MIDA ARSTID PÄRISELT KA TEILE EI RÄÄGI 3. OSA. Perearstid peavad räigelt ebameeldivaks patsiente, kes... Le Vallikivi kolumn (1)

Autor: Le Vallikivi, perearst. Esimest osa „Kuidas olla oma perearsti jaoks võimalikult ebameeldiv? Pesematus on kindla peale minek“ saab lugeda siit ja teist osa „Fraas „Ma olen ju maksumaksja!“ kui õigustus ebaviisakaks käitumiseks“ saab lugeda siit.

187 perearsti anonüümsel küsitlusel saadud vastustest, mis kõik on subjektiivsed ega pretendeeri vähimalegi poliitkorrektsusele, selgus, milliseid patsiente peetakse ebameeldivaks ja ärritavaks. Üks perearst kirjutas nii: „Enim on mind ärritanud patsient, kes vaatab laua alla ja kommenteerib, et miks mul seelikut ei ole, tema tahaks jalgu näha; või kui patsient otsib füüsilist kontakti igal visiidil, näiteks meesterahvas püüab kätt silitada või käest kinni vōtta.“

Nilbikpatsiendi erikategooria on käemusitajad, kes on õnneks praegu suhteliselt väljasurev liik.

Samavõrra räigelt ebameeldivaks osutuvad valetavad patsiendid. Näide elust: väikeses maakohas käib patsient ringi ja levitab valeinfot arsti kohta. Pöördub tühise asja pärast kohalikku EMO-sse ja valetab, et pole saanud aega perearstile, kuigi tegelikult pole isegi proovinud helistada. Selliseid häirivaid näiteid toodi väga palju.

Räigelt häirib praktiliselt kõiki perearste ka ebaviisakus, sõimlemine, agressiivsus ja pahatahtlikkus ning see, kui patsient peab ennast teistest paremaks ja nõuab vastavaid privileege.

Teiste inimestega ebameeldivalt käituv patsient

Kindel viis saada endale räigelt ebameeldiva patsiendi nähtamatu auraha on see, kui käituda halvasti registraatori ja/või õdedega. Või siis inetu käitumine endaga vastuvõtul koos olevate pereliikmetega – laste, vanemate või elukaaslasega. Näiteks olukord, kus kabinetis hakatakse vastastikku süüdistusi loopima ja omavahelisi asju klaarima (vanem-laps, partnerid) ehk kes, mida ja kus tegi, kui palju keegi midagi sööb või mida ütles jne.

Kolleeg on väga kenasti sõnastanud ebameeldiva käitumise tagajärjed: „Ma olen väga kannatlik inimene, ma suudan ära taluda väga palju asju – haisu, mustust, rumalust, riietust, usku –, kui patsient on muidu enam-vähem viisakas ja normaalselt aus. Ma olengi sellistele nõudlikele ja räuskavatele patsientidele öelnud, et niimoodi nad mu käest mingit adekvaatset arstiabi ei saa. Et niimoodi me lihtsalt viskame neile lõugade vahele seda, mida nad nõuavad, peaasi, et nad vait jääks ja ära läheks.“

Praktilises mõttes on siiski perearstil päriselt ka keeruline, kui patsiendi isiksuseomadused paiknevad kusagil isiksusehäire piirimail. Ehk siis see kontingent patsiente, kes enne näriks oma käe ära, kui tunnistaks, et tema isikuomadused on pärit kuskilt psühhopatoloogia õpikust. Sest hoopis terve maailm on imelik ja pahatahtlik (ja eriti arstid). Siia kuuluvad näiteks sellised veetlevad omadused nagu nartsissism, manipuleerimine, pealetükkivus, mõttekäigu hägusus, konfrontatsioon kõigi ja kõigega, kahtlustamine, et arstid tahavad patsiendile halba.

