentsiaalsuse põhimõtetega. Kui meedik peab oluliseks, et vastuvõtul kasutataks täiendavaid turvameetmeid (nt vanglaametniku juuresolek), tuleks seda eraldi põhjendada. Õiguskantsler on korduvalt sellele vanglate tähelepanu juhtinud.

Konfidentsiaalsuse põhimõtet tuleb vanglas järgida ka kinnipeetavatele ja vahistatutele ravimite jagamisel. Ravimite jagamise tava ei ole Tartu Vanglas võrreldes 2020. aastaga muutunud. See tähendab, et nimelistesse ravimipinalitesse valmis pandud ravimeid jagavad kinnipeetavatele ja vahistatutele endiselt valvurid. CPT tegi selle kohta Eestile etteheiteid juba 2014. aastal ja viimati 2019. aastal.

Õiguskantsler leiab, et meditsiinitöötajatel tuleks ka vanglas hea seista arsti ja patsiendi usaldussuhte eest ning järgida tervishoiuteenuseid osutades privaatsuse ja konfidentsiaalsuse põhimõtteid. Vanglal tuleks kinnipeetavatele ja vahistatutele arsti määratud ravimite andmine korraldada ümber nõnda, et ravimeid jagaksid üksnes tervishoiutöötajad.

Palatid

Ekspert on seisukohal, et osa kambrid, mida meditsiiniosakond kasutab ka statsionaarse õendusabiteenuse (4 voodikohta) osutamiseks, on selleks täiesti sobimatud. Need on tavalised lukustatavad kambrid, mis asuvad meditsiiniosakonnast eemal, mistõttu ei ole tervishoiutöötaja vajaduse korral otsekohe kättesaadav ning patsienti ei ole võimalik piisavalt hästi meditsiiniliselt jälgida. Kambrites puuduvad voodihaigetele vajalikud kutsunginupud, kambri sisustus ei sobi raskelt haige eest hoolitsemiseks. Need kambrid pole kohandatud liikumispuudega (nt ratastoolis) patsientidele.

Õiguskantsler leiab, et vanglal tuleks luua meditsiiniosakonna juurde või vahetusse lähedusse ruumid, mida sobiks kasutada palatina ka statsionaarse õendusabiteenuse osutamiseks.

Vanglate psühhiaatriaosakond

Olukord vanglate psühhiaatriaosakonnas on kahetsusväärselt püsinud aastaid ühesugune. Pole järgitud ei CPT 2019. aastal Eestile antud soovitusi ega ka õiguskantsleri soovitusi, mis on muu hulgas esitatud ka 2020. aasta kontrollkäigu kokkuvõttes. Need soovitused puudutasid nii osakonna olmetingimusi ja teraapiavõimalusi kui ka videovalvet ja ohjeldusmeetmete kasutamist.

Õiguskantsler leiab, et vanglate psühhiaatriaosakonnas tuleks luua inimväärsed ning tervenemist soodustavad tingimused. Kui vangla ei suuda pakkuda seadusele vastavat psühhiaatrilist abi, tuleks haige viia sobivasse raviasutusse.

Vanglate psühhiaatriaosakonnas on 18 ravikohta. Kontrollkäigu ajal oli osakonnas seitse patsienti, kellest kuus olid psühhiaatrilisel ravil ja üks kohtuekspertiisi uuringul. Arvestades seda, et Eestis on umbes 2000 kinnipeetavat, on eksperdi hinnangul 18 voodikohta psühhiaatrilist ravi vajavatele kinnipeetavatele vähevõitu. Kuna vanglate psühhiaatriaosakonnas oli kontrollkäigu ajal ka rohkelt vabu kohti, tekib eksperdi arvates küsimus, kas ambulatoorne psühhiaatriline abi vanglates on piisav ning kas osatakse kindlaks teha haiglaravi vajavad inimesed ja nad ravile suunata.

