Millised on peremeditsiini tugevused ja nõrkused kriisi korral?

Elle-Mall Sadrak tõdes ettekande sissejuhatuses, et neid riike, kus perearstikeskused oleksid kriisiplaanidesse või -olukordadesse kaasatud, väga palju ei ole. Samas on kõik kriisid lõpuks tervishoiukriisid ja nende lahendamiseks on vaja tagalat.

„Kuidas sa lahendad sõda ilma tagalata?“ küsis Sadrak. „Haiglad peavad vastu mingisuguse aja, kiirabid samuti, aga ajalugu on näidanud, et sõjad kestavad pigem aastaid.“

Sadrak seletas, et Eestis tähendab tervisekeskus seda, et seal töötab koos vähemalt kolm perearsti, kuus pereõde, ämmaemand, koduõde, füsioterapeut ja assistent. Lisaks hakkab tulema juurde üha rohkem tervisekeskuseid, kus on ka vaimse tervise õde ja kliiniline psühholoog. Paljude keskuste lähedal on apteegid. Paljud asuvad tõmbekeskustes.

„Inimesed on harjunud seal käima. Koroonakriis tõestas seda, et kõige usaldusväärsem infoliin lihtsa inimese jaoks on tema perearstikeskus,“ ütles Sadrak. „Keskused katavad Eesti hästi ära, neid on igal pool.“

Sadrak rääkis, et perearstid on ühtede väheste arstidena harjunud hakkama saama sellega, et neil on infot vähe ehk haigused on varajases staadiumis, keegi teine pole patsiendiga eelnevalt tegelenud. Samuti on nad harjunud raha lugema ning kaaluvad hoolikalt läbi, milliseid uuringuid teevad.

„Kui mõelda, kui palju on ühes perearstikeskuses asju, mida on näiteks vaja kiire evakuatsiooni korral kaasa võtta, siis meil pole selliseid statsionaarseid pidureid, nagu on haiglatel,“ rääkis ta. „Saame sisuliselt käega krahmates kõik vajaliku kotti pista ja minna. Mobiilsus on meie suur tugevus.“

Sadrak tõi välja kolm suuremat valdkonda, millega tegelevad perearst ja -õde rahuajal. Esimene on hingamisteede haigused, teine on igasugused muud tervishoiualased probleemid (retsepti pikendamine, ebamäärane kaebus, kahtlustatud haiguse jälgimine jne) ja kolmas vereringehaigused. Kiirabi puhul on esimesel kohal kõhuvalud, iiveldus, oksendamine, kurguvalu, rindkerevalu, ebamäärased kaebused. Teisel samuti vereringehaigused ja kolmandal vigastused, mürgistused ja muud välispõhjused. EMO valvetoas on 35% vigastused ja mürgistused. Järgmisena tulevad klassifitseerimata sümptomid nagu kõhuvalud ja ebamäärased kaebused. Kolmandal kohal on kaheksa protsendiga vereringehaigused. Sadrak tõi lisaks välja haiglast aktiivravilt lahkunud inimesed, kellest esimesel kohal on vereringehaigustega patsiendid.

„Kõikide etappide ühine nimetaja on vereringehaigus,” tõdes ta. „Ükski sõda ega ükski kriis ei tee meid immuunseks ühegi haiguse suhtes, need haigused püsivad edasi. Elu peab edasi minema ka sõjaolukorras. Muidugi oleks hea panna kogu energia traumahaigete käsitlusse, aga teised haigused ei kao kuskile.“

Sadraki sõnul tahavad perearstid, et perearstikeskused saaksid samuti elutähtsa teenuse osutajateks (ETO).

„Et meil oleks kindel struktuur, käsuahel, vastavalt probleemile haaratus. Tahaks, et ka meid oleks kriisiplaanidesse kaasatud ja et ei tekiks olukorda, kus perearstikeskus paneb lihtsalt uksed kinni ja läheb ära,“ rääkis Sadrak. „Paljud haiglad arvavad, et tore oleks, kui perearstid tuleksid EMOsse appi. Juba praegu on EMOdes kitsas ja kui paned sinna perearstid, kes pole seal harjunud tööd tegema, siis ma ei usu, et sellest midagi väga head tuleb. Kriisis on oluline, et igaüks jätkaks oma tööga. Võibolla on perearste vaja evakuatsioonipunktides, võibolla kerksuskeskustes, võibolla kogunemispunktides, aga töö, mida perearstid ja -õed jäävad tegema on ikkagi esmane nõustamine, abistamine, esmane ravi ilma olulise diagnostikata.“

Nõrkused

„Peremeditsiinil on hästi palju nõrkusi,“ rääkis Sadrak. Esiteks pole perearste koolitatud traumadega hakkama saama, rääkimata sõjatraumadest. Ka see on Sadraki sõnul nõrkus, et perearstikeskused pole elutähtsa teenuse osutajad.

