ÕDEDE PÄEV | Põhja-Eesti regionaalhaigla õde: pandeemia on toonud teravalt välja õdede puuduse

Monika Pau, Põhja-Eesti regionaalhaigla üldsisehaiguste keskuse COVID-1 osakonna (tavapäraselt verekeskuse doonorluse osakonna) õde:

Aasta koroonaga on kindlasti olnud üks väga õpetlik, eriline ja katsumusterohke. Juba üle aasta kestnud pandeemia on toonud teravalt välja õdede puuduse, mis on aasta aastalt aina süvenenud. Nii otsustasingi detsembris võtta vastu väljakutse ning minna appi COVID-osakonda, kus töö stiil ja keskkond on minu igapäevatööst veredoonoritega väga erinev. Kui esialgu oli mul plaanis abistada mõne üksiku vahetusega, et õige pisutki kergendada teiste õdede tööd haiglas, siis iga kuuga koormus ja ületunnid aina kasvasid. Ma tean, kui raske on olla vähendatud koosseisuga tööl ning seetõttu võtsin pidevalt lisaks veel vahetusi, sest lihtsalt kahju hakkas kolleegidest ja tahtsin olla abiks. Nii riputangi reede õhtul oma kitli nagisse, tõmban selga kaitsevarustuse ning alustan nädalavahetusel tööd hoopis teisel rindel.

Tuleb tunnistada, et koormus on suur ja lihtne ei ole, kuid mind motiveerib teadmine, et mul on võimalus antud kriisi leevendamisesse nii suurelt panustada. Palju on ju neid, kes tahaks väga aidata, kuid puuduvad teadmised, oskused või võimalus abistamiseks. Ja kui tänu minu panusele saab mõni kodust pikalt eemal olnud meditsiinitöötaja vähemalt ühe päevakese rohkem veeta oma perega või mõni patsient kergemini hingata, on minu ettevõtmine juba vilja kandnud. Seni, kuni jagub jõudu ja võimalusi oma panuse andmiseks, teen seda.

Tasakaalu leidmine töö ja puhkeaja vahel on võtnud aega, kuid hea ajaplaneerimise oskus on olnud kasuks. See on õpetanud mind oma prioriteete rangemalt paika panema ja veel paremini oma aega planeerima. Kindlasti on olnud ka tagasilööke, mil asjad pole läinud alati nii nagu planeeritud, kuid midagi ületamatut pole siiani ette tulnud. Siinkohal olen ääretult tänulik ka oma tugevale seljatagusele nii juhtide, kolleegide, pere kui ka sõprade näol. Nende toe ja mõistva suhtumiseta oleks kindlasti oluliselt raskem. Südamest loodan, et kriisiaastale järgneb natukene leebem aeg, et kõik ületöötanud meditsiinitöötajad saaksid võtta korraks aja maha ja süümepiinadeta puhata. Ka loodan, et tulevikus hoiavad meditsiinitöötajad veelgi enam kokku ning ühiskond hindab veelgi enam meditsiinitöötajate ennastohverdavat panust tervishoidu nii kriisi ajal kui ka kriisivälisel ajal.

Teistele õdedele soovin ikka jõudu, jaksu, tervist ja sära silma! Hoidkem ikka kokku, nii suudame saavutada veelgi rohkem! Olete imelised!