Mõtteid eetikakonverentsilt: ebakollegiaalsus peaks olema eos taunitud, juhtumeid arutatakse üha sagedamini

Konverentsi aruteluringi modereeris dr Katrin Elmet, osalesid TÜ meditsiinivaldkonna meditsiinieetika lektor dr Aime Keis, EAL-i eetikakomitee liige, TLÜ antropoloogia magistrant dr Eva Antsov, TÜ praktilise filosoofia kaasprofessor Kadri Simm ja filosoofiamagister Mirt Kruusmaa.

Küsimusi sai esitada kohapeal või Slido vahendusel ning arutelu algaski dr Elmeti poolt ette loetud küsimusega: „Kui noored tulevad eetikaalaste teadmiste ja hoiakutega, kuid töökoht seda ei toeta, siis need ei juurdu. Mida teha?“

Avaküsimusele vastati lühidalt. Näiteks ütles Keis, et kui töökoht ei toeta, siis tuleb hakata tööandjat harima. Simm soovitas leida mõttekaaslasi, üksteist võimestada ja hakata neid asju arutama ehk liikuda selle teemaga altpoolt üles. Antsovi sõnul on päriselu selline, et alustav arst läheb töökohta, kohaneb ja selleks ajaks, kui ta on piisavalt kogemusi saanud ja tunneb end oma erialal mugavalt, võib olla juba särts kadunud. Teisisõnu – asjaga tuleks kohe pihta hakata. Kruusmaa nentis, et alt üles initsiatiiv ei pruugi õnnestuda, kui pole laiemat arusaama, et need teemad on olulised.

Järgmised küsimused: „Mida see näitab, kui eetikat mitte hindavad kolleegid on teinud suurepärast karjääri? Miks patsiendid on aastaid pidanud taluma seda, et on arst, kes ravib hästi, kuid käitub halvasti?“

Elmet kommenteeris ise, et sageli polegi küsimus patsientides, vaid kollegiaalsetes suhetes ning selle teemaga on hakatud üha rohkem tegelema.

„Mulle tundub, et oleme viimasel ajal, vähemalt kui räägime Tartu Ülikooli Kliinikumist, kõrges kontsentratsioonis pidanud hakkama arutama ebakollegiaalse käitumise juhtumeid. Võibolla on see mingi märk institutsionaalsest asjade muutumisest?“ arutles Elmet.

Simm nentis, et see võib tõesti nii olla ja rõhutas, et rohkem juhtumeid ei pruugi tähendada, et olukord läheb hullemaks, vaid et need teemad on julgetud tõstatada.

Elmet meenutas vestlust ühe Suurbritannia raviasutuse intensiivraviarstiga, kelle sõnul seal ei toimu sellist asja, et näiteks tipparst ütleks koristajale halvasti, sest see pole lihtsalt vastuvõetav. See on institutsionaalselt selgeks tehtud, et tõenäoliselt leiaks tipparst end seejärel silmitsi koristajaga, kelle ees peab vabandama ja selgitama.

Hierarhiline süsteem on vaikselt muutumas

Keis rääkis, et meditsiin on olnud sajandeid hierarhiline, kuid see on olnud viimaste aastate jooksul muutumises.

„Kui me saame kõik sellest ühtemoodi aru, et tegelikult teeme meeskonnatööd, kuhu kuuluvad nii tipparstid kui noored kolleegid kui koristajad, siis tõenäoliselt hakkab midagi muutuma ka kollegiaalsuse teemas,“ ütles Keis. „Aga see muutus on kindlasti raske.“

Elmet luges ette järgmise kommentaari: „Vaikivad reeglid on kohati eriti kõnekad. Näiteks hommikused valve üleandmised, kindlad kohad, kus võib istuda ja üldine patroneeriv toon.“

„See on see, mida meil on veel palju,“ lisas ta.

Antsov viis noorte arstide seas läbi eetikaalase uuringu, kus üheks teemaks, millele palju viidati, oli juhtimine. Ta tõi välja vastuse, milles leiti, et meditsiinijuhtide valimisel võiks rõhku panna eetilistele oskustele. Nii nagu keskendutakse riigi tippametnike valimisel enesekohastele oskustele, millele juhid peavad vastama.

