Noore arsti erialavalikul võib saada määravaks see, kuidas temasse õppimise ajal haiglas suhtuti

„Minu kogemused haiglates mõjutasid mu valikut olulisel määral. Kõige enam töökogemus abiõena Tartu Ülikooli Kliinikumis,“ meenutab psühhiaatria eriala resident Priit Välja. Ta töötas abiõena uroloogia osakonnas öövalvetes ning kuigi töökoht oli hea ja kolleegid positiivsed, mõistis ta, et öövalvetes elu lõpuni töötamine ei pruugi olla tema jaoks.

Eriala valik toimus Välja sõnul tegelikult mitme faktori koosmõjul.

„Kodune mõju – minu ema on psühholoogia haridusega sotsiaaltöötaja. Diagnostika raskus – psühhiaatrias on diagnostika keeruline, sest ei ole ühtegi vereanalüüsi või muud tüüpi analüüsi, mis annaks vihjeid diagnoosi kohta. Diagnoosid sünnivad patsiendiga vestluse jooksul. Iga inimene on erinev ning seetõttu on diagnoosini jõudmine põnev väljakutse,“ kirjeldab Välja.

Kolmandaks mõjutajaks oli kogemus Noored Kooli programmi õpetajana.

„Mõistsin vaimse tervise tähtsust ja olulisust ning sain motivatsiooni selle edendamiseks Eestis,“ selgitab Välja. „Neljandaks positiivseks faktoriks on töö paindlikkus. Psühhiaatrina on üsna kergelt võimalik töötada nii osa- kui ka täiskoormusega ning samuti on võimalik töötada nii statsionaarses kui ka ambulatoorses osakonnas.“

Meditsiinigeneetika resident Kaisa Teele Oja ütleb, et valis just selle eriala, kuna tegemist on ääretult põneva ning kiiresti areneva valdkonnaga.

„Huvi tekkis juba põhiõppe jooksul, mistõttu asusin kliinilise geneetika keskusesse tööle abiarstina ning liitusin teadusprojektiga. Geneetikasse süübides uudishimu aina kasvas ning kindlasti aitas eriala valikule kaasa ka vahva kollektiiv, kohene kaasatus ühistegevustesse ning minu jaoks sobiv töörütm,“ räägib Oja.

Kuuenda kursuse praktikal sooritas Oja valiktsükli toonases Tartu Ülikooli Kliinikumi kliinilise geneetika keskuses, mis kinnistas temas soovi saada meditsiinigeneetikuks.

„Kogemused teistes haiglates ning osakondades pigem suurendasid veendumust, et statsionaarse osakonna töö mulle ei sobiks,“ lausub ta.

Otsus võib sündida viimasel hetkel

„Mind suunas peremeditsiinile mõtlema esmalt põhiõppe meeldiv õppejõudude seltskond, tänu kellele sai esimene kokkupuude peremeditsiiniga kohe positiivse vundamendi,“ räägib peremeditsiini resident Pisar Pind. „Edaspidi praktika-aastal juhendas ja usaldas mind dr Anne Järvsaar Paikusel – meeldivad kolleegid ja mitmekesine töö oli see, mis mind jätkuvalt paelusid.“

Pind peab peremeditsiini eriala mitmekesiseks, sobides väga hästi inimesele, kes ihkab autonoomiat.

„Võimalus ise valida oma töötingimused, kolleegid, piirkond ning kasutada kõiki siiani omandatud teadmisi on ääretult rahuldust pakkuv,“ ütleb ta. „Pole küsimustki, kas tööd jätkub ning kas saan endale tulevikus soovitud elukohas erialase töö – see on garanteeritud.“

„Minu arvates on kogu meditsiin väga huvitav ja mitte ükski kitsam eriala vähem tähtis kui teine,“ ütleb perearst Helen Alter. „Residentuuri ajal oli ahvatlusi, et ehk ikka hakata mõne kitsama erialaga tegelema, kuid siiski nägin, et oluline on inimese terviklik käsitlus. Samuti soovisin kindlasti tegelda ka lastega.“

Alteri sõnul mõjutas teda varasem kogemus väga. Kuuenda kursuse praktika tegi ta dr Urmas Takkeri juures, mis olevat olnud 2012. aastal väga innovaatiline kogemus, kuna dr Takkeril oli juba siis kogu töö korraldanud praktiliselt paberivabalt.

„Ta lähenes patsientidele väga süstemaatiliselt, konkreetselt. Mul oli siis juba huvi peremeditsiini vastu olemas, kuid mulle tundus see eriala haldamatu,“ räägib Alter. „Dr Takkeri juures kogetu näitas, et palju on ka enda teha, et töö sujuks. Residentuuribaasideks olid mul Pirita Pereartikeskus ja Tabasalu Perearstikeskus, mille mõlemaga oli mul tihe kontakt läbi kogu residentuuri ja sain neilt alati tuge ning suhtlen mõlema keskusega siiamaani.“

Erakorralise meditsiini residendi Kadri Ustavi sõnul said tema puhul otsustamisel määravaks eriala sobivus ja iseloom (vaheldusrikas, mitmekülgne, palju võimalusi pakkuv), eelnev töökogemus ning toredad kolleegid.

