ÕDEDE PÄEV | Ida-Tallinna keskhaigla õde: töö COVID-osakonnas meenutas sõjakoledusi

Samira Ghafouriansahraei, Ida-Tallinna keskhaigla õde:

Olen Eestis töötav õde Samira Ghafouriansahraei. Minu perekond on pärit Iraanist ning kolisime lastega paar aastat tagasi Eestisse, et toetada abikaasa doktoriõpinguid Tallinna Tehnikaülikoolis.

Eestisse tulles pidime kogu perega kohanema uue eluga ja esmalt uue keelega. Abikaasa alustas õpinguid, tütar läks kooli ja poeg lasteaeda. Minu suureks unistuseks oli uues kodus jätkata õetööga. Iraanis täiendasin õe bakalaureuse õpinguid magistrikraadiga juhtimises ning olin vanemõe kohustuses. Minust sai õde, sest ma armastan inimesi aidata.

Aga Eestis õdede registrisse saamine oli pikk tee. Olen töötukassa kaudu läbinud keelekursused ning terviseamet korraldas koostöös Tallinna Tervishoiu Kõrgkooliga praktika haiglas, et omaksin kogemusi Eesti tervishoius. Mentoriks sai TTK õppejõud Marina Kopti. Olen Marinale toetuse eest väga tänulik. Ma ei unusta kunagi tema abi ja lahkust.

Kodumaal olin südame intensiivravikeskuses ja südamekirurgia osakonnas tööl. Head teadmised ja kogemused kardioloogia valdkonnas innustasid mind pöörduma Ida-Tallinna Keskhaigla personaliosakonda palvega läbida neli kuud praktikat südamekeskuses. Pikk tee sai läbitud 16. detsembril 2020 aastal, kui sooritasin õe eksami ja sain õdede registrisse. Nautisin seda päeva kogu südamest!

Viimane aasta meie peres olid täis väljakutseid, seejuures oli COVID-19 haiguse leviku aeg. Koolid läksid üle distantsõppele, mis oli paras katsumus kõikidele lapsevanematele. Tuli kiiresti ümber korraldada oma kodune elu, püüdsin iga vaba hetke pühendada lastele: mängisin ja tantsisin koos nendega nii õues kui toas. Püüdsin igati toetada neid õppetöös. Olen ka suur kokkamise fänn ning pingelisel ajal püüdsin üllatada lähedasi hea toiduga.

Sel kevadel sai südamekeskuse meeskond kogemusi COVID patsientide põetamisel. Kodumaal olen lapsena läbi elanud sõjakoledused ja -raskused ning töö COVID-osakonnas meenutas mulle lapsepõlve. Tänu lapsepõlvele tahangi aidata inimesi, olla hea õde.

Kui patsient tahab koju tagasi, siis see motiveerib. COVID-osakonnas töötades nägin palju raskes seisus patsiente. Mõtlesin sel ajal endast kui sõdurist. Osakonna hoole all olnud patsientide ja nende lähedaste ootused ja lootused – see kõik motiveeris mind ja kogu meeskonda andma endast kõik.

Tänaseks on minu pere Põhjamaa eluga juba harjunud. Lapsed saavad koolis ja lasteaias suurepäraselt hakkama, abikaasa õpib ja mina töötan õena. Vaatamata väljakutsetele ja raskustele olen õnnelik ja naudin elu!

Mida soovin teistele õdedele? Soovin kõigile tervist. Kõige parem soov on tervis. Olge terved!