Kontrollkäigul selgus veel, et naispatsiente tuuakse osakonda harva. Samas märkis ekspert, et just naiste ja ka eakate vangide psühhiaatrilise abi kättesaadavusele tuleks erilist tähelepanu pöörata.

Ravitingimused

Eksperdi hinnangul meenutab vanglate psühhiaatriaosakond ikka veel vangla lukustatud kambritega osakonda, mitte psühhiaatriahaiglat. Patsiendid viibivad palatites üksikvangistusega sarnastes tingimustes. See tähendab, et nad on 23 tundi päevas lukustatud kambrisse. Sellised tingimused võivad eksperdi hinnangul patsiendi psüühilist seisundit hoopis halvendada.

Patsientide palatid olid soojad ning piisavalt suured, kuid kõledad ja napi sisustusega. Suitsiidsetele patsientidele ei anta rebenemiskindlat voodivarustust. Osakonnas ei ole patsientide ühiseks ajaveetmiseks päevaruume ega teraapiateks vajalikke ruume.

Patsiendid saavad kambris lugeda ajalehti ja raamatuid ning kuulata raadiot. Neil on võimalik panna kokku ka mosaiikpilte. Ühiskasutatavat televiisorit, mida patsiendid saaksid vaadata, osakonnas ei ole. Osakonnas on väike raamatute valik, kuhu on töötajad ka ise raamatuid toonud. Teistest vangla osakondadest patsiendid raamatuid laenutada ei saa.

Jalutamas on võimalik käia ühe kaupa üks tund päevas. Suur osa patsiente ei kasutanud jalutamise võimalust muu hulgas seetõttu, et seda pakutakse vaid üks kord päevas ja sageli hommikusel ajal. Kui patsiendid õue minekust loobuvad (nt halva enesetunde tõttu), siis päeva jooksul uut võimalust neile ei pakuta.

Jalutusala laiendamine rohealale on samm paremuse suunas. Samas ei olnud jalutusala betoonbokside osas pinke ning jalutusalal mängis väga vali muusika, mida patsient välja lülitada ei saa. Eksperdi hinnangul on niisuguseid tingimusi raske pidada inimväärseteks, mistõttu on mõistetav, et patsiendid tihti ei soovigi õue minna.

Ikka veel rakendatakse kõikide osakonnas viibivate patsientide suhtes pidevat videovalvet nii palatis kui ka tualett- ja pesemisruumis. Videovalve kasutamise otsuste põhjendused on napid ja ühesuguse sõnastusega. Eraldi ei põhjendata, miks tuleb patisenti jälgida ka pesemis- ja tualettruumis.

Vangla pole taganud psühhiaatriaosakonna patsientidele võimalust vähemalt kaks tundi päevas tähenduslikult suhelda. Eksperdi hinnangul on psühhiaatriaosakonnas ka liiga vähe töötajaid, et patsientidele saaks pakkuda piisavat inimlikku kontakti. Meditsiinipersonal suhtleb patsientidega enamasti lühikest aega ja tavaliselt suheldakse toiduluugi kaudu. Ekspert tõi murekohana välja, et meditsiinitöötajatel on lubatud siseneda patsiendi palatisse vaid valvuri juuresolekul ning meditsiinitöötajatel ei ole palatite võtmeid. Sellises olukorras võidakse vältimatu abi andmisega hiljaks jääda.

Psühhiaatriaosakonna õde töötab 24-tunniste vahetustega. Suurema osa tööajast jälgib ta patsiente videokaamera vahendusel. Eksperdi hinnangul on 24 tundi liiga pikk aeg üheks vahetuseks. Nii pole võimalik osutada kvaliteetset õendusteenust ehk pakkuda patsientidele tuge ja tegevust ning teha järelevalvet.

Osakonnas on valvuriruum, kus viibib tavaliselt üks valvur. Kontrollkäigu päeval oli osakonnas valvur, kes igapäevaselt psühhiaatriaosakonna patsientidega ei tegele. Nii nagu õde peab ka valvur peamiselt jälgima kaamerapilti ja tegema iga tunni tagant osakonnas ringkäigu, et kontrollida kambriukse vaateavast patsientide seisundit. Valvuri sõnul ei tohi ka tema palatitesse üksinda siseneda, selleks peab ta kohale kutsuma teise osakonna valvuri.

