Miks arstid Eestist lahkuvad?

Artikkel, mille autoriks on meditsiinitoimetaja Eeva Liisa Linnamägi, ilmus 2024. aasta oktoobrikuu Lege Artises. Med24 avaldab ajakirjade artikleid valikuliselt. Ajakirja Lege Artis ja teisi meditsiiniajakirju saab tellida siit.

Konverentsi juhatas sisse Eesti Arstide Liidu president ja kliinilise geneetika professor Neeme Tõnisson, kelle sõnul on üks suurimaid proovikive, millega Eesti tervishoid silmitsi seisab, töötajate nappus. Sobivate kandidaatide vähesus ja pikaajaline õppeprotsess tähendavad seda, et iga kolleeg on hindamatu ja kõigi töötajate panus kriitiline, seepärast on oluline hoida iga spetsialisti.

Kui varem on Eesti Arstide Liit keskendunud töölt lahkumise välistele põhjustele, nagu liigne töökoormus ja ebapiisav palgatase, siis oluline on käsitleda ka töökeskkonna ja kolleegidevaheliste suhete rolli. Just see n-ö pehme pool on aspekt, mida meie kooliprogrammid hõlmavad kõige vähem, kuid mis on samavõrd oluline nagu suhtlemine patsientidegagi.

Veerand Eestis arstiks õppinutest ei tööta hiljem enam arstina Eestis

Konverentsi avaettekande „Miks arstid lahkuvad?“ pidas Põhja-Eesti Regionaalhaigla kestliku arengu teenistuse juht Priit Tohver, kes avaldas möödunud aasta talvel sarnase sisuga artikli „Lahkumisintervjuu“ ka meediaväljaandes Levila (1).

Tohver alustas ettekannet statistikaga, mille kohaselt kogeb kogu maailmas 38,2–80% arstidest läbipõlemise tunnuseid ning just arstide seas on suitsiidirisk 1,4–1,9 korda suurem võrreldes üldrahvastikuga. Eestis läbi viidud uuringute põhjal ei tööta 25% üldarstihariduse omandanutest hiljem enam Eestis arstina. Tohver tõdes, et selline informatsioon paneb muretsema, sest praegustes tingimustes on meil aastaks 2030 ligi 1000 praktiseerivat arsti vähem kui praegu, sealjuures on aga patsientide arv kasvanud ja käsitlus keerulisemaks muutunud.

Levilas avaldatud artikkel ei saanud inspiratsiooni aga mitte statistikast, vaid vestlusest kolleegide ja sõpradega, kes arstidena avaldasid soovi eriala vahetada. Kokku intervjueeris Tohver 18 arsti, kes kas kaaluvad eriala vahetamist või ongi seda juba teinud. Kokkuvõtvalt sai välja tuua kolm juurpõhjust – kurnatus, perspektiivitus ja toksilisus ehk teisisõnu lugupidamatus –, mis sunnivad arste eriala vahetama või Eestist lahkuma.

Kurnatus ja perspektiivitus

Kurnatuse peamine põhjus on patsientide suur arv ja töötajate nappus. Töö muudab järjest keerulisemaks ja aeganõudvamaks ka elanikkonna vananemine, sest haigetel on aina rohkem kaasuvaid haiguseid. Teisalt tõi Tohver välja, et haiglas ei julgeta sageli probleemidest ega võimalikest lahendustest omavahel või tööandjaga rääkida, sest varem on neile mõista antud, et see temaatika ei ole oluline või on „pehme“. Intervjueeritavate hulgas oli ka arste, kellel oli ideid kurnatuse leevendamiseks, kuid nad ei teadnud kedagi, kelle poole haiglas oma mõtetega pöörduda.

Perspektiivitus võib arstiteaduse kontekstis esialgu küsimusi tekitada, sest eriala ise nõuab patsientide käsitluseks pidevat elukestvat õpet. Siiski on Tohveri sõnul oluline meeles pidada, et perspektiivitus on subjektiivne taju ja tunne ning seda ei saa objektiveerida. Perspektiivitust kogev arst võib tunda, et on justkui paigal ja edasine areng on pärsitud. Mitmed intervjueeritavatest olid Tohverile tunnistanud, et nende erialases elus puudub mentor või juhendaja ning sageli jääb töökeskkonnas vajaka tagasisidest, mis võimaldaks õppida ja areneda.

Toksilisus ehk teisisõnu lugupidamatus

Toksilisus ei tähenda Tohveri sõnul mitte ainuüksi mõnda juhtival kohal olevat isikut, kes käitub oma alluvatega ebameeldivalt, vaid selle alla saab liigitada ka igapäevased lugupidamatud, jämedad või sarkastilised kommentaarid kolleegide vahel. Hea näide on eriarstist konsultant, kes keeldub konsultatsiooni andmast või on seda andes lugupidamatu – olukord, millega on paljud intervjueeritavatest kokku puutunud.

Lugupidamatus mõjutab olulisel määral seda, kuivõrd efektiivsed on töötajad. Uuringute alusel muretseb lugupidamatu olukorra pärast hiljem pea 80% uuritavatest, 63% hoidub edaspidi jämedalt käitunud kolleegist, 48% vähendab oma panust tööl, 25% elab ennast teiste peal välja ja 12% lahkub. Nii on lugupidamatu töökeskkond oluline mõjutegur töökohalt lahkumiseks – statistika kohaselt mõjutab toksiline töökultuur 10,4 korda rohkem töölt lahkumist kui näiteks rahulolematus töötasuga.

