Meditsiinitöötajate läbipõlemisest – kas sellest on väljapääs?

Autor: Elina Kivinukk, psühholoog, Peaasi.ee. Artikkel ilmus ajakirjas Perearst. Kõikide artiklite lugemiseks telli ajakiri siit!

Artikkel on informatiivse iseloomuga, konkreetseid soovitusi paremaks toimetulekuks pakub nõustaja või psühholoog, abi võib olla ka veebinõustamisest.

Kuidas tekib läbipõlemine?

Läbipõlemist seostatakse peamiselt tööga – olukorraga, kui tööstressi pikema aja jooksul ei maandata. Tööstress tekib siis, kui tööalased väljakutsed on suuremad kui inimese tajutud toimetulekuvõimalused. Teatud piirini võib tööpinge olla motiveeriv, kuid olukord läheb ohtlikumaks, kui pinge on tajutavalt väga tugev, pikaajaline ning ressursse toimetulekuks vähe. Kui pingeseisundit ei maandata, kaasnevad sellega nii füüsilised kui vaimsed probleemid.

Stressreaktsioon on keha hea märguanne, et midagi tuleb ette võtta. Lühiajalist stressi saab leevendada, võttes aja kasvõi mõneks tunniks maha, liikuda värskes õhus, teha trenni, tegeleda lõõgastava tegevusega, mis aitab mõtted töölt eemale viia. Selliste pauside võtmine on väga oluline ning aitab igapäevaste harjumuste kaudu ennetada stressi kuhjumist. Kui aga inimene oma igapäevast stressi ei märka või läheb pinge nii suureks, et väikesed harjumused enam ei aita, saab stressreaktsioonist püsiv seisund.

Pikaajalise tööstressi tagajärjel keha väsib ning tekivad vaimsed ja füüsilised tervisehäired. Need hakkavad endast märku andma väsimusena, millest pole võimalik ööunega välja puhata; unehäiretena, kui töömõtted ei lase uinuda või ajavad öösel üles; erinevate valudena – näiteks peavalu, seljavalu, põlvevalu – tavaliselt löövad valud välja seal, kus organismis on nõrgem koht; vererõhu tõusuna ja südamelöögisageduse püsiva suurenemisena; seedehäirete ja iiveldusena; meeleoluhäiretena – kergem ärrituvus, kurbuse- ja abitusetunne, liigne emotsionaalsus.

Nii hiilib läbipõlemine ligi pigem vaikselt. Esialgu oluline, tähenduslik ja väljakutset pakkuv töö muutub ebameeldivaks ja mõttetuks. Energiline olek muutub kurnatuseks, tööülesannetest haaratus muutub küünilisuseks ning tõhusus vähenenud töövõimeks.

Maailma Terviseorganisatsiooni määratluse järgi iseloomustab läbipõlemist emotsionaalne kurnatus, küünilisus ja võõrandumine ning väiksem tööalane suutlikkus. Inimene tunneb end emotsionaalselt tühjana, ei saa enam tööga hakkama, on pidevalt väsinud, tunnetab energiapuudust. Kurnatusega võivad kaasneda mitmesugused valusündroomid, seedetrakti vaevused ja muud kehalised reaktsioonid. Võõrandumisega võib kaasneda küünilisus oma töökoha ja kolleegide suhtes, vähenenud töö- ja tegutsemisvõime põhjustavad raskusi keskendumises ja toovad kaasa loomingulisuse puudumise.

Huvitava nüansina tasub rõhutada, et läbipõlemise osas on leitud soolisi erinevusi. Naised kogevad läbipõlemist enam, sealhulgas tuntakse rohkem tööga mittehakkamasaamist, samuti kipuvad naised tegema enam nii-öelda nähtamatuid tööülesandeid, nagu nõudepesu kohvinurgas, lillede kastmine, sünnipäevade korraldamine jm. Kuigi need võivad olla nauditavad ülesanded, tasub tähele panna sellest tekkivat lisastressi.

Läbipõlemine ka meditsiinitöötajatel?

