MED24 KÜSITLUS | Tervishoiutöötajatele on oma valdkonnas kõige olulisemad just need valimisteemad (1)

Med24 viis 1-12. veebruarini veebi teel läbi valimiseelse küsitluse, milles osales kokku 476 tervishoiutöötajat, nende seas 240 arsti, 163 õde ja 73 muud tervishoiuvaldkonna spetsialisti. Palusime vastajatel valida viis kõige olulisemat tervishoiuteemat 2023. aasta Riigikogu valimiste eel.

63,5 protsenti märkis kõige olulisema teemana tervishoius arstide ja õdede puuduse, 61% protsendiga järgnes arstide ja õdede töökoormus. 59 protsenti märkis ära nii arstide ja õdede töötasu kui ravikindlustuse rahastamise jätkusuutlikkuse. Enim märgitutest viies oli 44,5 protsendiga ravijärjekorrad. 43 protsenti pidas eriti oluliseks ka vaimse tervise abi pakkumise parandamist.

Vabas vormis lisatud vastustest kordus kõige sagedamini patsiendi harimine ja tervisekasvatus.

Andsime tervishoiutöötajatele võimaluse vabas vormis vastata küsimusele, mis on Eesti tervishoius praegu kõige olulisem lahendamist vajav probleem. Sõnapilves on enim märgitud vastused:

Toome välja mõned pikemad vastused (muutmata kujul):

Mis on Eesti tervishoius praegu kõige olulisem lahendamist vajav probleem?

• "Sotsiaalministeeriumi väga nõrk roll sotsiaal- ja tervishoiu teenuste arendamisel, planeerimisel ja integreerimisel. Tehakse palju projektipõhist ja killustatud tegevusi. Puudub selge ja kindel siht ning plaan. Tegelikult puudub riigis liider (mis on minu arvates SM roll) kes arengut veaks või üldse analüüsiks mida teha, et süsteem jätkusuutlik oleks. Palju läheb "auru" igasuguste arengukavade ja visioonide tekitamisele kus paljuski ei arvestata reaalset olukorda ning võimalusi. Palju on killustatust ja paralleeltegevusi, sest üks projekt ei tea mis teine teeb. Puudub sidusus. Rääkimata sellest, et paljude arengukavade periood saab nii otsa, et mingit tegevust ei kaasnegi ja keegi ei tee ka kokkuvõtteid ega hinda tulemust. Vaid tehakse juba uusi kavasid, millele sisu ja tegevusi taha ei tulegi... Põletav personaliprobleem. Arstide ja õdede puudus on sügav ning süvenev. Selle probleemi lahendamiseks pole veel mingit konkreetset plaani tehtud. Õppekohtade arvu suurendamine ja juba üle töötanud ning läbi põlenud inimeste palga tõstmine ei ole terviklahendus. Arstide õppe osas näen suurt probleemi liiga kitsas spetsialiseerumises. Enamikku eriarste valmistatakse residentuuris ette ainult regionaalhaiglas töötamiseks. Suur puudus on pere ja üldarstidest, kes peaksid olema esimene kontakt kõikidele patsientidele ja enamiku probleemide lahendajad. Meil on süsteem liigselt kitsaste erialaarstide poole kaldu."
• "Tööjõupuudus, mida ei lahendaks tuimalt inimeste juurde koolitamine (võtab kaua aega), vaid tuleb 1) optimeerida arsti aega (et me ei peaks mingeid tõendeid vorpima, et me ei peaks sisestama arvetele 0-koode, et me ei peaks igat köha ja nohu inspekteerima (elanikkonna harimine!!!), et me ei peaks digiloos kaevuma nagu hullud); 2) elanikkonna harimine (iga köha ja nohu ja punast täppi ei pea tulema arstile näitama, isegi mitte õele, harimine ses osas, et selgitada, et töövõimetuslehe ajal tööl käimine, reisimine, alkoholi tarvitamine vms tühistab töövõimetuslehe); 3) IT süsteemide parendamine, et jällegi optimeerida arsti aega (see eeldab ka psühholoogide jms tegelaste nimetamist tervishoiutöötajaks, et nad saaksid ligipääsu digiloole, et perearst saaks nt vaadata, mida koolipsühholoog on juba lapsega teinud); 4) erameditsiini ohjamine (pt tulevad oma synlabis tehtud analüüsidega, et appi mul on 1 analüüs normist väljas, ma hakkan surema) – tasulisi analüüse võiks saada tellida ainult koos arsti konsultatsiooniga ja kui seal on mõni kõrvalekalle, mis vajab lisaanalüüse, siis see tuleks ka automaatselt patsiendi enda rahakotist siis ja kui siis tundub, et ikka oleks vaja perearsti, kes võtaks üle, siis on perearsti visiit talle tasuline vms süsteem."
• "Perearstide ja EMO-de ülekoormatus, haiglakohtade puudus (õigemini personali puudus). Praeguses olukorras peaks just ka maakonnahaiglaid säilitama/toetama/mehitama kasvõi kohustuslikus korras residentiga, et kõrgem etapp saaks tõepoolest teha nimetusele vastavat tööd ja hospitaliseerida sinna vaid vastavaid patsiente. Selgitustöö ja terviseõpetus juba koolist, paraku on kadunud inimestel lihtne talupojatarkus lihtsamate probleemidega ise hakkama saada."
• "Perearstide töökoormuse vähendamine, haigekassa lepingute ümber vormistamine: üldarsti lepingud nimetada perearsti kui eriarsti lepinguteks ja võrdsustada perearstide töötasud eriarstide töötasudega. Perearst on eriarst, kes on läbinud vastava residentuuri!"
• "Perearstisüsteemi likvideerimine. Meile pole vaja 4 tundi päevas töötavaid fiiesid, kellele haigekassa liisib autosid. Üks perearstipraksis ei suuda iialgi töötada 24/7/12, see tähendab, ta ei suuda teha esmatasandi valvetööd, ja selle pärast on üle koormatud EMOd, ja kuna perearst töötab poole tööajaga, siis on üle koormatud ka eriarstid, ja nii juba ligi 30 aastat. Ma tean, et perefiiendus oli Reformierakonna projekt ja see oli vale valik, kuid ma ei vali Reformierakonda tervishoiupoliitika pärast. Sots Lauristin oli sotsiaalminister siis, kui perefiienduse õudus jõustus. Muidugi on praegu oma võimekuse piires hästi toimivaid perearstikeskusi ja pühendunud ja pädevaid perearste, aga süsteem kui selline on halb. Kujutate ette, kui kõik eriarstid oleksid fiied ja võtaksid vastu igaüks eri punkris linna suvalistel üüripindadel ja töötaksid vaid 4 tundi päevas, ja ühtegi polikliinikut poleks? Röntgen, labor jne oleksid ka eri üüripindadel, aegajalt kolides. Proovige seda kaost ette kujutada, siis te taipate, milline sigadus oli perefiiede reform. Eesti perefiiendus oli ja on võimalik ainult selle tõttu, et on toimiv haiglasüsteem ja polikliinikud ning EMO ja eriarstid teevad poole perearstide tegemata tööst ära."
• "Esmatasand on kokku kukkumas. Suurem osa maaperearste on pensionil või pensionieelikud. Noored ei julge ettevõtlusega tegeleda. Paljud vallad on pankrotistumas, toetus esmatasandile minimaalne."