Kontrollkäigul ilmnes, et psühhiaatriaosakonna patsientidega tegelevad valvurid ei ole saanud haigestunud inimestega töötamiseks väljaõpet, kuid sooviksid seda. Ka selgus, et valvurid ei tea ohtudest, mis võivad kaasneda agressiivselt käituva patsiendi suhtes vahetu sunni rakendamisega ja täpsemalt põrandale kõhule viimisega.

Haiguslugude sissekanded, mida ekspert läbi vaatas, olid napid, kuid õed olid teinud patsientide seisundi kohta sissekandeid regulaarselt. Psühhiaatriline ravi on medikamentoosne, mis on eksperdi arvates iseenesest põhjendatud ja ajakohane. Ravimitega ohjeldamist ei täheldatud. Osakonnas oli ravil ka kaks patsienti alkoholideliiriumiga, mis on eksperdi hinnangul intensiivravi vajav seisund. Ta märkis, et alkoholideliiriumiga patsiente psühhiaatriaosakonnas tänapäeval enam ei ravita.

Ohjeldusmeetmete kasutamine

Tahtest olenematul ravil ei olnud kontrollkäigu ajal ühtki patsienti. Osakonna töötajad kinnitasid, et tahtest olenematut ravi ning ohjeldusmeetmeid ei ole osakonnas kasutatud pikka aega. Ohjeldusvahendid (rihmad) olid osakonnas siiski olemas.

Kontrollitud materjalidest selgus, et patsientide suhtes on psühhiaatriaosakonnas siiski kasutatud nii vahetut sundi kui ka neid käeraudadega ohjeldatud.

Psühhiaatriapatsientide käeraudadega ohjeldamine ei ole kooskõlas psühhiaatrilise abi osutamise nõuete ja põhimõtetega ning on äärmiselt muret tekitav ja taunitud praktika. Tegemist on vanglaametnike tugeva sekkumisega osakonna töösse. CPT on korduvalt pidanud vastuvõetamatuks seda, et psühhiaatriapatsientide (sh kohtupsühhiaatriaekspertiisile allutatud isiku) suhtes kasutatakse käeraudu nii nende ohjeldamisel kui ka transportimisel. Kahjuks ei ole psühhiaatriaosakonna arstid ega õed näinud probleemi selles, et patsiente ohjeldatakse käeraudadega ning et patsiente ohjeldavad ilma spetsiaalse väljaõpeta valvurid.

Arstid ja teised tervishoiutöötajad on ka väljaspool vanglat psühhiaatrilise abi osutamisel paratamatult kokku puutunud patsientide ohtliku käitumisega. Mõnes haigla osakonnas viibivadki ravil vaid ohtliku käitumisega patsiendid (nt Viljandi Haigla psühhiaatriakliiniku sundraviosakond). Erinevalt vanglate psühhiaatriaosakonnast saab haigla meeskond patsiendi agressiivse või ennast kahjustava tegevusega hakkama ilma käeraudade kasutamiseta ning üldjuhul ise - väljastpoolt lisajõudude (nt politsei) kutsumise vajadust tuleb ette harva.

Kokkuvõtvalt leiab ekspert, et vanglate psühhiaatriaosakonna ruumid ei sobi psühhiaatrilise abi osutamiseks ning ravitingimused ja ravivõimalused on ikka veel ebapiisavad. Ometi tuleks psühhiaatrilist haiglaravi vajavaid kinnipeetavaid ja vahistatuid ravida samadel alustel ja samasuguste ravisoovituste järgi, nagu seda tehakse tavahaiglate psühhiaatriaosakondades. Kui vanglas ei suudeta psühhiaatrilist ravi vajavale kinnipeetavale tema seisundile vastavat abi pakkuda, tuleks viia patsient haiglasse.