Läbipõlemist on väga erinevatel erialadel, valdkondades ja tööpostidel, enamasti inimestega seotud ja abistavatel elukutsetel. Võrreldes tavapopulatsiooniga on tervishoiutöötajatel suurem risk kogeda läbipõlemist. Stefan de Herti ülevaateuuring kinnitab, et läbipõlemine mõjutab meditsiinipersonali negatiivselt, tuues kaasa meelemürkide liigtarvitamise, suurema suitsiidiriski ning suhete purunemise.

Lisaks individuaalsele mõjule tuleb tajuda ka laiemat konteksti. Tervishoiusüsteemis on elemente, mis soodustavad suuremat tööstressi ning mida igal üksikul arstil on individuaalselt keeruline mõjutada. Tervishoiusüsteemis toimetulekut mõjutavad sotsiaalsed ja kultuurilised tegurid, nagu teaduse ja rahvatervise politiseerimine, rahvuslikud ja rassismist tulenevad väljakutsed, valeinformatsiooni levimine tervise osas, vaimse tervise häbimärgistamine ning ebarealistlikud ootused tervishoiutöötajate suhtes.

Süsteemis endas on nõudmisi ja piiranguid, mis tulenevad seadustest, rahalistest ressurssidest või teenuste puudusest, lisaks kogevad arstid suurt bürokraatiat ja dokumenteerimisnõudeid. Organisatsioonitasandil võib puudu olla juhtkonna toetusest, õiglasest kohtlemisest ning julgustusest rääkida vaimse tervise väljakutsetest. Lisapinged võivad tulla väärtuste lahknemisest, ebapiisavatest töötundidest ning piiratud valikutest ja paindlikkusest töökohal.

Suure tööstressiga tervishoiutöötaja töö kvaliteet väheneb ning ta kipub tegema rohkem vigu. See mõjutab patsientide rahulolu, aga ka kogukondlikku tasandit laiemalt. Halva kvaliteediga teenus mõjutab üldist usaldust teenuste osas, mis pikas perspektiivis suurendab omakorda terviseprobleeme näiteks sellisel moel, et inimesed ei söanda nii kiiresti abi otsida. Nii ei ole meditsiinitöötajate läbipõlemine mitte ainult nende isiklik probleem, vaid sellesse tuleb suhtuda laiemalt, igaüks saab midagi olukorra parandamiseks ära teha. Mina-tasandilt tuleb liikuda meie-tasandile.

Mida saab kogukondlikult ette võtta?

Kui läbipõlemise ennetamisele on mõeldud organisatsioonitasandil, on sellel oluline roll meditsiinipersonali heaolule laiemalt. Tööülesannete täpne kirjeldus (sealhulgas nähtamatute tööülesannete reguleerimine), piisavate töövahendite pakkumine, tugipersonali toetus ning positiivse tööõhkkonna kujundamine aitavad töötajal paremini toime tulla. Positiivne mõju on sellel, kui töötajal on rohkem kontrolli oma töötingimuste ja ajagraafikute üle. Ka peresõbralikumad tööandjad toetavad oma töötajaid rohkem, pakkudes lastehoidu, paindlikumat graafikut ja lastesõbralikke sündmusi.

Kogukonna tasandil tasub kaaluda, kas saab laiemalt meditsiinitöötajate rolli tähtsustada, julgustades patsiente olema enam toetavamad. Erialase kogukonnana tasub meeles pidada ka meditsiinitudengeid – nii neid praktikale võttes kui ka loenguid andes tasub innustada neid järgima tervislikke eluviise, leidma sobiv töö- ja elurütm, et omandada juba enda professionaalse teekonna alguses sobivad stressijuhtimisoskused.

Kuidas läbipõlemisega toime tulla?

Halb uudis on see, et läbipõlemine on selline kurnatus, millest ei ole võimalik nädalavahetuse ega paarinädalase puhkusega taastuda. Üht raviretsepti läbipõlemisele ei ole, kuid paljudel juhtudel on vaja teha pikaajalisem paus või vähendada koormust, samuti on vaja teha põhjalikumaid ümberkorraldusi töökeskkonnas ja -ülesannetes. Kindlasti ei aita läbipõlemise korral olukorra ignoreerimine, asjade mahavaikimine või kehvad probleemilahendamise oskused.

