Millal on trenni liiga palju? Treeningsõltuvusest spordipsühholoogia vaatenurgast
Ka treenimisega võib liiale minna. Sellest annavad märku liikumisharrastusesõltuvus, ületreening, liigne pühendumus füüsilisele aktiivsusele, jooksusõltuvus, sõltuvused kulturismist ja fitnessist.
Avaldatud
Viimati uuendatud
Autor: Kadi Lehtmets, meditsiinitoimetaja
Märtsi alguses Tallinnas Viru konverentsikeskuses toimunud naise tervise konverentsil käsitleti naistega seotud teemasid nii emotsioonide, psüühika kui ka rakutasandil ning jagati tervisega seotud uusi suundumusi, teadmisi ja ka lootusi. Spordipsühholoogia konsultant ja spordikaplan Elina Kivinukk rääkis treeningsõltuvusest spordipsühholoogia vaatenurgast. Artikkel põhineb ettekandel.
Ka treenimisega võib liiale minna. Sellest annavad märku liikumisharrastusesõltuvus, ületreening, liigne pühendumus füüsilisele aktiivsusele, jooksusõltuvus, sõltuvused kulturismist ja fitnessist.
Trennisõltuvuse tunnused:
- tolerantsus treeningute suhtes kasvab;
- võõrutusnähud, kui pole võimalik trenni teha;
- puudub kontroll treeningu vähendamiseks;
- suutmatus pidada kinni kavandatud rutiinist;
- muude tegevuste vähendamine trenni arvelt;
- tung, treenimise jätkamine hoolimata võimalikest probleemidest.
Sõltuvuse suhtes on haavatavad individuaalalade sportlased (nt ultramaratonide jooksjad), omaette või poolstruktureeritult treenijad, väiksema emotsionaalse intelligentsusega treenijad. Sageli on trennisõltuvus seotud sõltuvusega alkoholist, nikotiinist, uimastitest; tihti esineb see koos söömishäiretega.
Trennisõltuvus on üldiselt meeste seal enam levinud esmase diagnoosina. Liikumisharrastuse sõltuvust teisese diagnoosina kohtab rohkem naiste hulgas (tihti koos söömishäiretega). Kestvusaladel on naiste sõltuvust rohkem (arvatavasti on see seotud sotsiaalse staatusega).
