MEDITSIIN JA ÕIGUS | Ekspertkomisjoni pöördumise põhjus võib olla teise arsti kommentaar kolleegi raviviisi kohta

„Meditsiin ja õigus“ veebiseminaride sarja raames toimuvad kolmel erineval teemal veebikoolitused meditsiiniõigust puudutavate küsimuste kohta. Teisipäeval toimunud teise veebiseminari käigus räägiti ravivigadest ja kaebevõimalustest tervishoiu kvaliteedi ekspertkomisjoni pilgu läbi. Lektor oli kohtuarstiteaduse professor Marika Väli, kes töötab Tartu Ülikooli patoloogilise anatoomia ja kohtuarstiteaduse osakonna juhataja ning Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi arenduse asedirektorina.

Artikkel on koostatud 6. detsembril toimunud veebiseminari „Ravivead ja kaebevõimalused“ põhjal. Põhjalikuma ülevaate meditsiini ja õiguse teemadest ning võimaluse küsimusi küsida saab osaledes veebiseminaridel:

Koolitussarja III veebiseminar "Väärinfo mõju raviotsuste tegemisel" toimub 17. jaanuaril kell 14.30-16.00. Lisainfo ja registreerimine SIIN.

Marika Väli rääkis, et tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjon (TKE) on sotsiaalministeeriumi juures olev nõuandev komisjon, mis on loodud patsiendile, kes saab sealt küsida nõu, kas tema suhtes on tervishoiuteenuse osutaja käitunud õigesti. Lahendatakse kuni viie aasta vanuseid juhtumeid. Komisjonil on õigus teha ettepanekuid terviseametile, tervisekassale ja tervishoiuteenuse osutajatele. TKE hinnang ei sea juriidilisi õigusi ega kohustusi.

„Komisjon ei käsitle patsiendi väiteid raviarsti suhtlemisprobleemide kohta, mis tulevad nende kaebuste juures ikka väga tõsiselt välja,“ lausus Väli. Komisjonil puudub uurimisorgani õigus ja pädevus korraldada isikute ülekuulamisi ja vastandamisi.

Kes kaebusi esitavad?

Väli rääkis, et kui algselt oli komisjon loodud pöördumiseks patsientidele, siis talle tundub, et viimasel ajal on see rohkem advokaadibüroode tegevus.

„Patsientide kaebusi tuleb meile otse juba suhteliselt vähe,” lausus ta. „Teised, kes leiavad, et see on hea koht kirjutada, on kinnipeetavad.“

Samamoodi võib pöörduda politsei. Vahest küsivad nad selgitusi. Näiteks, kui patsient suri kainestusmajas ja politsei küsis komisjonist arvamust, kas kiirabi, kes käis kolm korda (kolmandal korral surma fikseerides), käitus õigesti. Väli sõnul on viimasel ajal ennetavalt pöördunud tervishoiuteenuse osutajad, sest nad näevad, et nende suhtlus patsiendiga on keeruline või nad saavad juba eos aru, et tulla võib kaebus. Seetõttu küsivad juba ise, kas tervishoiuteenus vastas nõuetele või mitte.

2021. aastal sai komisjon 168 pöördumist, millest hinnati 28 põhjendatuks.

Mida patsient ootab?

Väli rääkis, et patsient tahab saada kiiret tervishoiuteenust. Ta ei taha oodata 2-3 kuud. Samuti ootab ta head klienditeenindust, suhtlemist, mitte ainult registratuuris, vaid ka arsti ja õe poolt. Kindlasti tahaks ta saada tasuta arstiabi ning ta tahaks, et see oleks lihtne ega peaks eriti keerulisi protseduure läbima.

„Kui patsient seda ei saa, siis tal tekivad kohe mingisugused küsimused, millele ta siis tahab saada vastuseid,“ sõnas Väli.

Üks põhjus, miks patsient kaebab, on mittemõistmine tervishoiuteenuse osutaja ja patsiendi vahel.

„Kas pole tervishoiuteenuse ostajal aega rääkida või patsient ei taha seda omaks võtta. Mõnel patsiendil on ka väga suured ootused ja sellest tuleb siis solvumine ja pahameel,“ ütles Väli.

Kaebusi ajendab esitama suhtlemise puudulikkus, mis haakub teavitatud nõusoleku võtmisega.

„Kui see on mittemeditsiini haridusega patsiendile arusaamatu, siis ma siiski arvan, et teie kohus on seda selgitada selliselt, et patsient ka aru saab. Ma siiralt loodan, et neid juhtumeid on vähe, kus patsiendile antakse enne operatsiooni mingisugune paber, ei vaevuta rääkima, mis teda järgmine päev operatsioonil ootab ja kui siis patsient küsib, küsitakse vastu, millest ta aru ei saanud, tal on ju paber, lugegu!“ rääkis Väli. „See on juhtunud minu enda tuttavaga väärikas Eesti haiglas. Selliseid juhtumeid siiski on. Nii ei ole kindlasti tegemist teadliku nõusolekuga.“

Kaebusi ajendab esitama ka ebakorrektne dokumenteerimine. Samuti kolleegide kommentaar. Väli sõnul on igas komisjonis mõni kaebus, kus teine arst ütleb patsiendile, et esimene ravi on tehtud valesti. Selle kuulmisest piisab, et patsient pöörduks komisjoni poole, olgugi, et arst võib võtta oma sõnad tagasi ja öelda, et ta tegelikult ei mõelnud seda nii.

