ÕDEDE PÄEV | Kliinikumi õde: aasta koroonaga on olnud töökas ja täis väljakutseid

Margus Bunder, Tartu Ülikooli Kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku intensiivraviõde:

Aasta koroonaga on olnud töökas ja väljakutsete rohke. Kui kevad ja suvi oli Tartus veel enam-vähem rahulik, siis alates sügisest on töökoormus tunduvalt suurenenud. Palju on olnud ümberkorraldusi ja muudatusi kogu kliinikumi töös.

Töötan intensiivraviosakonnas, kus ei ole nakkusohtlikus perioodis COVID-19 patsiente, seega jääb meie õlule tegeleda kõikide teiste intensiivravi vajavate patsientidega. Avatud on lisavoodikohad, rohkem on erakorralisi patsiente ja töö intensiivsus on suurem. Kui veel möödunud aasta suvel juhtus vahel, et mõni päev oli kergem ja rahulikum, siis alates sügisest seda enam pole – iga päev on raske ja peab andma endast kõik.

Lisaks tööle enda osakonnas olen teinud valveid mitmes erinevas ajutiselt avatud COVID-19 osakonnas. Värskelt avatud osakonnas kipuvad asjad olema veel natuke segased ja kuna õed on tulnud kokku kliinikumi erinevatest osakondadest, siis võid kolleegidega esmakordselt kohtuda alles tööpäeva hommikul.

Veebruaris avanes mul võimalus käia abis koroonakoldes Koeru Hooldekodus, kus oli üle 100 nakatunu ning paljud kohalikud töötajad pidid olema eneseisolatsioonis. Olin seal kolm päeva ning ööbisin kohapeal. Sealne töö oli vastutusrikas, kuna pidi teostama kõikide nakatunute igapäevast jälgimist sümptomite suhtes ja otsustama haiglaravi vajaduse, kaasas olid ka vahendid, et teostada kohapeal lihtsamaid raviprotseduure.

Olen iseendale esitanud väljakutse anda endast selles olukorras maksimumi. Nii olengi viimasel viiel kuul, kui nakatumismäär on oluliselt tõusnud, teinud keskmiselt üle 220 töötunni. Eks tuleb tunnistada, et vaikselt hakkan väsima ja lisavalvete võtmist kaalun juba pisut pikemalt.

Tööst aitab taastuda füüsiline aktiivsus. Minu puhul on jõutreening see, mis annab mitmeks järgnevaks päevaks positiivse laengu nii kehale kui vaimule.

See kõlab kui klišee, kuid mind motiveerib see, mis mind õenduse juurde tõi – soov inimesi aidata. Mulle meeldib, kui saan patsientidele pakkuda kvaliteetset õendusabi ja hoolitsust ning kolleegidele olla abiks ja toeks.

Motivatsiooni vähendab ehk lootusetuse tunne, mis väga raskete haigetega, just eriti COVID-19 haigetega, tegeledes on vahel tekkinud. Väga kurb on näha, et rakendatud on kõik teadaolevad ravimeetodid, kuid patsiendi seisund lihtsalt läheb järjest halvemaks ning isegi, kui patsient siis eluohtlikust seisust lõpuks välja tuleb, on taastumine patsiendi jaoks raske ning pikaajaline.

Positiivne muutus võiks olla inimeste usalduse kasvamine vaktsineerimise suhtes. Lisaks loodan, et inimestel jätkub kannatlikkust, et ära oodata kuni vaktsineerimise järjekord nendeni jõuab. Olles nii lähedalt näinud koroona tõelist olemust, näen, et vaktsiin ongi hetkel päästerõngaks sellest kriisist välja tulemiseks.

Soovin, et kõigil meil sisimas säiliks positiivsus ja veendumus, et olukord läheb paremaks. Ilmselgelt on paljud õed viimasel piiril nii vaimselt kui füüsiliselt, kuid kõik möödub. Ka see kriis laheneb varem või hiljem ning sellest väljudes olemegi kõik kogenumad, tublimad, targemad.