MIDA ARSTID PÄRISELT KA TEILE EI RÄÄGI 1. OSA. Kuidas olla oma perearsti jaoks võimalikult ebameeldiv? Pesematus on kindla peale minek Le Vallikivi kolumn (2)

Autor: Le Vallikivi, perearst

Hoolimata Hippokratese vandest, millega arstid tõotatavad Apolloni, Asklepiose, Hygieia, Panakeia ja kõikide jumalate ning jumalannade nimel vastavalt oma võimetele ja arusaamisele anda korraldusi ainult haige kasuks, säästa neid kahjust ja ebaõiglusest, ei saa me üle ega ümber faktist, et ka arstid on siiski inimesed.

Pikad aastad ülikoolis, eetikakursused, residentuur kogenud kolleegi kureerimisel ja elukestev õpe ei muuda asjaolu, et arstiteaduse kõrval osaleb raviprotsessis ka subjektiivne inimlik faktor. Mis sest, et oleme kõrgharitud täiskasvanud – tegelikkus on selline, et osa patsientidest arstile lihtsalt ei meeldi.

Igal arstil on kümneid selliseid patsiente, kellele helistamist viimase sekundini edasi lükatakse, sest iga kord tõuseb kõnelusest tüli ja riid. Või kelle sisenemisel arstiasutusse kogu personal tahtmatult jäigastub ning üritab märkamatult hõikekaugusest n-ö kiiret toimetamist vajavatele protseduuridele kaduda. Või kes registratuuri helistades kuuleb sageli vastuseks, et „oi, doktor just oli siin, kuid lipsas vist lõunale!“ või „doktor on just koolitusel/komandeeringus/puhkusel!“ või mis veelgi hullem, „doktor palus edasi öelda, et ta on surnud ja maha maetud!“.

Paraku on nii mõnedki teadusartiklid näidanud, et vastikult käituva patsiendi jaoks on oluliselt suurem oht langeda ravivigade ohvriks (Riskin A, et al. Rudeness and medical team performance. Pediatrics. 2017 Jan 10. doi: 10.1542/peds.2016-2305). See omakorda võiks tegelikult tähendada seda, et tervishoiutöötaja peaks ebameeldivasse patsienti suhtuma eriti suure hoole ja tähelepanuga.

Uuring: milline patsient on perearstile ebameeldiv?

Järgnevas kolmes artiklis on kirjas 187 perearsti anonüümsel küsitlusel selgunud näpunäited selle kohta, millised on kõige populaarsemad võimalused pälvida sellise staarpatsiendi aupaiste, kelle peatsest külastusest teada saades kogu personal joondu ja valvele tõmbub. Kõik väited on subjektiivsed ega pretendeeri vähimalegi poliitkorrektsusele ning kokkuvõte ei oma vähimatki teaduslikku väärtust.

Kuivõrd arstid on treenitud oma töö käigus tekkivaid emotsioone siiski enamasti vaos hoidma ning on suhteliselt harjunud faktiga, et patsienti tuleb aidata ka siis, kui ta on iseenda suurim vaenlane, siis miks on see üldse oluline, kui patsient oma arstile ei meeldi? Patsient ei pruugi sellest isegi kunagi teada saada, et tema perearst tunneb end temaga ebamugavalt, närviliselt või suisa vastumeelselt, sest arst teeb kõik endast oleneva, et neutraalseks jääda. Väga laias laastus võibki öelda, et professionaalina suudavad kõik perearstid hallata igasuguseid inimlikke eripärasid neid isiklikult võtmata. Samas, omavahel räägivad arstid sellistest patsientidest päris palju. Sellised patsiendid on nii esmatasandis kui ka muus meditsiinis üks oluline läbipõlemist soodustav, töörõõmu vähendav ning töölt lahkumisele kallutav faktor.

Kindlalt mõjuv valik: pesematus

Võib nentida, et tahtest olenematud bioloogilised faktorid arsti suhtumist ei muuda – ei mees- ega naissugu, samuti see, kas tegu on lapse või vanuriga. Märkimisväärselt ei häiri meedikuid ka see, kui patsient on liiga ilus või silmatorkavalt inetu. Üks perearst on öelnud: „Liiga ilus ei häiri, aga kui hakkab trall, et ta ei julge oma väga uhket kasukat valveta koridori nagisse jätta, siis ma hakkan küll keema.“

Küll aga on ebameeldivalt eristuda soovivale patsiendile üks väga lihtne soovitus – palun ära pese ennast! No ikka vähemalt mõned päevad, veel parem isegi nädalad, sest see tekitab suurema või väiksema alarmi vähemalt kahes kolmandikus perearstidest.

Samas, näiteks väljakutsuv riietus ei ole sugugi nii kindla peale minek, kuigi oma olemuselt on meditsiin siiski suhteliselt konservatiivne eriala ning töötavate perearstide keskmine vanus on 57 eluaastat. Seega võib proovida doktorit üllatada hoopis järgmiste aksessuaaridega: kulmu- ja nabarõngad, punkarlik välimus, liigsed tätoveeringud, siseruumides peakatte kandmine, botox’i-nägu, hiiglaslikud kunstrinnad ja/või hiidpikad kunstküünised (NB! Eriti imikute emad!) või aluspesu puudumine, vastuvõtu ajal telefoniga rääkimine, arsti privaattsooni tungimine, nina luristamine ja valjult nätsu mälumine. Aga eristumise edu ei ole siiski garanteeritud ning see paneb häirekellad tööle ainult mõne üksiku perearsti peas. Pesematus on oluliselt kindlama peale minek.