Ja kõige tipuks: patsient, kes hoolimata korduvatest konfliktidest ning vaatamata palvele vahetada perearstikeskust teatab sõna-sõnalt „Ei kavatsegi, ma huian sind edasi …“ Siiani puudub perearstil igasugune õigus loobuda patsiendist, kes on käitunud korduvalt sobimatult, agressiivselt või ka järjepidevalt nõuannete täitmisest keeldunud. Või isegi tegelenud ahistava jälitamisega …

Näide elust. „Patsient ahistab keskust kirjadega, nõuab pidevalt uuringuid, suunamist, samas korraldustest aru ei saa ja ravimeid ei võta. Päevas tuleb hoomamatu arv segaseid kirju, mis on ebameeldiva, ründava tooniga. Ähvardab, sõimleb. Kõik soovid täidame, sest muidu ahistamine ei lõppe. Kvaliteetset arstiabi ei saagi tagada. Meiega pole patsient rahul, aga ära ka ei lähe.“

Teine näide. „Juristist patsient, kes hooldusõiguse vaidluse käigus tekkinud tülis nõuab epikriisi digiloost kustutamist, süüdistab arsti dokumendi võltsimises. Saadab iga paari nädala tagant meili erinevate nõudmiste ja viidetega paragrahvidele. Teatab, et on kohe esitamas tsiviilhagi, esitanud politseisse kuriteoteate arsti tegevuse suhtes, nõuab arstilt kompromissina 3000 eurot. Kamm on kestnud juba terve aasta. Iga natukese aja tagant tuleb mingi äärmiselt häiriva sisuga meil või räuskav telefonikõne. Olen selle terrori tõttu kaalunud nimistust loobumist. Lahendust ei ole, sest patsient nimistut ei vaheta, ehkki vastav soovitus on talle korduvalt antud.“

Või siis vana hea onu Heino. „Hetkel veame vägikaigast mehega, kes on endine ärimees, üle 70. Semutseb, kui tuju hea. Petab, pinnib välja erinevaid saatekirju ja uuringuid. Paneb Confido eraarstidele aegu ja tagantjärgi nõuab saatekirju. Arvab, et peab teistest kiiremini igasuguse tühisema hädaga saama eriarstile. Helistab kabinetti poole tunni jooksul 17 korda, ja siis, kui õde tagasi helistab, sõimab, miks tema kõnele ei vastata. Viirushaiguste korral nõuab kohe antibiootikume, kui õde nõustab ja selgitab, siis tavaliselt saab õde sõimu osaliseks. Püüab haigestumiste ja valede kaudu saada kindlustuselt reisile mitteminemise eest raha tagasi. Kui see ei õnnestu, siis on perearst epikriisi valed laused kirjutanud ja perearst on süüdi tema rahalises kaotuses.“

Ja mida siis päriselt peale hakata, kui patsient tuleb vastuvõtule tervet nägu katva kuldse maskiga? Nuta või naera, aga selline on elu.

Inimesed, keda ei ole võimalik aidata

Ja lõpetuseks ühe kolleegi mõtisklus teemal, mis on iga arsti jaoks tõeline õudusunenägu – oma jõuetusega leppimine pikaaegses ravisuhtes. Inimesed, keda sa kogu hingest tahaksid aidata, aga tõesti ei suuda. „Mõnes mõttes on kõige ebameeldivamad need patsiendid, kes on inimesena tegelikult meeldivad, aga tulevad üha uuesti probleemiga, millest ei ole õnnestunud jagu saada või millest ei saagi lahti. Tead ette, et valmistad pettumuse. Või need, kes on päriselt nii hädas, et on sellest ka ise ebameeldivaks muutunud, näiteks mõni kurnavalt depressiivne inimene või mõne isiksushäirega või keegi, kes oma haigust või kroonilist valu väga entusiastlikult, aga kaootiliselt ravib ning siis ahastuses ja närvilisena vastuvõtule tuleb”.

Uuel aastal ilmuvas kolumnis käsitleb Le Vallikivi patsiente, kes arusaamatul põhjusel on arstide lemmikud.