Anastassia Jasevitš
Anastassia Jasevitš

ÕDEDE PÄEV | Tallinna pereõde: õed on töötanud oma jõuvarude piiril

Tallinna Perearstikeskuse pereõde Anastassia Jasevitš kirjutab tänasel õdede päeval, et möödunud aasta on olnud hirmu tekitav ning õed on töötanud oma jõuvarude piiril.

Avaldatud Viimati uuendatud

Anastassia Jasevitš, Tallinna Perearstikeskuse pereõde

Paljud kirjeldavad 2020. aastat hirmu tunnet tekitavana. Põhjuseks võib olla töö kaotus, erinevate piirangute mõju, lähedaste kaotus. Õdede jaoks oli aasta 2020 samuti hirmu tekitav, ebaselge tulevikuga ning samas ka töörohke. Iga õde, mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas, töötas oma jõuvarude piiril. Oli hetki, kui tundus, et oleme pandeemiale alla jäänud. Siiski saab öelda, et kokkuvõttes me ikkagi võitsime.

Olen Tallinna Perearstikeskuse pereõde/toitumisnõustaja. Alustasin esmatasandi tööd tervisekeskuses alles 1,5 aastat tagasi (enne seda töötasin viis aastat PERHis hematoloogia osakonnas). Samal ajal algas koroonaviiruse pandeemia. Ma nägin kolleegide ja patsientide silmades hirmu ning ebaselgust. Kohati nägin kahjuks siiski ka patsientide poolset hoolimatust piirangute jälgimise osas.

Mulle on eriliselt meelde jäänud üks päev möödunut aasta aprillis. Kolleeg näitas mulle COVID patsiendi kaht röntgenipilti, mis olid tehtud 24-tunnise vahega. Haiguse arengu kiirus tundus uskumatu. Alles siis sain aru, mis COVID-19 inimesega teeb. Selle teadvustamine tekitas minus veelgi rohkem hirmu oma pere, tuleviku ning ka patsientide pärast. Minus tekkis ka viha ja frustratsioon nende inimeste vastu, kes arvavad, et see viirus on välja mõeldud ning käituvad vastavalt.

Meelde on jäänud ka teine päev. Tol päeval ütles mulle minule väga lähedane inimene, mu ema, et peab hakkama tööle COVID-osakonnas, kuna õdesid lihtsalt ei jätku. Loomulikult ma teadsin, et neil on olemas spetsiaalne riietus, mis peaks kaitsma, kuid sellest hoolimata tundsin hirmu. Eelmisel aastal polnud veel vaktsiini. Kartsin ja mõtlesin, et ema nakatub ja sureb. Nutsin - ma ei tahtnud teda kaotada.

COVIDi olukord mõjutas ka meie igapäevast tööd perearstikeskuses. Ma ei hakkagi pikemalt rääkima koormusest, kuna see on siiamaani üle taluvuse piiri. Pigem räägin töö iseloomust. Oma igapäevatöös proovisin ja proovin ka nüüd olla patsientide jaoks alati olemas. Leian, et olen olnud patsientide jaoks eelkõige toetaja ja julgustaja rollis. Patsiendid ei vajanud minult kui õelt mitte niipalju sümptomaatilist ravi puudutavat nõustamist, vaid tuge. Mõnikord ma lihtsalt kuulasin, kuidas nad nutavad telefoni teises otsas. Põhjused olid erinevad. Näiteks COVID-19 positiivne proovi tulemus. Vastuvõtul kohtasin inimesi, kes nutsid, kuna olid kaotanud lähedase. Näiteks mäletan üht inimest, kes oli kaotanud oma sugulase koroonaviiruse põhjustatud südamepuudulikusesse. See aeg oli vaimselt väga kurnav. Ma ei suutnud alati jätta tööga seotud mõtteid ja tundeid ainult tööle, vaid võtsin need ka koju kaasa. Nägin vahel neid patsiente öösel unes… See oli karm.

Minu pere on mulle alati toeks olnud. Mu perre kuuluvad armas abikaasa, 6-aastane poeg, minu vanemad, vend ja abikaasa vanemad. Pere on minu jaoks suur tugi. Mind on aidanud lõõgastuda ka aktiivse eluviisi hoidmine, spordi tegemine – kiire jalutamine, ujumine, jooks või jalgrattaga sõitmine. Liikumine toob naeratuse näole ning hea tuju terveks päevaks.

Mis motiveerib mind raskustest hoolimata õena edasi töötama? Ikka armastus ja usk inimestesse, kolleegidesse.

Kui veel korraks mõelda selle peale, mida oleks minu arvates hea teha tervishoiusüsteemis teistmoodi ehk mida muuta ja mis suunas liikuda, siia ma arvan, et tuleb rohkem pöörata tähelepanu haiguste ennetamisele (aktiivne eluviis, tervislik toitumine). Leian, et see on oluline, sest kui tervishoiutöötaja ei tegele kliendi tervise edendamisega, siis toob see tulevikus neile veelgi rohkem tööd. Eelmisel aastal lõpetasin oma töö kõrvalt toitumisnõustaja õppe ning hetkel õpin edasi toitumisterapeudiks.

Aastast 2020 on ka midagi kaasa võtta. Võib-olla õpetas see aasta meid väärtustama rohkem seda, mis on elus päriselt oluline ja kui oluline on hoolida oma lähedastest. Võib olla peale neid katsumusi saame sellest ka paremini aru, kui vähe on vaja, et olla õnnelik – kui enda ja lähedaste tervis on korras, töökoht olemas, riigipiirid avatud jms.

Omalt poolt soovin igale õele südamesoojust ja head energiat! Las neid patsiente olla teie elus rohkem, kes tulevad teile ütlema ilusaid sõnu tehtud töö ja pingutuste eest! Igaüks teist on seda täielikult väärt. Ilusat õdede päeva, meie maailma kangelased!

Powered by Labrador CMS