Lugupidamatuse mõju tervishoiule on uuritud ka randomiseeritud uuringutes. Näiteks võeti kaks uuringurühma, kellest ühe juhendaja oli simulatsiooni käigus juhendatavate suhtes mõnevõrra lugupidamatu, ning selgus, et sellesse rühma kuuluvad uuritavad tegid hiljem rohkem diagnostilisi ja protseduurilisi vigu kui need, kelle juhendaja oli viisakas. Lisaks on uuringutest selgunud, et lugupidamatu töökeskkond vähendab raporteeritavaid ravivigu kümme korda.

Kurnatus, perspektiivitus ja lugupidamatus on kõik omavahel seotud – lugupidamatus ja sellest tulenev probleemidest vaikimine põhjustab perspektiivitust ning murede kuhjumisel omakorda ka kurnatust. Lisaks panustab ka kurnatus ise nii lugupidamatuse tekkesse kui ka vastupidi. Ühe lahendusena tõi Tohver välja, et esmajoones võiks proovida vähendada lugupidamatust. Imperial College Londoni pediaater Bob Klaber on öelnud, et lahkus on valik. Tohver toonitas, et me ei saa valida patsientide hulka ega neil esinevaid probleeme, kuid iga tervishoiusüsteemi töötaja saab valida, kuidas ta millelegi töökeskkonnas reageerib, ning selle kaudu on võimalik muuta ja vähendada ka kurnatust ning perspektiivitust.

Kuidas olukorda lahendada?

Järgmisena kõneles Malta Arstide Liidu president ja Euroopa Arstide Liidu asepresident dr Martin Balzan sellest, kuidas on võimalik nii pindala kui ka rahvaarvu poolest väikeses riigis nagu Malta vähendada arstide lahkumist.

Kui praegu on Maltal üle 2000 igapäevaselt praktiseeriva arsti, oli olukord 1990. aastate lõpus hoopis teine: sealt lahkusid jäädavalt nii paljud, et kõige keerulisemal ajal töötas Maltal kokku vaid ligikaudu 400 arsti. Ajavahemikus 1994–2003 arstikutse omandanutest jäi Maltale praktiseerima alla poole ehk 48,4% ning välismaale läks tööle peaaegu teine pool ehk 44,1%. Neid, kes hiljem Maltale naasid, oli kokku 7,5%. Uuringute alusel lahkusid arstid Maltalt eelkõige seetõttu, et sealne palk ei olnud konkurentsivõimeline, enesetäiendusvõimalusi oli vähe ja erialale spetsialiseerumine, meie mõistes residentuur, oli kehva kvaliteediga ning riiklikult korraldamata. Lisaks tundsid arstid, et nad ei saa tööalaselt, n-ö karjääri tehes ennast Maltal teostada.

Nii hakati Maltal pärast 2004. aastat, mil liituti Euroopa Liiduga, paigutama teadlikult raha mitte tervishoiusüsteemi tehnika ja infrastruktuuri parandamisesse, vaid töötajatesse endisse. Kui varem oli võimalik välja õpetada arste nii, et ligikaudu 30 neist lõpetas igal aastal, siis muudatuste käigus suurendati seda arvu 120-le, sealjuures sisse­astumiskatsete lävendit madalamaks muutmata. Üldarstikutse omandanutele hakati pakkuma paremaid väljaõppevõimalusi koostöös teiste Euroopa kõrgetasemeliste meditsiinikeskustega, näiteks tehakse Maltal siiani tihedalt koostööd Suurbritannia erinevate kõrgkoolidega.

Lisaks on pandud paika kindel struktuur, mille alusel üldarstikutse omandanu edasi õpib ja praktiseerib – esimesed neli aastat praktiseerib ta üld­arstina ning seejärel on võimalik spetsialiseeruda. Nii üldarstina töötades kui ka hiljem eriarstiks õppides on olemas alati juhendaja, kes annab regulaarselt tagasisidet, ning n-ö järgmisele tasemele lubatakse arst vaid juhul, kui ta on täitnud vastavad nõuded ja sooritanud eksamid. Residentuur kestab vastavalt erialale neli kuni kuus aastat.

Töö ja praktika Malta haiglates näeb nüüd välja eelistatult kolmestes gruppides, kus on eriarst ja kaks erineva kogemuse ja tööstaažiga juhendatavat. Selline juhendamine on osutunud viljakamaks ning pakub töötajatele rohkem iseseisvust, aga ka tööalast rahulolu. Lisaks on tõstetud aastate jooksul Maltal ka oluliselt arstide palka. Kui 2000. aastate alguses oli üldarsti kuu netopalk ligikaudu 1300 eurot, siis nüüd on see keskmiselt 3500 eurot. Vastavalt spetsialiteedile ja staažile on võimalik palka tõsta vähemalt 7000 euroni.

Sisse viidud muudatused on olukorda Maltal oluliselt parandanud. Arvatakse, et arstid tunnevad oma tööst rõõmu ja on õnnelikumad, kui 1000 elaniku kohta on 4–4,5 täiskohaga töötavat arsti. 2021. aastaks oli Malta saavutanud selleks suhtearvuks 4,4. Dr Balzan tõi võrdlusmomendina välja, et Eestis on sama näitaja alla 4,0.

Kasutatud kirjandus

Tohver P. Lahkumisintervjuu. Levila, 2023. https://www.levila.ee/tekstid/lahkumisintervjuu (10.10.2024).