„2023. aasta märtsis, paar kuud enne arstiteaduskonna lõpetamist, polnud ma üldse kindel, mida edasi teen. Korraks tekkis isegi kerge paanika. Varsemalt olin mõelnud mõne kirurgilise eriala omandamisele, aga need mõtted jäid siiski tahaplaanile,“ meenutab Ustav.

Ustav oli töötanud abiõena ja abiarstina ning olnud praktikal erakorralise meditsiini osakondades Põhja-Eesti Regionaalhaiglas ja Lääne-Tallinna Keskhaiglas.

„Mulle meeldib vaheldusrikkus, graafiku alusel töötamine, paljude erinevate protseduuride teostamise võimalus ja töö inimestega. Istusin nende mõtetega maha, pidasin iseendaga aru ja mõistsin, et minu eriala ongi erakorraline meditsiin,“ räägib ta. „Kui oma valiku kolleegidele teatavaks tegin, olid kõik sama meelt – ainuõige valik, just minule sobiv!“

Ustavi sõnul ei olnud tal abiarstina töötamise ajal kindlat juhendajat, aga ta sai abi küsida kõigilt kolleegidelt. Nüüd on asjad teisiti korraldatud – PERH-is on kõigile abiarstidele määratud juhendaja.

„Nad tunnevad end seetõttu palju kindlamalt,“ usub Ustav. „Maakonnahaiglates töötavad erakorralise meditsiini abiarstid aga sisuliselt üksi. Minul seda kogemust ei ole, olen töötanud vaid suurtes haiglates. Mulle meeldib suures haiglas töötada – rohkem võimalusi uuringuteks ja raviks, raskemad patsiendid, suurepärased võimalused õppimiseks ja enesearenguks.“

Ustavile meeldib erakorralise meditsiini residentuuri programmi mitmekülgsus: „Näed viie aasta jooksul palju, lood hulgaliselt uusi kontakte, kogud erinevaid käelisi oskusi. Juhendaja Triinu Keskpaik on residentidele sisse seadnud õppepäevade süsteemi.“

Motiveerib seegi, et mõnikord on võimalik inimesi aidata neid pelgalt ära kuulates ja nendega rääkides, asju selgitades.

„Vahel tundub kummastav, et enne erakorralise meditsiini osakonda sattumist justkui polegi patsient varasemalt arstiga vestelnud,“ ütleb ta. „Lisaks eelnevale kallutasid mu valiku erakorralise meditsiini kasuks väga meeldivad kolleegid ja eriala hea maine. Julgen öelda, et olen erakorralise meditsiini fänn ja natuke ka töönarkomaan.“

Soovitus: vaadake üliõpilastesse suhtumist

Saara Arulaane on arst, kes ei ole endale veel eriala valinud, kuigi on residentuuri astunud mitmel korral.

„Soomes elades astusin günekoloogia residentuuri ja hakkasin seda otsast tegema. See jäi pooleli peamiselt Eestisse tagasikolimise tõttu,“ selgitab ta. „Eestis olen astunud psühhiaatria residentuuri, kuid seda ei jõudnudki tegema hakata, kuna tol ajal olin väikese lapsega kodus ning hiljem ei õnnestunud juba muude korralduslike küsimuste tõttu.“

Arulaane arvates tasub erinevate erialadega tutvuda ning natuke maad uurida, mis endale kõige rohkem meeldida võiks.

„Üldarstina olen seda teha saanud ning igasse erialasse sisse näinud. Praeguseks oleksid mu valikud hoopis teised kui värskelt ülikoolist tulnuna,“ sõnab ta.

Arulaane kinnitas, et väga palju on tema otsuseid mõjutanud varasemad kogemused erinevates tervishoiuasutustes.

„Eesti on väga väike ja residentuuri valides tuleb kindlasti arvestada ka inimestega, kellega koos töötama hakkate. Kui inimestega klappi ei ole, siis olgugi, et eriala võib vägagi meeldida, on tööelu siiski pingeline ja muserdav,“ räägib ta. „Mina soovitaksin valida just inimeste järgi. Kui näete, et valdkonnas koostööd ei tehta, osakonnas esineb töökiusu ning üksteise tagarääkimist, siis pole lootust arvata, et teie elu kuidagi teistsugune oleks.“

Arulaane soovitas vaadata suhtumist üliõpilastesse – kas õpetatakse, kas tullakse vastu, kas võetakse lõikustele kaasa?

„Kui nii pole, siis pole palju lootust ka residentuuri osas. Loomulikult on võimalik minna teise haiglasse tööle, minna välismaale tööle, töötada erameditsiinis jne, kuid nn tavalise haiglaarsti päevad veedetakse ikkagi nende samade kolleegidega,“ ütleb ta. „See on väga, väga oluline ja mõjutab tööõnne kaugelt rohkem kui eriala, mille sees töötate.“