MIDA ARSTID PÄRISELT KA TEILE EI RÄÄGI 2. OSA. Fraas „Ma olen ju maksumaksja!“ kui õigustus ebaviisakale käitumisele Le Vallikivi kolumn

Autor: Le Vallikivi, perearst. Sarja esimest osa „Kuidas olla oma perearsti jaoks võimalikult ebameeldiv? Pesematus on kindla peale minek“ saab lugeda siit.

187 perearsti anonüümsel küsitlusel saadud vastustest, mis kõik on subjektiivsed ega pretendeeri vähimalegi poliitkorrektsusele, selgus muu hulgas, et erinevatesse rahvustesse, usutunnistustesse ega jumalasalgajatesse või agnostikutesse arstid enda hinnangul kuidagi erinevalt ei suhtu.

Veidi umbusklikumad ollakse sektantide suhtes – antud teemadel tekitab ebamugavust ja ettevaatlikkust pigem hirm eksida mõne viisakusreegli või uskumuse vastu ja kedagi tahtmatult solvata. Esoteerikasse kaldumine, nõidumine ja selgeltnägemine tekitavad pahurust umbes kolmandikus arstidest ning teaduspõhise meditsiini eitamine (eriti kraaklevas ja pealetükkivas variandis) umbes kahes kolmandikus arstidest.

Küll aga muutuvad arstid tõrksaks ja ettevaatlikuks, kui meediku ja patsiendi vahelist suhtlust takistab keelebarjäär. Seda peamiselt hirmu tõttu, et ei saada patsiendist aru ja seetõttu ei osata tema probleemi lahendada. Teisest küljest võib osa patsientide keeleoskamatus peegeldada ka nende maailmavaadet, mis omakorda võib viia väärtuste konfliktini. Näiteks siis, kui putinistist patsient sõimab vene keelt mittevaldavat õde ebatsensuursete väljenditega, millest õde küll õnneks aru ei saa, kuid see-eest tekib peaaegu et käsikähmlus ooteruumis istuva vene keelt valdava väikelapse isaga. Või nagu üks perearst kirjutas: „Kõige muuga saab hakkama, kuid minu kodu ja riigi solvaja korral läheb hari punaseks ja käed vajuvad läbi põranda.“

Võti patsiendi mõistmiseks: maailmapilt ja elurikkus

Liigne mammona või ekstreemne vaesus perearstide suhtumist patsienti ei mõjuta, aga see võib pigem tuleneda perearsti töö eripärast, kus nimistu koosneb kogu ühiskonna läbilõikest. Ilmselt määrab vastava meelsuse ka arstliku eriala valik, sest ilmselgelt on erakorralise meditsiini arstid, nakkushaiguste arstid ning traumatoloogid arvestanud asjaoluga, et neil on puutepunkt ka sotsioökonoomilise vikerkaare tumealal tegutsevate isikutega, samas kui esteetilise kirurgia apologeedid kulgevad hoopis ebamaisematel radadel.

Perearstide vastustest kumas läbi, et pigem on elurikkus arsti jaoks huvitav ja/või diagnostiliselt olulise tähendusega, mis annab võtme kogu patsiendi maailmavaate mõistmiseks. Ka see, kui patsient on silmatorkavalt veider, viril, nutune, sekeldav ja närviline, on perearsti jaoks pigem neutraalne omadus, mis annab oma panuse tervikpildi loomisele patsiendist. Näiteks selline diagnostiline tsitaat kolleegilt: „Patsient süüdistab kõike ja kõiki oma hädades. Mitte keegi, MITTE KEEGI teda ei aita. Ka mööbli võiks perearst talle tuppa tassida, sest no selleks me ju olemas olemegi!“.

Klassikaline diagnostiliselt tähenduslik vaatepilt on muidugi lapsevanem, kes tuleb vastuvõtule kaasa oma täiskasvanud lapsega ning teab palju paremini, mis „maimukese“ tervisel tegelikult häda on.