„Kui me pole ETO-d, siis pole meid kuidagi ka ühtegi kriisiplaani arvestatud. Ei ole tehtud mingisuguseid ettevalmistusi meie infrastruktuuri tugevdamiseks ega selleks, et meil oleksid generaatorid, satelliittelefonid,“ selgitas ta. „Kui riigis tekib infosulg, siis perearstid on seal sulus.“

Suur probleem, mis on ühine nii Eestile kui paljudele teistele Euroopa riikidele, on see, et perearstikeskusi on palju. Valdavalt on nad eraettevõtjad – on keeruline suhelda 400 erineva ettevõttega ja kui on keeruline, siis on lihtsam pea ära keerata ja suhelda nendega, keda on vähem. Veel tõi ta välja, et paljud perearstid ja õed töötavad ka mujal – näiteks kiirabis, EMO-s, haiglas, Kaitseväes, Kaitseressursside Ametis, start-upides.

„Nõrkusena toon välja ka suhteliselt suure venekeelse perearstkonna, kes Eestis on. Meil on palju perearste, kes elavad teises infoväljas. Seetõttu dubleerisime COVID-kriisi ajal kogu olulise info ka venekeelde,“ rääkis Sadrak.

Ta jätkas, et kui perearst pole ETO ja ta on eraettevõtja, siis Ukraina kogemus näitas, et üks kolmandik pani kiiresti uksed kinni.

„Sama ohustab ka Eestit. Mina ei usu, et kõik Eesti perearstid, pereõed ega haigla ja kiirabi tervishoiutöötajad jäävad oma tööd tegema. See on asi, millega peab kriisiplaanide tegemisel arvestama, et kriisiajal pole seda vähest ressurssi, mis meil täna tervishoius on, olemas,“ rääkis ta. Veel üks suur probleem on perearstidel sõltuvus rendile andjatest. Rendile andjal pole mingisugust kohustust tagada sõjaolukorras perearstikeskuses kütet, elektrit, vett, kanalisatsiooni, isegi mitte juurdepääsu.

Peremeditsiini tugevused

Sadrak lõpetas oma ettekande peremeditsiini tugevustega.

„Me oleme mobiilsed, meil on lihtne võtta oma asjad ja panna „putka“ ükskõik kus üles. Oleme harjunud nägema laia pilti ja mitte keskenduma ühele probleemile. Meil on hea võimekus kiiresti oma tööd ümber korraldada – COVID näitas seda, kui kiiresti saab asju ümber korraldada. Lai katvus – meid on palju,“ loetles Sadrak tugevusi. „Me oleme igal pool üle Eesti. Ühelt poolt võib mõelda, et see, et perearste on palju, on suur nõrkus, teiselt poolt on see suur tugevus. Mõtle, kui lihtne oleks, kui seadus seda toetaks, liigutada meeskonda, kus sul on üks arst ja kaks õde, kuhu sul vaja on, näiteks evakuatsioonikeskusesse.“

Tugevusena tõi ta välja ka apteekide läheduse ja koostöö. Samuti eakad arstid ja õed. Eesti keskmine perearst on 60-aastane. Ta viitas Ukraina kogemusele, kus eakad arstid jäid tööle ning paljud juba pensionile jäänud arsti tulid tagasi, et oma piirkonna inimestele abi anda. Tugevus on peremeditsiinis ka naispersonal, mida on ligi 90 protsenti. See on tugevus selles mõttes, et rindele nad minema ei pea ja nad saavad kriitiliste olukordadega hästi hakkama.

Hea on seegi, et perearstikeskused teavad oma inimesi ning tervisekeskustes on multidistsiplinaarsed tiimid, kus on lisaks füsioteraapia, koduõendus, vaimne tervis ja ämmaemandus.

„Tugevus on ka Eesti Perearstide Selts. Me koondame enamuse perearstidest enda alla, oleme operatiivsed, proaktiivsed, kohati reaktiivsed, lihtsate ja selgete sõnumitega nii inimestele kui kolleegidele,“ rääkis ta. „Kohati ka suhteliselt tülikad.“

„Usun, et nii mõnigi ütleb, et ärge tahtke saada ETO-ks. Palju lihtsam oleks elada selles õndsas mullis, kus teil on õigus riigist lahkuda, kus teil pole kohustusi,“ sõnas Sadrak ettekande lõpus. „Aga minu meelest tuleks väikse riigina ära kasutada kõiki meie tugevusi ja üheks ressursiks on kindlasti peremeditsiin, kes tegeleks kriisis enda tööga edasi. Perearstid ei hakka traumakirurgideks, ei hakka kellegi teise tööd ära tegema. Meie profiil lihtsalt natukene muutub. Meil on selleks tuge vaja – koolitusi ja ressursse. Kui perearstikeskused töötaksid kriisiolukorras nii, nagu mina unistan, siis kõikidel teistel järgmistel etappidel oleks oluliselt lihtsam oma tööd teha.“

Artikkel on kirjutatud Elle-Mall Sadraki 8. detsembril esitatud ettekande põhjal. Konverentsile registreerunud osalejad saavad ettekannet järelkuulata täismahus.