Nakkushaigused – uus probleem või hästi unustatud vana?

Autor: Pille Märtin, infektsioonhaiguste arst, Lääne-Tallinna Keskhaigla. Artikkel ilmus oktoobri Lege Artises. Med24 avaldab ajakirjade artikleid valikuliselt. Lege Artist ja teisi meditsiiniajakirju saab tellida siit.

Meie käsutuses on olemas suur valik hästi tõestatud ennetusvahendeid, alustades puhtast joogiveest ja igapäevahügieeni võimalustest ning lõpetades endiselt toimivate antibiootikumide ja vaktsiinidega. Ometi ei ole nakkushaigused kuhugi kadunud. Ainus inimeste vahel leviv tõbi, millest oleme edukalt ja lõplikult võitu saanud, on rõuged.

Aga ülejäänud?

Alustuseks on vaja endale meelde tuletada, et elame mikroobide maailmas. Inimene on mikroobide jaoks kasulike harjumustega elukeskkond. Bakterid, viirused, algloomad on elanud planeedil Maa erinevate hinnangute kohaselt 4–5 miljardit aastat ja on kohanenud kõigega, mis emake loodus neile kaela on saatnud. Üks kriitilisematest oli kliimakatastroof, mille käigus atmosfääri tekkinud hapnik hävitas enamiku toonasest eluspopulatsioonist. Vähesed allesjäänud on väga paljuski praeguse elurikkuse alusepanijad. Mikromaailma ajateljel on inimene umbes nanosekundiline nähtus. Iga mikroobi eluprogramm näeb ette kaheks mikroobiks saamise, iga hinna eest. Ei ole lootustki millegi nii suure ja eluslooduse toimimise jaoks elementaarsega „võidukalt“ toime tulla.

Mikroobimaailma jaoks oli jackpot lehmade-sigade-lammaste jt kodustamine. Inimeste elama asumine suurtesse asumitesse koos loomapidamisega andis võimaluse tervele hulgale mikroobidele. Sel moel saabusid meie tänasesse meditsiini leetrid, gripp, tuberkuloos, rõuged, läkaköha. Tõsi, selle kadalipu, milleks on täiesti erineva ülesehituse, immuunsüsteemi ja käitumisega loomalt või linnult inimesele üle kolimine, läbivad väga vähesed võimekad. Ja õnneks on meile evolutsiooni käigus kaasa antud immuunsüsteem, mis oma toimiva kahe süsteemiga aitab inimese enamasti hädast välja. Loomulik immuunsus saab hakkama mistahes antigeenidega, sh mikroobide omaga. Adaptiivne immuunsüsteem selekteerib täpselt välja omad ja võõrad ning tuleb viimastega toime kas antikehade vahendatud või rakulise immuunvastuse näol. Kas sellest ei võiks piisata? Inimeste arvu kasvule planeedil on see asjaolu kindlasti kasuks tulnud.

Hästi ära unustatud vana tõde on, et enne 20. sajandit suri regulaarselt nakkushaiguste epideemiate tõttu suur hulk rahvast. Ülejäänud kohanesid ning andsid parima oma järglastele edasi. Kuni järgmise epideemiani. Puhas joogivesi on tänaselgi päeval mõnel pool maailmas kullahinnaga, korralikust kanalisatsioonist rääkimata. Ohutult valmistatud toit, aga ka piisav uni, stressivabam ellusuhtumine ja piisav liikumine on praeguse aja märksõnad, mis igati aitavad kaasa tervena püsimisele. Aga sellest hoolimata nägime äsja, mida võib korda saata täiesti uus mikroob, mis on eeskujulikult ära õppinud inimeste vahel levimise. COVID-pandeemia ei jätnud mõjutamata ühtki eluala.

Antibiootikumide ja vaktsineerimise olulisusest

Antibiootikumidega saab ravida bakterite põhjustatud infektsioone, aga seda ühe inimese kaupa. Selleks peaks haigus olema diagnoositud ja tekitaja vähemalt empiiriliselt teada. Antibiootikumide laiem kasutusele tulek möödunud sajandi keskel säästis väga suure hulga elusid ning on võimaldanud tänasesse meditsiini tuua keerulised operatsioonid, elundite siirdamised ja bioloogilise ravi.

Antibiootikumid, vähemalt nende töö põhimõte, on umbes sama vana kui mikroobimaailm. Ent antibakteriaalse ravi kasudest rääkides ei saa jätta mainimata selle varjukülge. Väga suures koguses antibiootikumide kasutamine nii inimestel kui ka nende kasvatataval faunal/flooral on andnud enneolematu tõuke mikroobide evolutsioonile – resistentsuse väljakujunemisele, millega lähitulevikus on väga vaja tegeleda.

Vaktsineerimise idee on teaduslikus mõttes võrdlemisi noor, alles paar sajandit vana. Ennegi pandi tähele, et kui inimene oli näiteks rõuged läbi põdenud, siis uuesti need talle enam külge ei hakanud. Idee kasutada nõrgestatud, surmatud või ainult osakest mikroobist, kaitsmaks raske või fataalse haiguse eest, osutus suurepäraseks. Abi ei saanud ainult üksikisik – kui piisav hulk rahvast oli samasugusel moel immuunsuse saavutanud, olid kaitstud needki, kellele see meetod ei olnud sobiv. Vaktsiinide loomine on paraku aga väga kulukas ja ajamahukas tegevus. Kasutatavaid, toimivaid vaktsiine on loodud umbes kolmekümne erineva infektsioonhaiguse tekitaja vastu – nakkushaiguste ja laiemalt infektsioonhaiguste ning nende tekitajate nimekiri on näiteks infektsioonhaiguste õpikutes kümneid kordi pikem.