„Teine asi on, kas meditsiiniotsustajad seda ka tervitavad. Kindlasti on teadmised juba olemas, kuidas institutsiooni arendada, aga kas on ka valmisolek seda vastu võtta?“ arutles ta.

Järgmine küsimus: „Kogenud arstid peaksid olema eetilises mõttes eeskujuks tudengitele ja noortele kolleegidele. Ebakollegiaalsus peaks olema eos taunitud. Kuidas reageerida kolleegidele, kelle suust kostub „Oeh, jälle see eetika ja suhtlemine! Ma ei taha enam midagi kuulda meeskonnatööst ega sarnasest jurast!“?“

Keisi sõnul tuleks sellise suhtumise ja konflikti puhul välja selgitada, mis on selle põhjus, miks ta nii arvab.

„Kas selle taga on frustratsioon, ületöötamine, halvad suhted meeskonnas või misiganes,“ ütles Keis. „Kui me põhjust ei tea, siis me seda välja ravida ei saa.“

Kõik arstid ei tea meditsiinieetika põhiprintsiipe

Elmet nentis, et praegu oleme seisus, kus kõik arstid ei suuda nimetada nelja eetikaprintsiipi.

„Ma arvan, et see on päris madal tase,“ kommenteeris ta. „Üks asi on neid nimetada ja natuke hoomata, mis on nende nelja printsiibi tähendus, teine on võimekus arutleda, neid nelja printsiipi tööriistadena kasutada ja kombineerida. See on edasijõudnutele, aga meil on kahjuks ikkagi ka see tase, et neid nelja nimetada ei suudeta.“

Publikust võttis sõna dr Made Laanpere. Ta märkis, et teadmistest üksi ei piisa, sest sageli ei tähenda see seda, et inimene ka päriselt eetiliselt käitub.

„Need teadmised ja see, kas me lõpuks eetiliselt ka käitume, ei ole otseselt seotud. Ilma eetikat praktiliste juhtudeni viimata ei saa arstid aru,“ ütles ta. „See peab olema seotud kliiniliste juhtudega. Võibolla annaks ära teha sellega, kui püüaksime süstemaatiliselt kõiki haigusjuhte, ka patsiendiohutuse juhtumeid, arutada nelja eetikaprintsiibi valguses ja vaadata iga kord järgi, milliseid printsiipe võibolla rikuti? Ükski printsiip pole absoluutne, küsimus pole selles, aga et inimesed suudaksid mõelda, et eetikateadmistest on ka midagi kasu.“

Ta lisas, et kui eelkõnelejad on soovitanud hakata asutustes suhtumist muutma pannes seljad kokku, siis tegelikult tuleb sellele kohe vastu hierarhiline süsteem: „See varjatud õppekava tegelikult ongi peamine, mis arstide eetilisi valikud tänasel päeval kujundab.“

Keis lisas, et n-ö varjatud õppekava pole alati negatiivne, sest kogenud kolleegidelt on palju positiivset üle võtta. Ta oli täiesti nõus, et vaja oleks kliiniliste juhtude arutelusid, kliinilise eetika õpet vanematele kursustele, mis jätkuks residentuuris ja läheks igapäevasesse praktikasse aruteludena.

„Perearsti õppetoolist tean, et neil on kohustuslik palliatiivravi kursus, kus on suur maht eetikal ja seal on väga praktiline keeruliste juhtude arutelu. See on ainuke residentuur, kus see on kohustuslik,“ lisas Elmet.

Elmet rõhutas, et neli eetikaprintsiipi on baas, millele kõike järgnevat ehitada: „Ei saa olla nii, et esimesel kursusel õpime need ära ja siis unustame ning seejärel tuleb noore arstina üllatusena, et midagi justkui oli.“

Artikkel on kirjutatud Eesti Arstide Liidu eetikakonverentsi „Kõlbelisusest tavadeni – Eesti arstide eetikaalane ettevalmistus“ arutelu põhjal.