Nele Rasmann: sõna „COVID“ tekitab juba nahasügelust ja allergiat

Lääne-Tallinna Keskhaigla valis teid koos Pille Märtiniga aasta arstideks. Millised on praegu teie tööpäevad nakkushaiglas?

Väsitavad. Osakonnajuhatajana ravid ise suhteliselt vähe, aga kontrollid, kuidas teised tööd teevad, vaatad, et voodikohti oleks piisavalt. Palju on auditeerimist. Annad oma parima, et kvaliteet ei langeks, mis praeguse suure läbijooksu puhul on peaaegu saavutamatu. Samas püüad kolleegidega häid suhteid hoida nii oma haiglas kui teistes. Püüad välja mõelda, kellel oleks kõige rohkem vaja puhkepäeva, sest personali puudus on krooniline.

Koroonateema on inimesed tõsiselt ära väsitanud. Sõna „COVID“ tekitab juba nahasügelust ja allergiat. Tegelikult on koroonaajal meie ampluaa laienenud, sest tihtipeale on COVID üksnes isolatsiooni vajav iluviga ja tegelema peame näiteks subendokardiaalse infarktiga, ajuinfarktiga ja kõige muuga. Kui enne saime öelda, et need patsiendid ei lähe kuidagi nakkushaiguste alla ja võisime patsiente teatud mõttes valida, siis praegu on kõige olulisemaks see, et tal on COVID nakkus ja seega peame vastu võtma. Lisaks on hästi palju geriaatrilisi patsiente, kelle puhul samuti osadel on COVID oluline, osadel mitte. Nende puhul ilmneb, kui nõrk on Eesti sotsiaalsüsteem. Pooltel juhtudel need inimesed haiglaravi ei vajakski, aga sugulased ütlevad midagi sellist, et „Tal on ju COVID. Ma ei saa teda enam koju võtta!“ ning kui isolatsiooniaeg on möödas, siis tahavad ta taastusravile saata ehkki tegu on näiteks üle 90-aastasega. Meie peame hakkama kohta otsima, kuhu patsient edasi saata, ainult mitte koju. Kurvad olukorrad on need, kui omaksed teatavad, et nad oma eakat koju enam ei võtagi. Selliste asjadega pole me varem kokku puutunud, sest meil pole geriaatrilist poolt nii palju olnud.

Ja need juhtumid, mis te välja tõite, ei ole erandid?

Need ei ole erandid. Seda on hästi palju. Vahel lähevad sul suusad risti enda tõekspidamistega. Näiteks, kui on vanainimene, kelle kohta sa tead, et ta varsti kustub. Ta surub hambad kokku, olles otsustanud, et tema enam ei söö ehkki ta neelata saab. Mõne lonksu võtab, aga ilmselgelt mitte nii palju, nagu on ette nähtud. Juhendite järgi peaksid sa talle nasogastraalsondi paigaldama ja vägisi söötma. Mina olen sellele kategooriliselt vastu, kuid juhendid nõuavad. Kui sugulastega räägid, siis mõned nõustuvad patsiendi otsusega, aga teised nõuavad sondi. Ma ei ole eutanaasia poolt. Ma tunneksin ennast mõrtsukana ja kindlasti poleks mina see, kes julgeks mürgisüsti teha, aga seda ma aktsepteerin täielikult, kui inimene on otsustanud mitte süüa. Ma arvan, et hääbumine mittesöömise tagajärjel on väga normaalne lahkumisviis.

Kui inimene on adekvaatne, siis miks üldse jääb sugulaste, aga mitte tema enda soov peale?

Väga vana inimese puhul on adekvaatsus nii ja naa. Tihtipeale patsient orienteerub enese isikus, kuid ajas ja kohas mitte. Aga nii palju ta tunnetab, et ei taha süüa ja siis oled sunnitud talle toitu sisse toppima… Kui ta on rahutu, pead tal võibolla käed kinni siduma, sest kui sa nasogastraalsondi paned ja ta seda välja sikutab, siis on oht, et toit jõuab hingamisteedesse.