Üldse on perearsti jaoks päriselt väsitav see, kui ravisuhe pole arsti ja patsiendi dialoog, vaid sinna on kaasatud patsiendi ravilooga mitte kursis olevaid kolmandaid isikuid, nagu vanemad sugulased, tuttavad arstid, märtsibeebide sotsiaalmeedia grupp või sõbranna küünetehnik, kellest igaühel on diagnoosi ja ravi kohta oma arvamus. „Kurvad on lood, kus patsiendi lähedased sekkuvad ravisuhtesse ja tahavad oma teadmiste juures žüriiks olla, eriti eakate puhul. Keelavad rohtu võtta (loevad kõrvaltoimete kohta), ei luba vaktsineerida ja panevad patsiendi n-ö kahe tule vahele. See koormab kõiki ja kõige suurem kahju sünnib patsiendile, kes peab justkui pooli valima.“

Arsti teeb põhjusega ettevaatlikuks ka see, kui inimene alatasa kirub meditsiini ja arste, manab kangesti riiki ja valitsust, ülistab nõukaaja meditsiini ning elukorraldust. Ka pikalt vangis istumine jätab inimpsüühikale päris arvestatava jälje.

Samas on täiesti võimalik vastastikuse respektiga ravisuhe juhul, kui arst ja patsient jäävad teatud seisukohtades väärikalt eriarvamusele ega suru üksteisele oma erinevaid väärtushinnanguid peale. Kusjuures huvitaval kombel on omaette diagnostilisse kategooriasse koos antivakserite, kodussünnitajate ja puukallistajatega sattunud ka keskastme ametnikud, kelle läbiv häiriv käitumismuster on inetu käitumine õdedega.

Patsiendi isiksus

Isiksuseomadustest, mis perearsti häirivad, osutusid suhteliselt mittehäirivaks patsiendi liigne jutukus, sest iga perearst omandab pärast mõnda töötatud aastat kutsehaiguse vajadusel ise ükskõik keda surnuks rääkida. Siiski kirjutab üks kolleeg: „Mul on viimasel ajal kasutusse tulnud diagnoosikood R46.7, kontakti põhjust tumestav sõnaohtrus ja üksikasjalikkus.“

Veelgi vähem häirib perearsti liiga sõnaaher patsient, sest ta oskab ka ise mängleva kergusega kogu eetri täis rääkida. Pluss mõnikord sarnanebki perearsti töö suures osas veterinaari omaga, näiteks imikute päeval, aga ka tõrksa teismelise või dementse vanainimese läbivaatusel – patsienti saab suhtuda hoole ja armastusega ka temaga sügavasse verbaalsesse kontakti laskumata.

Hämmastavalt tolerantsed on perearstid ka inimeste suhtes, kes on laisad ega viitsi tööd teha. Arsti suhtumist muudab laiskus märkimisväärselt halvemaks vaid umbes kümnendikul juhtudest. Samas kokkupuude inimestega, kelle kaebuste taga puuduvad haigused, kuid kellel on kindlameelne soov saada arstilt ajutine või püsiv töövabastus, on absoluutselt igal esmatasandi meedikul. Ning igal keskusel on olemas ka nimekiri inimestest, kelle puhul ei piisa haiguslehe avamiseks hädise häälega telefonitorru köhimisest, vaid patsient kutsutakse kohale absoluutselt iga ilmaga.

Ka see, et inimene on rumal, ärritab teataval määral vaid kolmandikku perearstidest. Ja see, et patsient on päriselt ka oma perearstist targem, ei häiri perearsti absoluutselt. Üks kolleeg nendib nutikalt: „Väga ebameeldivad on ka üle oma intelligentsi nõudlikud patsiendid. Mul pole midagi selle vastu, kui patsient on tark. Või kui ta on nõudlik nii enda kui teiste suhtes, sellised inimesed viivad elu edasi ja muu hulgas sunnivad meid olema hoolsad ja paremad arstid ning inimesed. Aga loll ja nõudlik on kehv kombinatsioon.“

Guugeldamine, mille üle sajandi alguses oli komme rumalat nalja teha stiilis „oled väsinud – raudselt sul on verevähk!“, on tänase tehisintellekti võimekuse juures muutunud enamustele patsientidele (ja mis seal salata, ka arstidele) täiesti tänuväärseks abivahendiks. Kui patsient selle kasutamist tunnistab, siis on perearst pigem tehtud eeltöö üle rõõmus, kui et hakkab hurjutama teemal, kuidas internet on üks vandenõuteoreetikute hääletoru.