Artikkel on koostatud 6. detsembril toimunud veebiseminari „Ravivead ja kaebevõimalused“ põhjal. Põhjalikuma ülevaate meditsiini ja õiguse teemadest ning võimaluse küsimusi küsida saab osaledes veebiseminaridel:

Koolitussarja III veebiseminar "Väärinfo mõju raviotsuste tegemisel" toimub 17. jaanuaril kell 14.30-16.00. Lisainfo ja registreerimine SIIN.

Väli jättis kaebuste ajendite loetelus kõige viimaseks tervishoiuteenuse osutaja vea ja tüsistuse.

„Selle komisjoni tegevuse põhjal julgen öelda, et see ongi viimane. See pole kindlasti esikohal, mille pärast patsiendid kaebavad,“ ütles ta. „Eesti meditsiin on päris heal tasemel.“

Väli ütles, et komisjoni jõudnud küsimused taanduvad võlaõigusseaduse paragrahvile, kus on öeldud, et tervishoiuteenus peab vastama arstiteaduse üldisele tasemele ja seda tuleb osutada oodatava hoolega. Õigusaktid ei kehtesta kvaliteedi sisulisi nõudeid.

„Meie tahaksime midagi objektiivset. Me ei taha ümmargust juttu, et tegin ju kõik ja ravisin korrektselt ja see ju oli üldine tase – seda peaks saama ka hinnata. Mis on objektiivsed kriteeriumid, mille alusel saab midagi hinnata? Kõigepealt kindlasti ravijuhendid, siis näiteks artiklid või muud juhendid, mis seda kajastavad. Ehk peaks saama millelegi viidata,“ ütles Väli.

Ta selgitas, et komisjonis on esimene tasand konkreetse eriala spetsialist, kelle käest küsitakse arvamust.

„Näiteks, kui kaebus puudutab lastehaigusi, siis me küsime kõigepealt lastehaiguste eriala esindajalt arvamust, sinna tuleb juurde arsti selgitus ja patsiendi kaebus ning siis paneb meie komisjoni üks arst hinnangu kokku. Seejärel komisjon otsustab,“ kirjeldas Väli, avaldades heameelt, et konsulteerivad erialaesindajad viitavad väga palju artiklitele.

Võlaõigusseaduses välja toodud oodatav hool on üldsõnaline, kuid baseerub Väli sõnul siiski mingitele kokkulepetele. Näiteks, kas perearst ikka suunas patsiendi teise eriala juurde edasi või kas tehti kõik uuringud, mida pidi tegema. Otsuse tegemisel võrreldakse sama tasandi tervishoiuteenuse osutajat. Kui jutt on Tartu Ülikooli Kliinikumist, siis võrreldakse Põhja-Eesti Regionaalhaiglaga, perearste võrreldakse perearstidega.

Pöördumise põhjused

Väli selgitas mõisteid. Veaks nimetatakse välditavat ebasoodsat tulemust, mis tekib kas millegi tegemise või tegemata jätmise tagajärjel. Tüsistuste puhul ei olegi tema sõnul küsimus selles, kuidas see tekkis, vaid kuidas see ära tunti ja kuidas seda likvideeriti, sest on selge, et teatud haiguste, operatsioonide ja uuringutega käivad kaasas tüsistused. Veel on selline mõiste nagu mõistliku keskmise patsiendi standard.

„Selle all mõeldakse mittemeedikut, kes on tavaline inimene ja kes teie juurde tuleb – ta peab neist asjadest aru saama. Kindlasti ütleb ka jurist, et tea peate kontrollima, kas ta sai teabest aru,“ rääkis Väli. „Ega see nii lihtne ei olegi. Soovitan küsida, kas patsiendil on veel küsimusi või on ta asjadest aru saanud. Patsiendil on õigus nõuda teavet kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Loomulikult on oluline dokumenteerimine.“

Põhjused, mis komisjoni poole pöördutakse, on erinevad. Näiteks see, et arstid annavad erinevaid soovitusi, mis põhjustavad patsiendipoolset arusaamatust ja rahulolematust.

Põhjusteks võivad olla ebamäärased valuga seotud kaebused, millega jõutakse kiirabisse või EMO-sse, kus tuleb otsustada, kas hospitaliseerida või kas on vaja teha mingeid uuringuid.