Kergemate sümptomite korral saab olukorra leevendamiseks mitmeid asju ise ette võtta. Abi võib olla elustiili muutusest ning töö- ja eraelu sobivamast ühildamisest.

Kohandamisel on kolm olulist sammast:

1) stressoritest vabanemine (keskendudes nendele stressoritele, mida saab kontrollida),
2) taastumine lõõgastuse ja spordi vahendusel,
3) ootuste reguleerimine, sealhulgas vähendades liignõudlikkust ja perfektsionismi.

Meditsiinitöötajaid silmas pidades on pakutud välja viis toimetulekustrateegiat, mis toetavad suuremat tasakaalu igapäevaelus.

Esimene strateegia on suhted lähedastega – tasub panna tähele, et suhted oleksid toitvad ja kvaliteetsed, nii perekonnas, sõpradega kui ka muu kogukonnaga. See hõlmab ka suhteid kolleegidega – tuleb rohkem jagada tööst tulenevaid väljakutseid, mis tekitab suuremat seotust ja leevendab üksildustunnet. Lisaks tasub panustada iseenda oskusele lahendada konflikte konstruktiivselt.

Teine strateegia on seotud spirituaalsuse ja tähenduslikkusega. Inimene, kes tajub enda laiemat rolli, on enamasti ka rohkem rahul ning tunneb suuremat eneseteostust. Vaimset kooskõla saab tajuda ka kunstielamusel, muusikat kuulates või loodust nautides.

Kolmas strateegia on seotud töösse suhtumisega. Lisaks eelpool toodud tähenduslikkuse loomisega enda töökohal tasub läbi mõelda ka tööülesanded – kas on võimalik mõõdukas tööülesannete vähendamine või ümberorganiseerimine? Ehk on hoopis võimalik tööd kujundada selliselt, et olla rohkem seotud teadusega või akadeemiliste ülesannetega ülikoolis?

Neljas strateegia on erinevad enesetoetusvõtted, mis aitavad endast enam teadlik olla, aga pakkuda ka enesest hoolimist. Levinumad näited on siin enda unehügieen, mitmekesine toitumine, füüsiline aktiivsus.

Viies strateegia on elufilosoofia kujundamine, mis keskendub positiivsetele väärtustele ja tõekspidamistele ning mis soodustab inimese terviklikku toimetulekut.

Vajadusel otsida abi

Kui läbipõlemise sümptomid on tugevad, siis tasub mõelda psühhoteraapia võimalustele, abi võib olla ka antidepressantidest koos teraapiaga. Ometi on ka meditsiinipersonali seas levinud mitmeid tõkkeid, mis ei lase sedalaadi abi otsida. Vaimse tervise häbimärgistamine – nii enesestigma kui väljastpoolt pandud häbimärk on levinud ka meditsiinitöötajate seas, mis teeb keeruliseks selle tunnistamise, et abi on vaja, ning seetõttu abi otsimine viibib. See aga omakorda võib vaimset tervist veelgi halvendada. Siingi saavad töökohad ja erialaliidud appi tulla, tõstatades vaimse tervise teemasid enam aruteluks ning julgustades abi otsima.

Tervishoiutöötajaid on pikka aega nimetatud kangelasteks ja üliinimesteks. Just siis tasub endale meelde tuletada: kangelastegu on toetada ka iseennast.

Kasutatud kirjandus

1. Addressing Health Worker Burnout: The U.S. Surgeon General’s Advisory on Building a Thriving Health Workforce. 2022. https://www.hhs.gov/sites/default/files/health-worker-wellbeing-advisory...
2. De Hert S. Burnout in healthcare workers: prevalence, impact and preventative strategies. Local Reg Anesth 2020; 13: 171–183.
3. Søvold LE, Naslund JA, Kousoulis AA, et al. Prioritizing the mental health and well-being of healthcare workers: an urgent global public health priority. Front Public Health 2021; 9: 679397.
4. Peaasi.ee. Tööstress ja läbipõlemine. https://peaasi.ee/toostress-ja-labipolemine/
5. Peaasi.ee. Vaimse tervise vitamiinid. https://peaasi.ee/vaimse-tervise-vitamiinid/