Pigem on moodsa aja märk filmimine, meedia või sotsiaalmeedia kaasamine raviprotsessi. Perearst: „Ma ei saa patsienti usaldada, kuna ta võib näiteks meie vestluse sisu, olgu siis ausalt või moonutamata, kuhugi sotsiaalmeediasse panna.“

Lillede ja eriti kommide toomine on muistne vana komme, millega üldiselt ohates lepitakse, kuid mis enamasti arsti suhtumist absoluutselt ei muuda.

Oma energiamahukuse tõttu kaldub perearst väsitavaks ja mõõdukalt ebameeldivaks pidama patsiente, kes sageli ja igasuguste pisiasjadega tülitavad, vaidlevad, lipitsevad, semutsevad, käituvad, nagu oleks terve päev vaid nende vastuvõtuks ette nähtud, või meedikute põhjendatud korraldusi ei täida ning kogu vastutuse sujuvalt arstile delegeerivad stiilis „tervis on teiste vastutada“ ja „las arst vaatab arvutist“. Siis on koostöö juba eos rikutud.

Väsitavad on ka tuttavad patsiendid, kes pöörduvad töövälisel ajal ega mõista, et arstil on soov ka teisi elurolle normaalse inimese kombel täita. Ja inimesed, kes suhtuvad meedikutesse kui klienditeenindajatesse.

Üpris ebameeldiv on arsti jaoks see, kui lapsevanem saabub vastuvõtule oma lapse või lastega, kelle ohjamises puudub tal igasugune vanemlik võimekus – valimatu näperdamine, kiskumine, aelemine, ropendamine ja vanema karistamatu saatmine kohtadesse, kus päike ei paista, ei ole just parim viis usaldusliku arst-patsiendi suhte sillutamiseks.

Kurvaks teevad ülbus, pealetükkivus, enesekesksus, puudulik lastetuba.

Suhtumine stiilis „ma olen ju maksumaksja“

Sageli tõid perearstid räigelt ebameeldivana välja patsienti põhjendamatud nõudmised. Näiteks analüüside, uuringute, saatekirjade, aga ka ravimite ja diagnooside kohta, mis ei ole talle absoluutselt näidustatud, aga aruselge seletus ses osas kõlab nagu kurtidele kõrvadele. Nagu üks kolleeg tabavalt mainib: „Kõige vastikum fraas on „ma olen ju maksumaksja“. See justkui õigustab ebaviisakat käitumist, lugupidamatuse väljendamist ja rumalate nõudmiste esitamist.“ Näiteks patsiendid, kes tekivad ukse taha eelnevalt kokku leppimata, või kohe uksest sisse pressijad, kes ei arvesta ka teiste patsientidega. Patsiendid, kes tulevad siis, kui on kained, kui neil on raha, kui neile meeldib või kui neil sugulane või mõni tuttav autoga külas on. „Liiga palju on meie ühiskonnas suhtumist: siis ma röökisin ja siis need vanamoorid jooksid ning tegid kõik, mis vaja. Sellised patsiendid ei tee füüsiliselt haiget, kuid vaimule mõjuvad muserdavalt ning rikuvad töörõõmu väga pikaks ajaks.“

Väsitavad ja ebaõiglased on ka patsiendid, kellele perearst peab n-ö lapsehoidjat mängima ning teda vastuvõtule mitteilmumise korral taga ajama, korduvalt meelde tuletama, et elurütm ja tarbimisharjumused on peamine haiguste ohjamisel, et regulaarne ravi hoiab ära tervet hulka tüsistusi, et külma ilmaga kantakse mütsi ja salli jpm.

Jätkub. Artikli viimane osa ilmub homme.