„Nende kohta võin öelda oma kogemuse pealt, et kui patsient tuleb teie juurde lühikese intervalli jooksul juba kolmandat korda EMO-sse, siis võibolla võiks temaga rohkem tegeleda, kasvõi jätta jälgimisele või kui võimalik, siis hospitaliseerida,“ sõnas Väli. „Ma ei usu, et kõik on Polkovniku lesed ja otsivad endale haigusi, kuigi eks neid on kah. Pigem tegelege, sest eos võib arvata, et ta pole rahul, kui ta jälle koju saadetakse. Millegipärast need patsiendid perearstide juurde minna ei taha, vaid käivad pigem erinevad EMOd läbi. Aga on olnud juhtumeid, kus lõpuks ikkagi leitakse põhjus.“

Kindlasti on üks oluline pöördumiste põhjus uuringute ooteajad. Samuti diferentsiaaldiagnostilised probleemid peaajukahjustuse diagnoosimisel alkoholijoobes patsiendil. Neid juhtumeid on aastast aastasse. Pöördutakse, kuna eakate patsientide haigusnähte ei hinnata adekvaatselt. Seejuures tasub Väli sõnul mõelda, missuguseid väljendeid nende patsientide puhul kasutada, näiteks lähedastega suhtlemisel. Väli tõi välja, et nimetada neid näiteks „eakaks seniilseks patsiendiks“ on tõenäoliselt päris solvav. Veel üks pöördumise põhjus on mittesaatmine kõrgema etapi haiglasse või hooldushaiglasse, kuid need kaebused pole enamasti õigustatud. Samuti on põhjuseks kasvajate diagnoosimise hilinemine.

Küsimus on olnud ka saladuse hoidmises. Näiteks delikaatseid isikuandmeid edastati kolmandale isikule. Menetlejale on edastatud andmed, mida laps rääkis terapeudile. Kui selle teemaga on seotud mingi õigustatud huvi, kui on mingi eluohtlik seisund või keegi lubab kellegi ära tappa, siis kindlasti on arstil õigus teavitada, sõnas Väli.

Dokumenteerimine

„Seda teavad kõik arstid, et dokumenteerima peab, aga millele peaks erilist tähelepanu pöörama? Siis kui patsient keeldub mingist ravist,“ ütles Väli, kes soovitas sel puhul võtta võimalusel juurde kolmanda isiku. „Dokumendist peab kindlasti välja tulema, miks te selle ravimeetodi valisite. Kui on ebaselge diagnoos, siis peaks ka kuskil olema kirjas, mis kahtlused teil on, et need asjad oleksid dokumenteeritud. Erilist tähelepanu tuleb pöörata ka patsiendi tahteavaldustele ning ravimite väljakirjutamisele.“

Mida peab dokumenteerima? Dokument peab sisaldama kõiki olulisi asjaolusid, eelkõige patsiendi kaebuste ja kasutatud ravimeetodite kohta ning nende kasutamise tulemuste kohta. Dokument tuleb täita tervishoiuteenuse osutamise päeval või sellele järgneval päeval.

„Kui teete seda hiljem, siis võidakse seda võtta dokumendi võltsimisena,“ ütles Väli. „Küsimus on selles, kas kirjutada kogu informatsioon? Kas peab kirjutama, et naaber lõi? Olin koolitusel, kus riigikohtunik ütles, et arst ei tohiks seda kirja panna, kui patsient räägib, et näiteks abikaasa lõi. Mina olen täiesti teisel seisukohal! See ongi patsiendi seletus, iseasi on see, kas kolmas inimene seda tohib kasutada. Te ei kasuta konkreetseid nimesid, aga peate ju kirjutama, miks patsient teie juurde tuli.“

Sagedasemad puudused on nõustamise dokumenteerimise ebapiisavus, eksimused kuupäevades ja kellaaegades, puudused raviskeemi ja tulemuste dokumenteerimisel.

„Kindlasti ei tegele komisjon omavaheliste arusaamatustega, vaidlustega. Komisjoni hinnangu aluseks on dokumentide andmed. Kui vaidlused tekivad, siis on tõenduseks dokument. Kui pole kuidagi dokumenteeritud, siis on pärast tõestada raske,“ ütles Väli.

Kuidas kaebusi vältida?

Väli soovitab konflikti lahendamiseks tervishoiuteenuse osutajal ja rahulolematul patsiendil kohtuväliselt omavahel kokkuleppele jõuda.

„Pigem püüdke patsiendile selgitada mis ja miks juhtus ja ma usun, et keskmine patsient saab sellest täiesti normaalselt aru,“ ütles ta. „Isegi, kui midagi juhtus, siis mina soovitaksin leida see aeg ja rääkida patsiendiga. Peab selgitama, kuidas edasi tegutseda. Ärge peitke pead liiva alla. Mõelge koos, arutage! Ma usun, et 90 protsenti inimestest saab aru ja kui pakute lahendusi, on patsiendid rahul.“