Ega COVID-19 kõrvalt ei ole ju muud haigused kuhugi kadunud?

Ei ole. Neid küsimusi lahendavad meie polikliiniku arstid. Näiteks HIV-positiivsete patsientide osas, kellega on seni kõik nakkushaiguste arstid tegelenud, langeb nüüd koormus ainult polikliiniku arstidele. Õnneks juhtus see ajal, mil HIV-epideemiale on piir pandud ja kõik, kes tahavad ravimeid võtta, on juba ravi peale pandud. Kui koroona ja HIV-epideemia oleksid ühel ajal kohale jõudnud, siis oleks eestimaalaste populatsioon oluliselt väiksem. Vähemalt HIV-positiivsete patsientide võrra. Siis poleks keegi jõudnud nendega nii tegeleda, nagu me seda teinud oleme. Saab näha, mis peale COVID-it juhtuma hakkab. Kas tuleb veel mingisugune epideemia. Kui HIV-iga saime ühele poole, siis tuli hepatiitide kampaania, nüüd koroonaviirus. Ma usun, et peatselt on kõik vaktsineeritud või läbi põdenud või mõlemat, mis ongi kõige tõenäolisem. Siis kaotab viirus oma aktuaalsuse.

Kuidas teile tundub – kas inimeste teadlikkus nakkushaigustest on selle kahe aasta jooksul tõusnud?

Koroonaviiruse osas kindlasti.

Muus osas mitte?

Ei, muus osas mitte. See, kes jättis enne käed pesemata, jätab nüüdki. Mõni ei pista ninagi uksest välja, kartes kontakte ja viirust, teine sõidab Lõuna-Aafrika Vabariiki uut tüve saama. Ei muutu midagi.

Eelmine aasta grippi justkui polnudki. Miks ikkagi?

Eelmine aasta oli inimeste maskikultuur oluliselt parem ja reisimine piiratud. Kontakte oli vähe ja kuna gripp levib oluliselt kehvemini, siis ta lihtsalt ei jõudnudki pärale.

Olen mitmest kohast kuulnud kahtlust, et ju koroona kõrvalt grippi lihtsalt ei testitud. Sellist varianti ei oleks saanud olla?

Ei, testid on mitmekomponentsed ja gripp on nende hulgas. Gripp on ikkagi selline haigus, mis põhjustab kõrget palavikku. Kui ta ka jääks algul testimata, läheks inimene uuesti arsti juurde. Siis oleks ikka ära testitud. Gripp on hästi juhitav haigus, sest saame anda ravimeid, mis viiruse paljunemise hingamisteedes kiiresti peatab. Maskid hoiavad siiski suurema osa gripist ära.

Milline on olukord praegu?

Kuna meie omale koroonaviiruse kõrvale praegu gripipatsiente üldse ei võta, siis oleme sellest suhteliselt eemale jäänud. Enamik on kindlasti ambulatoorsel ravil.

Vanematele inimestele tasuta gripisüsti võimaldamine oli väga suur samm edasi. Seda oleks pidanud juba varem tegema. Ma arvan, et see on riigile igal juhul kasulikum.

Koroonaviirus on esimene viirus, mille puhul ma nägin, et inimesed püüdsid n-ö oma peaga mõtlema hakata, kas on vaja vaktsineerida või mitte. Ma poleks iialgi arvanud, et nii palju võiks vaktsineerimisvastaseid välja tulla. Minu jaoks oli huvitav näha, kui suur on meedia võim. Kui mingisugune asi Facebookis keerlema läheb, siis nalja saab. Näiteks arvamus, et peale COVID-i vastu vaktsineerimist ei saa enam lapsi. Keegi sigudik laseb valeinfo välja ja see läheb uskumatult kiiresti rahva sekka. Kui ma tudeng olin, siis üks õppejõud ütles, et meditsiinis on kõik ise targad, sest kõik on midagi põdenud ja midagi lugenud. Miskipärast peetakse enda isiklikku kogemust ainutõeks, aga see, kui võetakse miljoni inimese kogemus ja tehakse statistika, jätab külmaks.