Harva – aga siiski – pakub patsiendi bioota perearstidele ka sportlikku hasarti: „Ükskord hüppas prussakas patsiendi riidest välja ja pani jooksu, pidin teda taga ajama ja sussiga talle lõpu tegema!“

Pesematust on loomulikult võimalik täiendada muude erinevate lõhnabukettidega, või võib doktorit üllatada hoopis sellega, et lehkavad erinevad ootamatud kehaosad. Näiteks esmalt rabab trendikalt rõivastunud ja hoolega meigitud noor daam suulehaga ning hiljem sellise jalahaisuga, et kutsuda tuleb sokipolitsei.

Tarbimisharjumused ja erinevad sõltuvused

Higi ja mustus olid ärritavuselt väga tihedas konkurentsis suitsuhaisuga. Need lõhnad irriteerivad suuremal või vähemal määral üheksat doktorit kümnest.

Kõige vastumeelsem on arstidele siiski alkoholihais, mis tekitab kõige tugevamaid tundeid. Võib kahtlustada, et vastumeelsus alkoholi- ja suitsuhaisule on inertseks ning empaatilisteks treenitud arstide jaoks seotud sellega, et antud lõhnadel on tugev sidusus tervistkahjustava käitumisega, mis lisaks haisule tähendab ka seda, et patsiendil on oma tervisest suhteliselt suva või et ta tegeleb enesekahjustamisega suisa mässuliselt. Ikka selleks, et arstidel rohkem tööd oleks. Tsitaat: „Kõige hullem on eelmise päeva joominguhais. Isegi kui Aadu kenasti vabandab ette ja taha, et eile ju oli sõbra sünnipäev. Aga näe, ta ikkagi vaevus täna tulema ja üldiselt ta ei ole alkohoolik, vaid tipsutab!“ Ehk siis on see kõigi arstide lemmikpakett: enesekahjustus, sõltuvus ja probleemi eitamine.

Ka tarbimisharjumustest, mis teevad patsiendi arsti jaoks ebameeldivaks, oli vana kooli joodiklus esikohal, häirides oluliselt enam kui kaht kolmandikku perearstidest. Suitsetamine häirib umbes pooli ja paks inimene, kes palju süüa armastab, umbes veerandit perearste. Eriti nukker kontingent on samas ülekaalulised lapsed ja eriti nende (enamasti samuti ülekaalulised) vanemad. Vanematega suhtlemisel kontakti saavutamine võtab higiseks, lisaks see, et ei tahaks, et laps kõike kuuleb ja kuuldust end stigmatiseerituna tunneb.

Kusjuures liigsöömise ja suitsetamise osas oli vaid üksikuid arste, keda antud fakt räigelt häiris, samas kui joodikluse korral oli räige häirivuse osakaal praktiliselt veerand. Ilmselt tingituna alkoholi võluvõimest tekitada isiksuse lamenemist, vähendada usaldusväärsust ning isiklikku sarmi.

Eraldi tõid perearstid välja ravimi- või narkosõltlased. Eriti kurvaks teevad perearste need sõltuvused, mis on alguse saanud valuravikabinetist. Ja siis muinasjutud ravimitest, mis iga nädal „kaovad ära“, „said märjaks“, „ununesid teise riiki“ jne.

Tarbimisharjumuste korral ongi läbiv punane joon, mis meediku peast hulluks ajab, seesama ambivalentsus: patsient õigustab oma harjumust, ei kavatsegi midagi muuta, aga samas tahab abi probleemile, mis tuleneb nendest halbadest harjumustest.

Tarbimisharjumustest häirib arsti ka ohjeldamatu toidulisandite ja ravimisarnaste toodete tarvitamine, eriti kui neid eelistatakse vajalikele ravimitele. Kasuistikana ka toiduks mittekõlblike ainete tarvitamine (uriini joomine, MMS vms).

Lõhnadest on meedikud oluliselt tolerantsemad näiteks ohtra või rõveda parfüümi või köögihaisu suhtes. Ärritumise määr oleneb ka arsti tundlikkusest. Mõnda meedikut ärritab köögihais, parfüümis kümblemine või rõve parfüüm väga, teist jälle keskmiselt või üldse mitte.

Kehaomased aroomid

Täiendavalt tõid meedikud näidetena välja veel mitmesuguseid aroome kehaomastest lõhnadest, seda väljaheite, okse ja uriinini (rõveduselt kahanevas järjekorras). Selles rubriigis toodi eraldi esile ka kollektsionäär-patsiendid, kes armastavad oma erinevaid kehaeritisi koguda. Seda siis selleks, et oma kollektsiooni purgikeses kaasatooduna arstile vaatamiseks presenteerida või nende pilte arstile saata isegi siis, kui seda pole palutud teha. Perearstide jaoks harva kohatavad, kuid kurioossusega seda rabavamad on ülikooliajast tuttavad haisuelamused, nagu lagunev tuumor, anaeroobne infektsioon, käest lastud haavandid.

Kehale mitteomastest aroomidest toodi esile haiguste hooaja lemmikud sibul ja küüslauk, kuid äramärkimist leidsid ka viirukid, eetrihais ja kanep.

Jätkub. Artikli teine osa ilmub homme.