Meta-analüüs täpsustab teadmisi testosterooni ja südame-veresoonkonnahaiguste seoste kohta

Eelmisel aastal avaldati TRAVERSE-uuring (Testosterone Replacement Therapy for Assessment of Long-term Vascular Events and Efficacy ResponSE in Hypogonadal Men), esimene randomiseeritud platseebo-kontrollitud uuring, mis oli piisava võimsusega ja spetsiaalselt disainitud vastama küsimusele, kas testosteroonasendusravi suurendab suurte kardiovaskulaarsündmuste teket meestel vanuses 45-80 aastat. Töö tulemused olid julgustavad: testosterooni mõõdukas annuses lühiajaline kasutamine ei suurenda kardiovaskulaarset riski.

Teised uuringud on aga tulnud erinevatele järeldustele ja TRAVERSE uuringustki jäid osad küsimused õhku rippuma. Seetõttu võeti nüüd süstemaatilisse ülevaatesse kokku uuringud, mis olid läbi viidud kodus elavatel meestel, kelle suguhormoonide taset oli mõõdetud mass-spektromeetrilisel uuringul. Üheksast uuringust oli võimalik saada individuaalsete osalejate andmed, kahes koondatud andmed kõigi uuringus osalejate kohta ja kõigi uuringute jälgimisperiood oli vähemalt viis aastat. Kaasuvate teguritena oli hinnatud meeste vanust, kehamassiindeksit, perekonnaseisu, alkoholi tarvitamist, suitsetamist, kehalist aktiivsust, hüpertensiooni ja diabeedi olemasolu, kreatiniini taset, üldkolesterooli ja HDL-kolesterooli suhet ning lipiidelangetava ravi tarvitamist.

Ülevaate põhjal järeldasid teadlased, et suguhormoonide tase tõepoolest on seotud suremuse riskiga. Üldsuremus oli suur meestel, kellel olid väga madalad testosterooni tasemed (alla 7,4 nmol/l ehk 213 ng/dl), kõrged luteiniseeriva hormooni (üle 10 IU/l) või väga madalad östradiooli tasemed (alla 5,1 pmol/l). Kardiovaskulaarne suremus seevastu oli suurem testosterooni taseme juures, mis jäi alla 5,3 nmol/l (153 ng/dl). Dihüdrotestosterooni tase oli nii üld- kui kardiovaskulaarsuremusega seotud mittelineaarselt, U-kujuliselt: riskid olid suuremad väikeste (alla 0,59 nmol/l) ja väga suurte (üle 2,45 nmol/l) dihüdrotestosterooni kontsentratsioonide juures.

Madalam suguhormoone siduva globuliini (SHBG) tase oli seotud väiksema üldsuremuse ja kardiovaskulaarsuremusega. Suuremate SHBG kontsentratsioonide ja üldsuremuse suurenemise vaheline seos võib olla seotud SHBG rolliga – see on olulisim valk, mis vereringes suguhormoone seob.

Ülevaate ranget metoodikat on kiidetud, nimelt võeti analüüsidesse ainult uuringuid, kus testosteroonitaset oli mõõdetud kuldstandardi (mass-spektromeetria) abil. Mass-spektromeetriline östradiooli määramine on samuti täpsem kui laialdaselt kasutusel olevad kommertsiaalsed immuunmeetodid, mille veapiirid muutuvad suuremaks meestel, kellel testosterooni metaboliitide tasemed seerumis on madalad.

Seega võib ülevaate põhjal järeldada, et üldsuremus on suurem meestel, kelle testosteroonitase on madal, luteiniseeriva hormooni tase kõrge või östradioolitase väga madal. Kardiovaskulaar- ja üldsuremusega oli SHBG tase seotud positiivselt ja dihüdrotestosterooni tase seotud mittelineaarselt U-kujuliselt.

Yeap BB, et al. Associations of Testosterone and Related Hormones With All-Cause and Cardiovascular Mortality and Incident Cardiovascular Disease in Men: Individual Participant Data Meta-analyses. Ann Intern Med. 2024 May 14. doi: 10.7326/M23-2781.