Kui palju on haiglasse sattunud patsientide seas veel koroonaeitamist ja vaktsiinivastasust?

Suhtumine muutub umbes pooltel. Mulle meenub Eesti Ekspressi artikkel, kus kaks vaktsineerimata kõrgharidusega meest, üks oli reservuaarmaski pealt pääsenud ja teine AIRVO peal olnud, saadeti meile järelraviks. Mõlemad ütlesid, et nad vist ikkagi ei vaktsineeriks. Need on kurvad olukorrad.

Delta viirus võttis patsiente väga raskelt. Omikron on selles suhtes huvitav, et võtab kergemalt, aga selle eest võtab hästi laialt ja praegu tulebki korraga väga palju patsiente. Samas, osa neist on puhtalt sotsiaalne probleem, kes lihtsalt vajavad isolatsiooni. Kahju on nendest, kellel on tõsine haigestumine, näiteks infarkt, ja siis nad saavad juurde koroonaviiruse. Siis pole neid võimalik õiges (kardioloogia)osakonnas ravida, vaid nad saadetakse mitteprofiilsesse osakonda. EMOdes on probleemiks see, et kasutatakse hästi palju tudengeid ja kõikidel ei jõua silma peal hoida. Seetõttu võib olla mõni täiesti lihtne asi, mida käsitletakse praegu mitte nii hästi, kui seda oleks kogemustega arst teinud. Meie radioloogia osakond imestab, et nii palju tehakse uuringuid. Mina olen sellest põlvkonnast, kui kompuutertomograafiat sai teha pika ettetellimisega või SKGd sai teha kella 8-14 vahel (Ja muul ajal palun mitte infarkti saada!). Aga noored ei taha, et neil jurist pärast sabast kinni võtaks, mistõttu tellitakse igaks juhuks kõik uuringud. Osa neist on täiesti mõttetud. Mind häirib see hirmsasti. Kompuutertomograafia on praegu tohutult ülekoormatud.

Kas noored on võibolla ka ebaõiglasse olukorda pandud, kui nad üksi peavad EMOs abiarstina töötama?

Neil on ka juhendaja ja nad saavad küsida. Aga jah, eks nad ole vette visatud. Samas, neid ei panda väevõimuga tööle. Järelikult on nad ennast ise piisavalt tublideks hinnanud.

Ütlesite enne intervjuud, et tunnete mõnevõrra piinlikkust, et just teid valiti aasta arstiks, kuna ega teised vähem pinguta. Keda te ise tahaksite tunnustada?

Meil on nakkuskliinikus selline meeskond, kelle üle olen uhke ja keda ma võiks eeskujuks tuua kogu Eesti arstkonnale. Me ei vea üksteist alt. Ja me panustame oluliselt rohkem oma töösse, kui meilt seadusega nõuda võiks. Kellegi kohta meist ei saa kasutada väljendit, et rotid põgenevad kreeni vajuvalt laevalt elik ülekoormatud osakonnast.

Kuidas on teie endaga – peate vastu?

Eks on paremaid ja halvemaid aegu. Ma pean vastu ilmselt nii kaua, kuni mu tervis vastu peab. Praegu ma selles osas õnneks lagunemist ei näe. Olulised on taustajõud (vanemad, sõbrad, pere). Kui need ära vajuksid, siis oleks oluliselt raskem tubli olla. Mul on vedanud, et lastega pole suuri probleeme olnud. Kui tütar poleks koduõppele jäädes nii tubli olnud ja mina oleksin pidanud õhtuti tema koolitükkidega istuma, siis poleks ma saanud tööl endast sama palju anda. Poeg saab Tartu Ülikoolis iseseisva elu peal hakkama ilma ema suunava käeta. Transpordi küsimustes jällegi on minu ema alati hakkamas, kui on vaja last kooli-trenni vedada. Nii et praegu on kenasti.