Sellel kõigel heal, mis tänaseks loodud, on tagajärg. Inimeste eluiga on märgatavalt pikenenud, inimesi on kaugelt rohkem kui kunagi varem ja nakkushaiguste tõsiste epideemiatega seotud mured, nagu leetrid, poliomüeliit, difteeria, läkaköha, on kadumas mälust ja igapäevaelust. Üles on kasvanud põlvkonnad, kes loevad neist haigustest ajalooraamatust. Samuti on koolist tulnud arstide põlvkonnad, kes on näiteks leetrihaiget näinud parimal juhul kuskilt videost või pildi pealt. Vahest nii ongi hea – jääb muude meditsiiniteemade jaoks rohkem aega ja tähelepanu?

Veel hiljaaegu said inimesed muretult reisida, üksteisel külas käia ja omavahel suhelda. COVID muutis järsult ja ootamatult kõike seda. Ühtäkki oli vaja kodus püsida, reisimisest ei saanud mõeldagi, tuli kasutada maske, käteantiseptikume, testida kõiki ja uurida kahtlustavalt igat aevastajat-köhatajat. Viiruse uurimise ja tundmaõppimise käigus ning lisaks vaktsiini ja toimiva viirusvastase ravimi tulekuga oli võimalik sellest olukorrast jagu saada. Sarnaseid meetmeid, et tõkestada mikroobi ülekanne, rakendati varasematelgi aegadel: haige isoleeriti, tema kontaktseid jälgiti, kollektiivid saadeti puhangu ajaks laiali. Karmimatel aegadel keelati relva ähvardusel ühest kohast teise liikumine ära. Kui oli olemas ravi ja vaktsiin, siis seda ka kasutati.

Difteeria – haiguspuhangute tekitaja minevikust tõstab pead

Difteeriapuhangud olid enne massilise vaktsineerimise algust tavalised. Eesti Vabariigi ajal 1919–1940 oli difteeria laialt levinud suure suremusega nakkushaigus. Alles 1949. aastal alanud vaktsineerimisega suudeti haiguse levikule piir panna ja 1964. aastal selle hõlpsasti piiskade vahendusel leviva nakkushaiguse levik Eestis lõppes. Tekitaja ise ei ole aga ajaloo prügikasti kadunud – difteeriatekitaja kandlus kurgus inimesel, kes ei tunne midagi ega ole haige, on mikroobi üks viise alles jääda ja püsida. Iga üksiku indiviidi spetsiifilisest immuunvastusest sõltub, kas tekitajal on võimalus või siis mitte. Kui elanikkonna hulgas on piisav sellise immuunsusega isikute hulk, siis on suurema puhangu või epideemia teke välistatud.

Paraku on eelnev heaolu nakkushaiguste vallas viinud meid olukorda, kus vaktsineerimine tundub liialdusena. Enamgi veel – iga üksiku annusega kaasas käiv infoleht koos hulgaliste kõrvaltoimete kirjeldustega, mis igale huvilisele infokülluses kümblevas maailmas kättesaadav on, tekitab eos muret. Kaugelt rohkem muret, kui haiguse kirjeldus, mille kohta ütleb nii statistika kui meedia, et tegemist on ajaloolise nähtusega. Eestis on difteeriavastase vaktsineerituse hõlmatus langenud kaugele alla selle taseme, mis on vajalik puhangute ärahoidmiseks (soovituslik on elanikkonna vaktsineerituse tase üle 95%).

Mida siis teha?

Iga üksiku arsti töö oma patsientidele ja nende lähedastele ikka ja jälle sarnaste selgituste jagamisel vahetu suhtlusena on märksa hinnalisem kui ehk arvatagi oskame. Info-ookeani avarustel hulpival ja meditsiinilise taustata inimesele paistavad igasugused väljaütlemised, laused ja seisukohad ehk ühtemoodi ohtlikud ja hirmutavad. On hea, kui keegi, keda usaldatakse, oskab ja leiab aega asjade lahtiseletamiseks. Olen seda meelt, et arsti vastuvõtul peaks kuluma selgituste, nõuannete jagamisele kõvasti rohkem aega, kui selleks tavapäraselt ette nähtud on.

Tänuväärt on terviseameti töö elanikkonna informeerimisel, selgituste jagamisel. Märksa rohkem ehk tuleks tähelepanu pöörata ennetustööle juba lasteaedades ja koolides – lihtsatele selgitusele, kuidas inimese organism toimib ja kuidas on mikroobid asjaga seotud.

Nakkushaiguste epideemiatega seotud teemad olid pikka aega tagaplaanil, aga ei tasu unustada, et nakkushaiguste tagasitulek sõltub suuresti meie endi individuaalsest ja kollektiivsest tegevusest või tegemata jätmisest.